Kui üks laps saab rohkem, kui teine

Ma ükskord tegin siin ju nalja, et Annu sai KÕIK – alustades igakuistest kirjadest, minisünnipäeva pidamistest ja lõpetades esimese sünnipäevaga, kuhu oli kutsutud terve sugukond, Joel pole pooltki seda saanud, ning Mannatera olgu õnnelik, kui beebiraamatugi saab. Aga nüüd tundub, et just nii lähebki! Annu ja Joeli ootus on mul väga täpselt üles märgitud ja pildistatud, Mannatera jaoks ei ole ma veel midagi teinud. Annu beebiiga on viimse detailini vihikus kirjas. Joelist kirjutasin ma viimati siis, kui ta käima hakkas, või hambad tulid, AGA see info on mul KÕIK vanas telefonis, mille Annu puruks viskas. Ok, kui ma uue/terve ekraaniga aga muidu katkise, Samsung J 3 leian, saan selle info veel kätte…

Me tähistasime Annu iga minisünnat koogiga, millel oli vastava numbriga küünal. Me tegime pilte ja ma kirjutasin talle ka kirja kus rääkisi mis me sel kuul tegime. Joeli jaoks ma seda tegema ei hakanud…

Annuga käisime vallas lusikapeol. Joeliga me sinna ei jõudnud, sest auto hakkas jälle nägusi tegema ja mees ei jõudnud õigeks ajaks koju tagasi. Ma oleksin ju võinud sinna Põrnikatega üksi ka minna, aga see oleks paras enesetapp ja üks piinlik moment teise otsa olnud, sest noh, Annu. Annu on nii… Annu. :D

Annu esimest sünnat tähistasime sugulastega, sest esimene sünna on ikkagi ju suur diil. Joelile me sellist sünnipäeva ei korralda, sest Annu pealt ma nägin, et see on mõttetu stress nii mulle, kui ka lapsele. Annu oli terve päeva nagu võõras laps ja muutus endiseks alles siis, kui enamus inimesi oli lahkunud. Joeli esimese sünna puhul tahtsime Elistvere loomaaeda minna ja perekonnana ühe toreda päeva veeta. Vaataks loomi, sööks kooki, teeks pilte ja naudiks seda, et vanaema lõpuks külla jõudis (kui ta ikka jõuab). Aga sellele plaanile tõmbas vee peale meie auto katki minek. Nüüd ma ei teagi mis meil teisipäeval saab… 

Ühesõnaga kurb on ja süümekad on ja nõme on. Õnneks on nad hetkel nii tillukesed, et ei mõista sünnipäeva tahta ega oodata. Korvame selle neile paari aasta pärast uhkete sünnadega kuskil lahedas kohas, sest siis nad juba ehk mõistavad, mäletavad ja ootavad seda. Keda ma ainult sinna kutsun, ma ei tea. Jälle kari võõraid kel muul ajal meist täiesti pohh on? Vaevalt. Pean hakkama usinalt omale emmedest sõpru otsima…  

Issand, mis selle postituse point üldse on? Ma vist olen peast ka natuke rase ja liiga emotsionaalne…

Aga ma tahtsin tegelikult veel öelda, et aitäh teile, kes te siin lugemas käite ja mu reklaame klikite. Te olete mu tasu kolme-neljakordistanud! Suur aitäh! :)

Kas ja kui palju erinevad teie laste esimesed eluaastad? 

Comments

comments

17 thoughts on “Kui üks laps saab rohkem, kui teine

  1. Ah mul on esimene laps aga ei mingit koogiga pilte ega kirjuta isegi piinliku täpsusega kõike ülesse. Muidugi pilti teen iga kuu kindla mänguasja kõrval aga kooki me ei söö. Esimese päris sünnani on veel kolm kuud aega aga kuidas seda peame veel ei teagi. Ma usun, et pole vaja ennadt halvasti tunda, et ühega tegid nii ja teisega mitte. Peaasi, et lapsel on tore lapsepõlv ja kui juba ise taipab mis on sünna siis juba ka vastavalt pidada seda :)
    Tegelikult ma tahaks hirmsasti teada kuidas sul eile ämmakal läks ning kuidas mannateraga on? :)

    • Mannatera on täitsa mannatera. Ultraheli järgi alles viis või kuus nädalat vana. Südametööd veel näha ei olnud, aga praegu ei peagi veel olema. Muidu paistis kõik ilus, alged on ilusti näha ja kõik on ilus ümmargine. Peetumise märke ei ole õnneks. Kaheksandal lähen enda arsti juurde, siis peaks juba süda näha olema ka. :)

  2. mul on küll vaid üks laps, aga kuna meie peres on igasuguste sündmuste tähistamine alati väga minimaalne, siis ei ole temagi sünnipäevad teistsugused. mees on mõlema aasta täitumiseks (laps on siis 2 praegu) koogi teinud ja kõik. mõned kingitused muidugi ka.
    minu jaoks on tegelikult üldse täiesti arusaamatu see tohutu tähistamine. juba mingid 1-2 aastased lapsed peavad mängutoas 50 külalisega sünnipäevi (kõik on mõistagi tohutult lähedased sõbrad), lasteaia lõpetamisel on kleit, soeng, meik ja reis, põhikooli lõpus seesama, aga mitu korda suuremalt, ja keskkooli lõpus siis eelnevale ka auto ja/või korter. nagu… what? kellele ja milleks…

  3. Pole ju erilist mõtet selliste asjade pärast põdeda, sest sind ju on ainult üks ja lapsi (üsna-üsna varsti) juba tervelt kolm. Ja samamoodi nagu sind on üks, on päevas ainult 24 tundi – maja nõuab hooldamist (sul veel allergikutega eriti) ja lapsed kasimist ja koostegutsemist, natuke meespoolele tähelepanu pöörama, aiast rääkimata.
    Juhul kui Annu sul läheb lasteaeda, siis tekivad esimesed sõbrad ja sõbrjaned ja juba ongi terve ports inimesi koos, keda sünnipäevadele kutsuda. :) Tegelikult lihtsalt ongi nii, et esimesega jõuad/jaksad/teed suurema vaba aja tõttu rohkem, kui iga järgneva lapsega ning temale jääb see kui esimese lapse privileeg.

  4. Mul endal kodus 2.4 ja kohe juuni alguses aastaseks saav laps. Pole eriline üleskirjutaja ja ei tekitanud endale selle kõigega lisakoormust, sest kahe lapsega elu nii kiire, hea et õhta natuke istuda ja puhata saab. Sünnipäeva tähistame ka ainult pereseltsis ja vaikselt, ei mingeid mängutube ega suurt pidu. Me mehega ei leia, et 1.a lapsel peab nii suurejooneliselt tähistama.

    • Ega ma suurejooneliselt mõelnudki midagi teha, aga no natukene võiks ju ikka midagi teisiti teha ja “tähistada”. :)

  5. Minu teine laps on veel viimaseid nädalaid emakas peidus, aga vaevalt, et ma temale midagi vähem teen, kui esimesele, sest esimesele ma ka suurt midagi ei teinud :) Mingid minisünnipäevad ja muu säärane tundus mulle naeruväärne, tundub ikka veel. Mingeid kirju ega ülisentimentaalseid asju samuti polnud. Ma olen siuke külm kala lihtsalt :D Esimesel eluaastal seda va beebipäevikut ikka pidasin ja aastaseks sünnipäevaks sai pered ja mõned sõbrad külla kutsutud. Ei midagi suurt.

    Aga teise lapsena pean ütlema, et mina olin pool elu hirmus haavunud (sisimas), et venna sünni puhul oli terve kuhi katsikukaarte ja õnnesoove, aga minul ainult mõned. Arusaadav ka muidugi, kuid haiget tegi. Ma ei mäleta mingit erikohtlemist ja meie ütlusi kirjutas ema ikka ühtviisi üles ning sünnipäevi peeti ka küllap võrdselt. Aga noh, see õnnesoovikaartide haavumine oli ainult üks osa. Vennal olid koolis õpiraskused, mina aga kuldlaps. Mind jäeti oma asjade eest varakult ise vastutama, sest “ma saan hakkama”. Saingi muidugi. Ainult et enamiku elust saatis mind arusaam, et vend saab rohkem tähelepanu (kuigi ta oleks eelistanud seda mitte saada, nagatiivsete asjade pärast ikkagi, mistõttu tema jälle kadestas mind ja arvas, et vanemad armastavad rohkem mind, sest toovad mind eeskujuks) ja on vanematele olulisem. Vot see kasvatuse ja suhtumise küsimus on see, mis lapsele tegelikult loeb, mitte minisünnipäevade arv.

  6. Mul on kohe neljane poeg ja ma mõtlen ka, et peaks tema pärast lastega sõbrannad otsima, sest vanaema ja vanaisa juures tahab väga naabrilastega mängida. :D

    • Siis tal vb jah igav ja igatseb omasugustega mängimist. Vaatan Annu puhul sama ja mõtlen, et sügisest peaks aeda panema. Saab paar x nädalas vaheldust ja omasuguste sekka. :)

    • Võiks isegi sama teha, aga ma ei viitsiks väikse beebiga hommikuti kellaajaliselt kuhugi minna. :D. Ämm soovitas, et võib olla mõnda huviringi panna hoopis, neid ka õhtupoole.

  7. Sellepärast ma ei kujutagi end ette lähitulevikus teist last saamas.
    Kardan et mina ei ole selline nagu Sina oled – oskad oma jäägitut tähelepanu laste vahel jagada kuna sa oled kodune ja sul on alati nende jaoks aega.
    Teise lapse saamine on minujaoks suht välistatud- poiss nõuab mult niipalju tähelepanu , ja kui nüüd beebi ka veel tuleks jääks ta sellest tähelepanust üldse ilma. Ja kui on maailmas midagi mida ma ei salli siis see on ebaõiglus. eriti laste suhtes 😂
    Võib tunduda naljakas aga see on reaalselt ainuke hirm mida ma teise lapse saamise juures kardan.

    • Ma olen üldiselt üsna kindel, et kõik laabuks ja lõpuks ei kujutaks sa muudmoodi asja ettegi. Aga noh, eks igaühel ole hirme ja see on ju ok. :)

Vasta myyiu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.