Kuidas jänkutitadel läheb?

Nagu te mäletate, siis mu küülikud said kuu alguses pojad. Kes ei mäleta, loeb SIIT! Nüüdseks on nad umbes 2,5 nädalased ja enamusel neist on ka silmad pähe tulnud. Hetkel on kuuest pojast alles viis. Üks esimesest pesakonnast, sellest kus oli kaks poega, kahjuks ei jäänud ellu. Ühel hommikul jänkse kontrollima minnes avastasin, et ta puurinurgast surnuna. Ju ta oli pesast välja kooserdanud ja liigselt maha jahtunud, või midagi. Proovisin teda lausa elustada, sest ta oli veel leige ja polnud päris kangeks tõmmanud. Soojendasin teda puupliidi kohal, vajutasin õrnalt südamele, tegin isegi kunstlikku hingamist, ning korra juba rõõmustasin, et sain hakkama, sest mulle tundus, et ta siputas käppa ja kui ta nina puutusin, siis nagu oleks tõmmelnud… aga peale seda kui ma olin teda pea poolteist tundi hoidnud, soojendanud ja elule tagasi proovinud turgutada, andsin ikkagi alla, sest ta ei reageerinud enam.

Ütlen ausalt, et see oli raske ja ma mõtlesin veel mitu päeva, et mina olin selles süüdi. Miks ma jätsin puuri elutuppa, kui teadsin, et see tuba jahtub kiiremini maha. Äkki ma tegin midagi elustades valesti. Kui ma poleks nii kaua voodis vedelenud ja oleksin kohe üles tõusnud, äkki siis oleksin veel õigel ajal ta leidnud… oeh, see väike vaene hing.

Hetkel on mul veel ühe poja pärast mure, sest ta ei kosu üldse. Paar päeva tagasi avastasin, et üks poegadest on haiglaselt kõhn – selgroog konkreetselt paistis ja kõht oli aukus, kuigi seal samas kõrval lebasid kolm täiesti ümarat ja ilusat poega. St emal piima on, pojad saavad süüa, aga miks see väike vennike selline on? Ehk ei lase teised teda piisavalt jaole ja lükkavad ta oma suure kasvuga eest lihtsalt minema, või on ta haige, või jumalteab, eksole… Igatahes olen teda nüüd paar korda päevas eraldi toitnud, st emase küüliku vägisi selili keeranud ja poja talle kõhule pannud, et too pisike ka süüa saaks. Nüüd tal enam kõht nii aukus ei ole, aga pisike, kõhnake ja äbarik on ta ikkagi. Karta on, et kui ma poleks sekkunud ja teda toitma asunud, oleks seegi poeg juba surnud. Ma hetkelgi kardan iga kord tema pessa vaadata, sest äkki… Hoian pöidlaid, et ta oleks lihtsalt rohkem oma isa kasvu, ning teised kolm oleksid pigem emasse ja sellepärast neil selline metsik kasvuvahe ongi, aga jamh, valmistan end siiski vaimselt ette, et ühel hommikul ei pruugi ta enam elus olla, kui neid kontrollima lähen.

Tegelikult oli ta juba sündides teistest jupp maad väiksem, aga siis oli üks poeg veel samasugune. Nüüdseks on aga ainsana väikseks jäänud vaid too musta värvi vennike, teised kolm kosuvad metsiku kiirusega. Aga ega ma kahjuks midagi enamat teha saa, kui teda lihtsalt hoida, eraldi toita ja loota.

Nunnud on nad aga küll, seda pean ma tunnistama. Nad on pehmed nagu väiksed pilvekesed!

 

Hetkel on emased koos poegadega elutoas ja isane magamistoas. Emased ei saa enam peale poegade saamist vapsee läbi, st samal ajal nad lahti olla ei saa, muidu ajavad üksteist taga ja kaklevad. Kui üks neist lahti on, pean teise emase puuri ümber aia ehitama, et esimene emane sinna peale hüpata ei saaks ja puuri täis ei laseks. Isane seevastu on aga magamistoas jumala tubli. Ma pole selle aja jooksul sealt toast mitte ühtegi puurivälist pabulat leidnud, kuseloikudest rääkimata. Terve päeva jookseb seal ringi ja mitte ühtegi sigadust ei tee! Erinevalt näiteks emastest. Mõnda aega hoidsin ühte seal eraldi ja lasin tal vabalt joosta. Mis oli tulemus? Ta kuses mulle kolm korda voodisse (tekk on rikutud!), pabuldas terve põranda täis ja küttepuud kuses ka koguaeg märjaks. Kui ümber voodi piirde üles panin, siis murdis ta sellest läbi ja lasi jälle kõik kohad täis… Kui see poegade kasvatamise aeg läbi saab, siis ma ei tea mis ma edasi teen. Rohkem pesakondi minu hing välja ei kannata, steriliseerimist võib proovida, aga see ei pruukivat enamasti aidata, ära anda ka nagu ei raatsi, aga see küülikusitas elamine on ka üle mõistuse.

Eelmise jäneste teemalise postituse all sain paar kommentaari, et no mida ma siis küülikuid võttes ootasin, või kust ma oma infot sain, sest küülikud ongi sellised! Aga mina julgen küll vastu vaielda. Enamus küülikuomanikud ütlevad, et nende omad küll sellised emmid pole. Mõned üksikud pabulad maas ja asju närivad küll, kui kätte saavad, aga mingit sellist porri neil pole olevat, et lased jänese tunniks ajaks lahti ja siis pühid kühvlitäie junne kokku, kuivatad igast toa nurgast seitse kuseloiku ja terve maja haiseb nagu laut. See pole lihtsalt okei.

Ma ise arvan, et need emased lihtsalt ei sobi meie maja elukeskkonda. Vähemalt mitte koos. Võibolla oli minu esimene viga võtta nad paarina, sest siis ei olnud neil vajadustki minuga tutvuda – nad olid ju üksteisel olemas. Ehk aitaks nüüd see, kui ma kõik kolm eri tubadesse paigutaks, aga seda võimalust mul ka tegelikult väga pole. Minu arvates pole nad siiani meiega täielikult ära harjunud, sest pai ma neile näiteks väga teha ei saa ja mingit armastust või hellust nad minu vastu üles ei näita. Kohe pagevad eest ära, kui üritan neile läheneda. Isane näiteks, kes tuli mitu kuud hiljem üksikuna, on minu arvates nüüdseks palju paremini kohanenud. Ta laseb end silitada, kui rahulikult lähenen, ta pole mind mitte kunagi rünnanud ja vahel, kui ta sülle võtan ja kõik vaikne on, jääb tüüp mulle lausa sülle tukkuma. Ja kusjuures! Emased tulid tubasest õhkkonnast, kus nad pidid ka potil käima, aga meie juures sigatsevad. Isane tuli konkreetselt laudast! ja käitub nüüd eraldi toas olles täitsa viisakalt. Ma nagu kaldun arvama, et need emased on lihtsalt kaabakad. :D

Aaaa, kutsikatega oli hoopis see printeri nalja pilt!

Comments

comments

8 thoughts on “Kuidas jänkutitadel läheb?

  1. Esiteks ma ei saa aru, mida sa neist näpid ja aitad alati?! Nad on loomad. Nad on loodud ise hakkama saama- ilma inimeste abita. Jah mõnikord pojad surevad aga see ongi loodus. Nii käivad asjad loomade seas.
    Ja näppida ja katsuda ja võtta sülle vastsündinud poegi?!(eelmine postitus) Milleks ema stressi ajada?! Kõik need võõrad lõhnad pärast. Mõni ime et emad ei taha poegade eest hoolt kanda, kui nad lõhnavad “kellegi teise” järgi. Täiesti vabalt saaksid nad ilma sinu abita ka söödud ja elatud vähemalt kuu aega. Ära torgi neid koguaeg. Loomad saavad ise hakkama! Sa käitud nagu poolearuline “ämm”. Sama teeks välja, kui peale sünnitust su ämm tuleks ja hakkaks näppima ja katsuma iga natukese aja tagant su vastsündinut ning vahetpidamata vaatama kas laps ikka kaalust juurde võtab(juhul kui ei oleks,siis topiks sinu tisse lapsele suhu). No pole ok ju!

    • Et oleks nad kohe alguses sinna põrandale vedelema jätma pidanud või lihtsalt edaspidi enam mitte vaatama kas kõik ikka elus on jne?

    • Ja btw, ma näppisingi neid vaid esimesed kaks-kolm päeva, u kord kaks päevas. Kui oli näha, et emad saavad edaspidisega ise hakkama ja enam kedagi vedelema ei jäta, siis jätsin rahule pmt täiesti nad. Seda kuni hetkeni mil leidsin ühe pisikese puuri nurgast surnuna… ja siis avastasin selle nälginud poja, sest panin uitama läinud poega pessa tagasi ja pidin pesa pealt lahti tegema. Vb sekkun tõesti liiga palju, aga fakt on see, et ilma minu abita oleks nad kõik juba esimesel päeval surnud. Looduses, nagu sa välja tõid, hukkuvadki tihtilugu küülikute esimesed pesakonnad, sest emad on lollakad veel ja ei oska poegade eest hoolitseda. Isegi kogenud kúúlikukasvatajad ütlevad, et küülikumammad vajavadki enamasti oma esimese pesakonnaga abi, ala pesa tegemisel.

  2. Arvan teisiti, kuna küülikud antud hetkel ei ole vabas looduses vaid inimese loodud keskkonnas, siis inimese poolt kaasaaitamine, et rohkem poegi ellu jääks on asjakohane, kuna tulevikus ei ole neil loomadel olukorda a la kes nõrgem see murtakse maha looduses, et ehk siis parem surgu enne suureks kasvamist, sest muidu kasutatakse asjatult ressursse e emapiima teiste suurema elujõuga poegade arvelt. Sest nad ei ole looduses. Ja ei pea sellel tasemel olelusvõitlust pidama. Metsikus keskkonnas olemisega ei ole siin midagi pistmist ja ei saa käitumisi meelevaldselt üle kanda (pakutud võrdlus kehtiks kui Lipsuke roniks metsas jäneseurgu oma võõra lõhnaga abistama; neile kodustatud küülikutele on tema lõhn tuttav). Võib aidata küll.

    Lipsuke jõudu ja tarkust :) ja epic oli lause “Isane seevastu on aga magamistoas jumala tubli…” :D :D

    • Ma ise mõtlen samuti. Sest nii võib ka inimesed võrdluseks tuua – samuti loomariigi, imetajate, esindajad. Kui mind ja mu poega poleks arstid abistanud, siis 100% tõenäosusega poleks mul last ning ma ise poleks ka arvatavasti elus, seega see koduste loomade mitte abistamise sooovitus siinkohal ei päde.

  3. need valgemusta laigulised nii nunnukid:P
    omal üheksaseks saav isane küülik on suht tubli olnud kõik aastad. alguse ajal paar korda sirtsutas mõni pabul tuli märgistuseks. a terve elu muidu pole kunagi lollusi teind. v.a mõni juhe noorena läks. pigem teeb enda telje ümber mulle armutantsu vahel :D ning pai laseb teha ja kui ma ta lahti laseks ja ta mind nuusiks ma kardaks kui karata tahaks ja paneks puuri tagasi:D.
    a muidu näksind elus kaks korda võibolla. muidu sõbralik ja rahulik meil.
    oleks ma noorem või vähem loomi, võtaks ühe jänksi endale. a hetkel aitab 3-4. eest hoolitsemisest. 2 kiisut, küülik ja koer.
    tubli oled.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga