Kolmas laps: kaksteist nädalat

Väikeste laste kõrvalt liigub see aeg ikka meeletu kiirusega! Kui nii edasi läheb, on see beebi mul kätel enne kui jõuan rasedusega korralikult äragi harjuda. Mul saab varsti juba 15 nädalat täis, aga mul on veel 8.-12. nädala kokkuvõte kirjutamata!

Enesetunde poolest olid need nädalad üsna normaalsed. Eks selliseid nipet-näpet asjad ikka olid, aga ei midagi hullu veel. Näiteks ei isuta mul endiselt eriti soe toit. Ma parema meelega ei tahaks üldse midagi söögitegemisest kuuldagi, aga noh, pole valikut kahjuks. See, et mina süüa ei taha, ei tähenda, et teised ei tahaks. Mina ise toituks hea meelega vaid puuviljadest ja salatitest. Kuigi noh, mõni erand siiski vahel on. Ükskord isutas mul näiteks rämedalt frikadellisupi järgi. Tegin siis suppi, röstisin kõrvale rukkileiba, sõin ja mõmisesin – niii hea!
Minu jaoks on see isude asi ikka väga veider. Mul pole iial sellised asjad isutanud, nagu praegu – hapukurk, supid, TAVALISED makaronid hakklihaga (ma pole aastaid valgeid makarone söönud!) jne. Magusat ei taha ma ka eriti nähagi, mis on minu puhul jällegi väga veider, sest maailmas pole ilmselt suuremat magusasõpra, kui mina… Aga noh, see on positiivselt mõjunud ka mu kaalule, ma olen 3 kilo vähem pekine. :D

Nende nädalate sisse mahtus ka ämmaemanda külastus, kus ma sain kõigi nende proovide vastused, mida ma eelmise kuu alguses tegemas käisin. Issand, ma mõtlesin, et nad tõmbavad mind seal laboris tilgatuks – u 9 potsikut verd + kaks pissiproovi, et kõiki neid teste teha. Aga vähemalt oli kõik hästi, kui välja arvata fakt, et mu veresuhkur oli täpselt viimase piiri peal – mul oli 5,1 ja probleemseks loetakse 5,2. See tähendab nüüd seda, et mul tuleb vähemalt ühe korra, tõenäoliselt isegi mitu korda, kui esimese korraga diagnoosi ära pandud ei saa, läbi teha see jube glükoositaluvuse test. Ilmselt ma selle diagnoosi jälle saangi, ning pean hakkama iga päev mitu korda veresuhkrut mõõtma, kõiki söödud ja joodud asju üles kirjutama ja toitumisnõustaja juures käima.

Annu ajal, kui ma olin samas kaalus, mis nüüd, diagnoositi mul gestatsioonidiabeet, Joeli ajal, kui ma olin 20 kilo kergem, aga pääsesin ma sellest õudusest*. Kuigi see ei pruugi alati olla seotud naise kaalu ja toitumisega, siis minu puhul ilmselt see siiski just nii on. Kuigi jah, isegi Annu ajal oli see diagnoos mul minu arvates pigem natukene nagu ”ebavajalik”, sest selle raseduse jooksul oli mul veresuhkur üle normi vaid kolmel korral ja kõik need kolm korda olid siis kui ma olin üle 12h jutti söömata, st siis ka tol päris esimesel proovil, kui mul selle õnnetu 5,2’ga see ”diabeet” avastati. Muidu aga võisin süüa ja juua mida tahtsin ja millal tahtsin, näit üle normi ikka ei läinud ja lapski sündis pigem kribu, kui ülisuur (50cm/3400g). Kuigi jah, see ei tähenda, et asja ei peaks tõsiselt võtma, sest mõnel kaasnevad selle diagnoosiga ikka väga tõsised ohud, nii endale kui lapsele. Minu puhul osutus see lihtsalt minu arust veidi ”üle paanitsemiseks” ja lõpuks isegi häirivaks asjaoluks sünnituse juures, sest mul ei lubatud tänu sellele diagnoosile mõnda asja katsetada, mida ma oleksin proovida soovinud, näiteks vanni sünnitamist jms. Aga noh, pigem karta kui kahetseda ja kui on vaja, siis on vaja.

*Kuidas 9 kuuga 20 kilo alla võtta? Saage beebi, kes never ei maga ja röögib sulle 12-16h päevas silmnäkku. :D

12. nädalal oli mul Tartus ka Oscari uuringu teine pool, st ultraheli. Hakkasin mina siis Tartu poole sõitma, ise jumala rahul, et saan rahulikult üksinda ära käia, sest ema tuli külla ja jäi lastega koju. Aga siis, aga siiis – 20 km enne Tartut käis pauk ja auto jäi lihtsalt seisma.

p_20180125_110739_bf

Helistasin siis koju mehele, et vot selline lugu nüüd. Vaeseke sai peale öövahetust vaid tund aega magada, enne kui ma ta jälle õue külma ja lörtsi kätte ajasin… Helistasin siis ultraheli-tegemise-pleissi ka, et ma jäin autoga teele, aga mees tuleb mulle kohe teise autoga järgi ja kui ma nüüd tund aega hiljem jõuan, kas neil on siis veel võimalik mind vastu võtta – õnneks oli.

Ma pean tunnistama, et kui ma eelnevalt sellele Oscari testile mõtlesin, siis tabas mind mingi imelik hirmu-pojuke. Ma pole varem mitte kunagi kahelnud, ega mõelnud neile ultrahelidele hirmuga, sest alati olen ma juba enne täiesti veendunud olnud, et kõik on lastega hästi. Sel korral aga natuke põdesin. Plaanisin juba isegi guugeldama hakata erinevate sündroomide kohta ja uurida kuidas näeks mu elu välja kasvatades puudega last.

Kaasa ei aidanud ka see, et ultraheli tegev arst ei saanud kuklavoldi mõõtu väga hästi vist kätte ja muudkui mõõtis seda uuesti ja uuesti ja uuesti. Ühel hetkel kuulsin arvu 800 ja mõtlesin, et kas see nüüd oligi see riskinumber? Et 1:800’st on võimalus, et saan puudega lapse, või mis… Aga last sealt ekraanilt vaadates tundsin, et lõppude lõpuks ei oleks sel siiski vahet – see laps sünniks nii ehk naa. Kui tegu poleks just tõesti mingi vägavägaväga tõsise asjaga, ala, et on 100%  kindel, et laps sureb vahetult peale sünnitust vms. Lihtsalt vaatasin seda väikest inimest ja mõtlesin kui õnnistatud ja õnnelik ma ikkagi olen: ennast pole veel õieti ollagi, ta oli kõigest 7,1 cm pikk, aga juba täitsa inimene – käed, jalad, nägu ja kogu krempel, välimuselt juba täitsa inimene ühesõnaga. Mis siis, et kõigest natukene pikem kui tikutops – ikkagi inimene, minu inimene! Ta maigutas seal suud ja hüppas ringi, liigutas oma tillukesi käsi ja jalgu… Oeh, ma ei suuda ära oodata millal ta juba siin on!

Lõpuks sõnas arst siiski, et risk kromosoomihaiguste suhtes ei ole tõusnud ja kõik on täpselt nii nagu olema peab! ”Risk” on 1: 20 000’st. Tähtaeg liikus ka neli päeva ettepoole – augusti algusest, juuli lõppu. Viimase ultraheli järgi oleks beebs pidanud sel päeval olema 12+5, aga seal selgus, et ta vastab juba 13+2 nädalale. No minugipoolest, seda kiiremini ta mul kätel on!

See kõhu kasvamise värk on muidugi ka hirmuäratav. Iga päevaga on see suurem ja ümaram ja rohkem nagu rasedakõht, mitte pekivolt. No vaadake ise, ma ei aja ju pada? Või olen ma lihtsalt peast rase ja ise ei näe, et ma olen nagu kilesse pakitud rasvatihane? :D

Kaheksa nädalat versus kaksteist.

Comments

comments

13 thoughts on “Kolmas laps: kaksteist nädalat

  1. Kui palju sul rasedaks jäädes kaalu oli? Ilusat ootusaega sulle ja su perele, ootan ka juba sinu pesikese sündi :)

    • Huvitab just see seepärast, et endal on kaalu rohkem kui võiks aga beebit tahaks niii väga. Millegi pärast ei räägita kuskil sellest, kui veidike tüsedam või kohe päris paks naine beebit ootama jääb. Eks see ole naisele endale tundlik teema muidugi. Esimest last ootama jäädes kaalusin oma 165 cm juures 70 kg, mis ei olnud ka vähe kuid rasedus möödus väga kenasti. Peale lapse sündi tuli aga kõvasti kaalu juurde ja nüüd ei teagi kas riskida uue rasedusega….

  2. Aeg-ajalt jälgin Su blogi, viimati siis, kui kirjutasid, et oled taas rase! See nii tore! Ja nüüd hoian rohkem silma peal, sest olen Sinuga ühes paadis – ootan ka kolmandat last, TA on 25.juuli ning ees ootab teda hetkel 4-aastane õde ja 1-aastane vend 🤗 Ilusat ootust!

  3. Mina ootan teist last ja kõht tuleb ka kiiremini. Kui ootasin tüdrukut, siis diagnoositi gestatsioonidiabeet aga suhkruid mõõtes tõdesin, et võisin suht kõike süüa. Laps sündis 50cm ja 3372g. Nüüd ootan poissi ja glükoositaluvus test oli korras.

    Mida ma veel tähele panin.. Plikaga oli mul 0 magusaisu, ainuke magus asi, mida ma tahtsin, oli Fanta. Aga nüüd poisiga ainult magusat söökski. Õnneks kaalule väga ei hakka, võtsin 4kg alla, 2,5kg algkaalust puudu ja olen 21 nädalat rase :).

    Hoian sinule ka pöidlaid. Kui plikat ootasin, siis ootasid sina Joelit (mul plika sündis nov’16) ja nüüd oleme jälle ühel ajal rasedad :D. Laste vahe tuleb meil 1a7k, niiet ka väikse vahega :).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga