Kui beebigrupis juba pudisemine käib, aga sina oled ikka veel ”igavesti rase”

Kuskil mai algusest saadik on meil grupis juba päris mitmed tited ilmavalgust näindu ja mitmed kohekohe haigla poole minemas. Kogu see pudisemine teeb ennastki ärevaks ja ootusärevus saab veel suuremad tuurid sisse. Tahaks ka juba oma beebipoisiga kohtuda ja kõike seda kogeda! Aga samas…

Kuigi hirme on mul mitmeid, siis üks asi mida ma praegu ei karda, on valu. Ehk seda sellepärast, et Annuga kogesin ma juba midagi nii hirmsat, et sellest nagu väga palju hullem see asi olla ei saagi (ei elu, see EI OLNUD väljakutse!). Kardan ma pigem selliseid…rumalaid asju. Näiteks on mul vahepeal pähe tulnud selline haiglane mõte, et ma ei tule sealt haiglast beebiga koju. Et minu või lapsega juhtub midagi. Ja see hirmulaadne vastik tunne on mu kuklas olnud juba raseduse algusest saadik. Ehk tuleb see sellest, et hetkel on elu lihtsalt liiga hea, et tõsi olla? Ma ei tea… Seda tegelikult vist kardavad enamus emad?
Või olen ma liiga palju ‘reetmist’ vaadanud… Aga igatahes tuleb mulle iga jumala kord nutuklomp kurku, kui sellele mõtlen, kuidas mu lapsed mind vaid pildi pealt ”mäletavad”…

Ja viimasel ajal olen ma hakanud kartma ka seda milliseks see elu meil peale beebi sündi ometi kujuneda võib. Mis siis, kui poja on samasugune, nagu oli Annu? Pikemaajalised lugejad vast mäletavad veel mu hüsteerilisi postitusi, Annu esimesest elu poolaastast… See oli kergelt öeldes kohutav ja ma ei ootagi, et keegi, kes ei ole sama läbinud, suudaks üldse mõista mida see kõik tegelikult tähendas… Lihtne on mõelda-öelda, et ‘ah mina oleksin nii ja naa teinud, ning küll see oleks siis toiminud!” Heeeheee, tutkitki.
Ma ei kujuta ettegi, et mul oleks sel ajal veel vanem laps ka olnud, kes ise veel päris titene on. Kui ma praegu sellele võimalusele mõtlen, tõusevad kõik mu ihukarvd püsti. Kas ma suudaksin seda uuesti läbi teha, lisades sinna võrrandisse veel Annu (ja kaks korda suurem maja ja aiamaa ja kõik muu tohuvapohu, mille pärast ma Annu beebiajal muretsema ei pidanud)?
Tugivõrgustiku seis on ka täpselt sama – ma olen kogu selle hullusega (enamasti) üksi. Pole mingit sellist varianti, et viskan lapsed vanaema juurde, või anna kellelegi hoida, kui katus ära hakkab sõitma. Oi joppenpuhh, ma tõesõna kardan. :D

Nüüd on muidugi hilja midagi karta enam, sest maksimaalselt kolme nädala pärast oleme me neljane perekond. Ja eks ma ju teadsin/arvestasin selle võimalusega ka siis, kui teise lapse plaani võtsime, aga ohjah… Siis oli sinna vähemalt aega. :D
Aga mis siin ikka. Ma olen kõigega hakkama saanud, küllap saan ka sellega! Mitte, et mul mingit muud võimalust üldse oleks eksole… :D
Ja mis siis, et see ‘hakkama saamine’ tähendab ilmselt seda, et järgmised pool aastat sööme me kolm korda päevas kiirnuudleid, mu aiamaa muutub heinamaaks, Annu vaatab hommikust õhtuni Mashat ja mina vajan peale selle perioodi lõppu psühhiaatri abi. :D

Tegelikult peaksin ma kogu selle üleliigse mõtlemise ära lõpetama. Läheb nii, nagu minema peab ja tuleb see, mis tulema peab. Ma lihtsalt loodan, et Annu ajast sain piisavad õppetunnid ja elu mulle rohkem käru keerata ei taha. :D

Üleeile, kui ma veel kell kümme õhtul ka pepuli peenras istusin, mõtlesin ma, et mille pagana pärast ma omati seda jama teen? Ma peaksin praegu jalad seinal seebikaid vaatama, mitte siin ‘aega raiskama’. Ma peaksin praegu puhkama ja viimaseid hetki nautima. Ma peaksin Annuga kvaliteetaega veetma ja niisama logelema, sest paari nädala pärast alles tõeline pull hakkab ja siis võin ma oma seepidest vaid und näha! Aga no samas, herneid tahaks ja värskeid (oma peenrast tõmmatud) porgandeid tahaks ja… Seega jätsin ma viimase nurga aiamaast tegemata ja panin järgmisel päeval esimesse otsa juba herneid, porgandid, sibulad ja salatit maha! Siis vähemalt on midagigi, kui ma praegu rohkem teha ei suuda.
Eile oli üldse selline päev, kus ma oleks kõige parema meelega lihtsalt lapiti lamanud ja isegi mitte hinganud. Ma süüdistan selles Annut, kes mulle viimased paar päeva ‘eelkoolitusi’ teeb. Ärkab iga natukese aja tagant nutuga ja lõpetab kohe, kui ma olen end suure vaevaga püsti vedanud. Nii tore temast…

Kui nüüd mõtlema hakata, kui hädine ma eelmise raseduse lõpus olin ja mida kõike ma praegu igapäevaselt ära teen, siis olen ma enda üle ikka üpris uhke. Kuig nüüd läheb mu plaan, akende pesemisega sünnitusmajja pääseda, ilmselt vett vedama. Ma ei usu, et see tühine akende nühkimine mulle enam mõjub, kui ma igapäevaselt palju hullemaid asju teen. :D
Täna näiteks kammis mul korralikult ära ja ma koristasin hommikust saadik maja, nii, et tulejutt takus. Nüüd on veel vaja ülejäänud poolel majal põrandad ära pesta, järjekordne laar pesu kuivama panna, voodiriided vahetada, pesu kokku korjata ja kappi panna, ning tegelikult on aknad ka ikka päris rõvedalt mustad. Õues oleks vaja veel muidugi tuhat ja üks asja ära teha, alustades põõsaste rohimisest, lõpetades taimede istutamisega.

Istutamisega meenub mulle, et üks naine andis mulle daalia juurikaid. Ilusti kiledega eraldatud ja sildistatud, et mis värv kus on. Tõi selle mulle veel värava taha ära ka.
Ma siis tõstsin kasti endale ukse juurde, et kui Annuga õue läheme, panen maha ära. Seda ma loomulikult ei teinud, vaid kast jäigi ukse taha, ise läksin hoopis peenrasse jamama.
Ühel hetkel oli Annu jälle mul silma alt kadunud, ning ma läksin teda otsima. Ja mida mu silmad nägema pidid – ta oli KÕIK kiled juurikate vahelt välja tõmmanud ja need lendasid nüüd koos siltidega mööda hoovi! Joppenpuhh, ma ütlen. :D
Nüüd pole mul aimugi millisest juurikast tuleb mis värvi lill ja kuna need on sellised väiksed pabulad ka, mida päris ükshaaval vist ei istutata, siis mu ainus võimalus on need lihtsalt suvalt maha panna ja tulgu mis tuleb. Saabki põnevalt kirjud põõsad. :D

Igatahes jamh, sellised lood siis siin majas täna. Eks ole näha mida elu toob ja kas ma lõpetan hullumajas, või…ei. Ma lähen nüüd ja torman edasi. Varsti on mees kodus ja mul pole veel väljagi mõeldud mida õhtusöögiks teha… Ja siis veel need neetud koristustööd ja tegelikult pean ma kindlasti veel täna kastma minema ja… Appi. :D

Btw, ma põletasin ükspäev oma õlad päikese käes nii ära, et need on SIIANI tulipunased ja isegi pluusi kandmine teeb põrguvalu. Rääkimata siis sellest kahejalgsest ahvist, kes mulle koguaeg selga ronib. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

8 thoughts on “Kui beebigrupis juba pudisemine käib, aga sina oled ikka veel ”igavesti rase”

  1. Mul oli ka esimese lapsega vääääga raske ja nüüd saime suht ruttu kaksikud ka (plaanitud ühe lapse asemel), enne sünnitust olin ka kuid järjest mega hirmul ja ei kujutanud ette mis saama hakkab, olin juba leppinud kõige hullemaga – käru ei mahu poodi, kaotan lapse poes ära, ei sàa nädalake süüa, suurem poiss teeb eneka katseid, ei saa koristada ega õues käia, puid tuppa toodud et kütta. Nüüd aga on kõik paika loksunud ja ma saan väga hästi hakkama, palju on kasu sellest et suurem laps käib lasteaias, ma saan beebidega päeva ajal magada koos, samas on teda hommikuti raske saada sinna. Abi mul ka pole, sugulased ei ela üldse selles eesti servaski ja mees on 8.päeva kuust kodus.

    • Oi appi, siis sa oled tõesti tubli ja tugev! Ma loodan, et meil ka kõik ikka omale kohale loksub ja hästi läheb. :)

  2. Tegelikult esimesed paar nädalat beebiga on suht rahulikult. Magab palju ja gaasuvalud veel ei piina.
    Soovitan sul esimesest päevast pingutada nii kuidas jaksad, et üks uni oleks neil ühine. Kas või beebi tissiotsas kuni mõlemad magavad ja sina ka! Usu mind see lihtsustab su elu ja aitab sul õhtuni vastupidada 😉
    ja aiaga on kindlasti kergem, korteris kinni olla on ikka palju raskem- majas uks lahti ja väljas, uks kinni ja sees, eriti veel suvel.
    Ole tubli ☺

    • Loodan jah, et sel korral on asi roosilisem. Annul hakkasid gaasid minu mäletamist mööda juba 4-5. päeval…

  3. Äkki peaksid blogimise ära lõpetama? See raiskab ikka päris palju aega ära ju tegelikult. Lihtsalt minu arvamus :)

    • Kui mul pole aega blogida, siis ma ei blogigi. Aga ära küll päris ei plaani lõpetada. See on mulle nagu teraapia vms, ei tahaks küll sellest loobuda. Mulle meeldib kirjutada ja ma ei tea kas ma üldse suudaksingi ilma selleta olla. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.