Kolmas laps: kuusteist nädalat

Ma olen viimase nelja nädalaga saanud kinnitust, et palju raskem on olla paks ja rase, kui lihtsalt paks või rase. Ma mõtlesin, et äkki ma Annu ajal olin lihtsalt hädapätakas, sest Joelit kanda oli paljuuuu kergem* ja ometi oli mul siis juba üks aktiivne aastane jõmm kõrval, kes suht nonstop midagi tahtis. Joeli ajal roomasin veel päev enne sünnitustki aiamaal, külvasin ja rohisin. Kui ma praegu, kuusteist koma midagi nädalat rasedana mõtlen, et ma pean paari kuu pärast peenraid tegema hakkama, siis….oibläää. Ma reaalselt ei kujuta seda ette.

*Praegu ja Annu ajal kaalusin 20kg rohkem, kui Joelit oodates.

Mul on need viimased nädalad kohati ikka päris hädised olnud. Selg teeb koguaeg põrgupiina ja parempoolne puusaliiges ka trikitab. Kui ühte asendisse liiga kauaks jään, siis lööb puusaliigesesse hästi terava valu, nagu keegi oleks mind sinna pussitanud või midagi.

Hormoonid möllavad ka täiega. Iga veidikenegi armas filmilõik või video ajab nutma, seal samas jälle suudan end nii välja vihastada ka üheainsama ”valesti” öeldud sõna peale, või ahastusse sattuda kui näen kui räpane mu maja on. Ma ei tea kas see on mingi OCD häire, hormoonid või pesapunumise tuurid, aga ma reaalselt käin kodus ringi ja näen lihtsalt igal pool mustust. Näiteks… Ma vedelesin täna hommikul voodis, kuulasin kuidas lapsed elutoas naerdes igast peenikest mänguasja-sodi maha valasid ja mõtlesin, et ma ei suuda püsti tõusta, ma ei taha sellega tegeleda. Aga oleksin pidanud ikka üles tõusma, sest selle lakke vahtimisega avastasin, et meil on laeliistud pesemata jäänud ja kolm korda võite arvata kas ja kui palju see mind häiris, ning kas ma need lõpuks pestud ka sain… Ütleme nii, et viiendat kuud rasedana, kahe üksteise peale asetatud lauaga lae alla ronimine polnud ilmselt mu tänase päeva kõige geniaalsem mõte, aga ära tegin ma selle ikkagi. Kõigest 15 korda pidin üles-alla ronima, et laudu edasi liigutada, ning ühe korra pidin pikali ka viskama, sest pilt hakkas silmade ees uduseks kiskuma… :D

Lõhestunud isiksuse tunne on. Üks osa minust vaatab kodus ringi ja tunneb metsikut vajadust koristada, organiseerida ja küürida, sest kõik on lihtsalt niii rämesitane, aga teine osa minust ei suuda õieti liigutadagi, sest selg on valus ja puus on valus ja kael on valus ja kõndida on raske ja kõhu lööb valusalt toonusesse, kui üritan liiga palju tõmmelda. Ühesõnaga, blääääh, täitsapekkis värk.

Üksöö nägin unes, et hakkasin lapse liigutusi tundma. Ma veel mõtlesin samal ajal, et no see ei saa ju hetkel veel päriselt laps olla, sest esiteks on mul sel korral platsenta eesasetus, teiseks olen ma nii fät ja kolmandaks pole see laps vist veel nii tugevaid luidki omale suutnud kasvatada, et mind niimoodi toksida. Aga tunne oli nii tuttav ja tore, ning ma ei suuda ära oodata millal ta päriselt niimoodi siplema hakkab. Ja mõelda vaid, see aeg polegi enam mereda ja mägede taga! Annu ja Joeli liigutusi hakkasin tundma 17-18 nädala vahel, aga siis oli platsenta tagaseinas ka, seega nüüd ma enne 20. nädalat väga nagu ei loodagi midagi.

Magu, aju ja isud ei suuda ka kokkuleppele jõuda. Isuga vaatan midagi ja mõtlen, et ooo kus seda alles sööks, aga kui sööma hakkan, läheb süda pahaks või saab kõht kahe ampsuga täis.

Oeh, aeg võiks juba nii kaugel olla, et saaks selle tite kätte ja asi vask. Aga mõte järjekordsest kahekümnetunnisest sünnitusest ei ole just ka kõige meeldivam. Ma oma naiivsuses loodan, et äkki kolmandal korral joppab ja saan siiski lõpuks kergemini. Esimesel korral läks ju asi pekki sellepärast, et Annul oli juba kõhus olles nina püsti ja ta ei mahtunudki normaalseid teid pidi välja. Teisel korral olin hirmul, et esimese korra jama kordub taas, ning avatus hakkaski normaalselt alles siis tekkima, kui epiduraali sain mis kõik ära lõdvestas. Nüüd kolmandaks korraks loodan väga, et saan täitsa ise hakkama, et suudan olla rahulik ja lõdvestunud. Ehk on mu kehal ka nüüdseks selge mida kurjamit ta tegema peab!

Mõtlen endiselt palju ka tasulise ämmaka võtmisele, aga see üks kellele ma kirjutasin, ei suvatsenud mulle vastata. Kui küsite nüüd, et milleks mulle tasuline ämmakas, siis näiteks selleks, et mu sünnituse juures oleks mulle juba tuttav inimene, keda ma tunnen ja usaldan. Inimene kes teab mu eelnevaid kogemusi, mu soove ja hirme. Inimene kes oskab mind maha rahustada, tagant sundida ja vajadusel paika panna, aga seejuures siiski meeldivaks jääda. Lisaks fakt, et mu eelnevad sünnitused on olnud pikad ja rasked, ning ma olen olnud mitme vahetuse valvata. Tema aga oleks terve selle aja minu juures. Valves olev ämmakas ei jõua ealeski end sinu looga kurssi viia ja süveneda, tasuline ämmakas on personaalsem ja tagaks mulle ehk selle rahu, mida ma vajaksin, et sünnitus läheks hästi. Kas keegi teist oskab mulle mõnusat ämmaemandat soovitada?

kuusteist nädalat

Comments

comments

33 thoughts on “Kolmas laps: kuusteist nädalat

  1. Mul on hästi toredad kogemused Siiri Põllumaaga, sünnitasin 2015 ja 2017.a…soe ja siiras inimene, olin ka arvel tema juures.
    Uhke nelja lapse emana saab statistikat teha..ning kohe kahju on, et esimesed kaks rasedust käisin arstil ja sain iga jumala kord peapesu, miks nii palju kaalu on juures, stressasin ja piirasin söömist aga kaalu tuli edasi…väga värskendav oli viimased rasedused Siiri juures käia.

  2. Mul oli ka viimase lapsega platsenta eesasetus ja günekoloog ütles, et seda last ma ise ei sünnita. Või noh, õigemini ütles, et parem oleks teha plaaniline keiser. Aga mulle ei olnudki vaja plaanilist keisrit teha, sest tuli teha erakorraline keiser, kuna verejooks hakkas pihta 1 kuu varem ja laps sündis seetõttu enneaegsena. Tegelikult ma ei taha sind hirmutada, saga räägin oma kogemustest. Sa küsi ja usalda oma arsti, mitte selliseid hirmukülvajaid, nagu mina. ;)

    • Siinkohal sõnastasin end veidi valesti ja asjasin veidi sassi. Ma mõtlesin eesasetus nagu ees seinas, mitte “ees” nagu emasuudme ees. Kuigi jah, seal ta ka veidi olevat praegu, aga suurima tõenäosusega kasvab see siiski üsna pea sealt ära ja kõik ok. Hetkel ma veel ei muretse selle pärast. :)

  3. Kirjutad alguses, et paks ja rase on oluliselt raskem olla, kui lihtsalt paks või lihtsalt rase.. Võib küsida, et milline su kaal on (või oli enne rasedust)?! Kui sa ei soovi vastata, siis mõistan igati ja ega polegi vaja kõigile kuulutada seda. Mu enda algkaal oli umbes 88 kg, raseduse lõpus umbes 102 kg. Ning tõesti, raske oli olla küll.. Koju 3. korrusele trepist kõndida oli ikka väga hull.. Vanemate juurde 4. korrusele rääkimata.. Juba 2. korrusele jõudes oli hing kinni.. Õnneks on see kõik siiski mööduv nähtus ning tulemuseks on siiski üks imearmas pisikene inimene.. Jõudu ja jaksu! Varsti on juba pool aega läbi..

    • No see kaal on niiii individuaalne teema. Mul kaks last, esimest ootama jäädes kaalusin 113kg ja sünnitama minnes oli 127kg. Teist last ootama jäädes olin 132kg ja sünnitama minnes 137kg. Pole kumbagi raaeduaega olnud probleemi et ei jaksa. Teise lapse ootuse lôpus oli esimene peaaegu kahene. Jooksin tallr ka tànaval jàrgi, liikusin ikka väga krapsakalt, kingapaelad polnud mu jaoks kordagi probleemiks. Haiglas kõik imestasid, et nii lõpurase ja nii kiiresti suudan liikuda :D elame kolmandal korrusel, lifti pole. Üles-alla käimine ei pane hingeldamagi. Sünnitused on olnud kiired ja lihtsad. Rasedused pole ühtegi vaevust põhjustanud, vähemalt mitte midagi sellist mida poleks ka minust 60kilo kergematel. Nii et ei ole see number alati otsene hädade pōhjustaja

  4. Kui sa pole veel lugenud raamatut “Loomuliku sünnituse teejuht” Ina May Gaskinilt, siis soovitan seda väga! Mulle oli sellest teise sünnitise eel ja ajal ikka väga palju abi. Teine sünnitus oli täpselt poole lühem ja tunduvalt valutum kui esimene. :)

  5. Kui nüüd lõpuni vean, siis mina tahan ka individuaalset ämmakat ja kavatsen Siiri Põllumaa endale nabida, sest kõik tuttavad kiidavad teda maa ja taevani. Ja tervisetrendis on tal ka väga hea tagasiside. :) A ja ta TÜKis :)

  6. Siiri on tore aga tööga megalt ülekoormatud. Mina isiklikult teda ei valiks. Sinule eelistaks hoopis Raina, järgmised valikud oleks Mai, Helle-Mai või Emily.

  7. Vabanda, aga seda “Joelit” on endiselt vääääääga valus lugeda… 😁

    Aga üldiselt, müts maha su ees. Väga tubli oled, et jaksad kolm järjest kanda ja kasvatada. Edu!

  8. Mul endal ainult väike kokkupuude temaga ja ma ei tea kas ta enam Tartus tegusteb , aga Svetlana Nilbe oleks ilmselt super valik :)

  9. Liina Annuk :) Soovitan tasulist ämmakat, jäin väga rahule. Kolmandaga juba tead mida kindlasti ei taha ja saad selle ette kokku leppida. Hea on minna ka haiglasse kui tuttav inimene ees ootab. Hind on muidugi ka suht krõbe aga pärast sünnitust oli küll tunne et kõige paremini kulutatud 300 eurot

  10. Sul on niiiii suur kõht juba :o, mitte paha pärast ütlen, vaid mul 15 nädalat ja pole midagi ees 😂😂😂 tahan ka juba kõhtu ette aga kuu pärast pulmad ja siis vist kleidi sisse raskem mahtuda.. seega pean veel ootama oma punu 🤔

  11. Minul olnud kahe lapsega Siiri Põllumaa. Soovitan väga soojalt. Ühe lapsega oli Raina Laugamets. Teda väga ei soovitaks. Juhtis ise liigselt minu sünnitust. Väljutuse ajaks olin ikka sujuvalt juhitud voodisse, kuigi seda ei tahtnud, eelnevalt ka arutatud temaga. Sünnituse ajal muidugi ei jõudnud “vaielda”. Siiri usaldas mind täielikult. Tundsin, et kontroll on minu käes. Samas jälgis ja ma teadsin, et kui vaja on prof.abi olemas. Ta on selline hästi emalik ja turvaline :) Minul on alati õnnestunud ta saada. Alati kui helistasin reageeriss ja suhtles kui mul nõuandeid oli vaja.

  12. Svetlana Nilbe tegutseb Põlvas. Aga ta on tõesti super-super! Omast kogemusest soovitan. Ja Põlva haiglat ka – nii hea vaikne ja rahulik, kõigil on alati aega su jaoks, perepalatid saadaval jne. Mina nt sõitsin just Tartust Põlvasse sünnitama, et poleks nii konveier kui TÜKis. Erakorraline keiser oli lõpuks, laps sai kohe isale ja esimesel võimalusel toodi minu juurde intensiivi, st hea paindlik oli kõik.

    • Mulle ka meeldis. Kuni selle hetkeni mil ma erakorralisega üldnarkoosi sain ja laps 8h isa juures röökis, ning selle asemel, et laps mulle tuua, topiti talle esimeseks toiduks rpa, mida ta veel järgmisel päevalgi välja ropsis… ma ei süüdista kedagi milleski. Lihtsalt never ei taha enam sellist kogemust.

  13. Evelin Gross ülihea ämmakas on tõsiselt. Esimene sünnitus, nägin mitut vahetust, õnneks sünnituseks sain tema ja tõesti ülimad kiidusõnad – julgustas, kiitis, tõi maapeale kui vaja. 2016 oli TÜK

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga