Kuidas ma eile kiirabis käisin, end maa alla häbenesin ja süüdistavaid pilke nägin

Enne, kui ma hakkan Annemaia sünnipäevast ja kogu sellest hullusest rääkima, pean kirja panema oma eilse ehmatuse.
Nimelt märkasin ma Annu sünnipäeval (õigel päeval siis, 9ndal) väga heledat pruuni voolust. Ei arvanud sellest suurt midagi, sest see oli tõesti vägaväga hele beež. Laupäeval ma midagi ei märganud. Siis oli Annu sünnipäevapidu ka, ja ehk jäi kahe silma vahele, sest polnud aega pabereid inspekteerida, aga midagi hullemat seal olla ei saanud, kui eelneval päeval.
Ja siis eile märkasin jälle seda voolust, ning nüüd oli ta juba kohati tume. See ikka võttis seest õõnsaks juba. Igaüks, kes on enne katkemisi jms üle elanud, teab, et värviline voolus pole midagi, mida sa raseduse ajal näha tahaksid. Ka valud olid tugevamad, kui muidu.
Jõudsin mina juba magamistoas pisaraid valada ja mõelda, et miks ometi jälle. Kas siis tõesti pole veel õige aeg, ehk me tõesti kiirustame, mis siis, et arst oli meile ammu juba rohelise tule andnud. Olin juba üpriski kindel, et südamelööke mina enam sel lapsel ei näe. Olin juba eelnevatel päevadel ju veidikene ärevuses, sest polnud mingeid sümptomeid mitu nädalat kogenud, ning isegi valulik imetamine, oli normaliseerunud. Lisaks siis veel kogu see stress Annu sünnipäeva ümber.
Igatahes, alustuseks helistasin haiglasse valvearstile, et selline lugu ja mis ma nüüd teen. Ta ütles, et kui hullemaks läheb, siis emo’sse ja kui ei, siis esmaspäeval tema vastuvõtule. Vahepeal käis mul korraks pea nii hullult ringi, et pidin kapi servast haarama, et mitte pikali kukkuda. Ja mingil hetkel oli süda jube paha, käisin isegi paar ringi poti kohal öökimas, aga koormast lahti ei saanud. Ma ei osanud arvata, et kas see on nüüd hea märk, või halb, aga päris kahtlaseks kiskus.
Hiljem helistasin veel uuesti arstile tagasi, et ehk peaksin nüüd hakkama võtma neid rasedust toetavaid ravimeid, mis ma mõnda aega tagasi ilmaasjata välja ostsin. Ütles, et võin võtta küll ja võtku ma siis kolm korda päevas 1 tablett. Kugistasin siis kohe ühe alla.
Aga mõne aja pärast oli voolus veel tumedam, ning otsustasin, et mul on ikka vaja Tartusse kiirabisse minna. Ei jõua mina seda esmaspäeva või kolmapäeva oodata, kui mul enda arsti aeg on. Ma oleks selle ajaga juba hulluks läinud ja minust poleks Annu järgi jooksjat ka olnud, kui ise täiesti endast väljas olen. Tema oleks seda ju ka tundnud, ning oleks ehk veel omakorda muretsenud, ning mul ‘elu raskeks teinud’. Seega kontrolli siis.
Ootasime seal järjekorras 1,5 h. Annu oli väsinud, ema ja mehe õed + mehe õe laps kibelesid juba koju sõitma, mina tundsin end süüdi, et nad seal minu pärast kükitama peavad ja lisaks kõigele oli mul tunne, et kohe läheb pilt taskusse.
Kui lõpuks minu nimi hõigati, ja ma kabineti pääsesin, olin ma juba rahunenud. Tume voolus oli kadunud ja midagi mu sees ütles, et kõik on ikkagi okei. Seega ma isegi ei kartnud eriti, kui arst ultraheli tegema asus. Kivi langes küll südamelt, kui ta väikest vilkuvat mustikat mulle näitas. Ühte mustikat. Seega on mu hirm kaksikute ees asjatu olnud. Ilmselt. Aga praeguseks oleks mul juba suva ka, olgu neid kasvõi neli, aga peaasi, et kõik oleks korras ja ma ei peaks veel ühte kaotust läbi elama.
Päevade järgi peaks raseduse suuruseks olema 7+5, aga oli 6+0. Peaaegu kaks nädalat vahet. Aga see on okei. Ma ju imetan veel ja need asjad pole mul päris regulaarseks tagasi läinudki. Vahet pole, peaasi, et süda lõi! Seega hetkel arvutades sain uueks tähtajaks 5.juuni. Enne oli 24.mai. Hehh, Annu tähtaeg oli ju ka kuu alguses.

Enne, kui pukki ronisin, küsis arst veel, et ega ma pole lähiajal suguelu elanud, ehk on määrimine sellest tingitud. Vastasin, et ei ole. Ja kui ta siis mu alumist korrust silmas, ning ta silmamunad peaaegu peast välja vupsasid, oli mul küll selline tunne, et vajun häbi pärast maa alla. Nimelt pole viimasel ajal sinna kanti raseerijaga just eriti tihti sattunud ja ma ei tahagi teada kui kole see pilt seal oli. Aga arsti silmist võisin küll välja lugeda, et ta ei imesta üldse, et ma pole suurte inimeste asjaga tegelenud, sest isegi tema tahtis karjudes kabinetist välja joosta. :D :D :D Hahaa, piinlik.

Muidugi keelati mul ära kõik füüsiliselt raske ja tõsta ei tohi ma ka. Suureks raskuseks loetakse ka Annut. Puid ma tuppa tassida ei tohi, poekotte tõsta ei tohi, üle pingutada ei tohi, mitte midagi ei tohi ühesõnaga. Hakkan jälle diivanikaunistust mängima. Ma ei tea kuidas me elama hakkame… Jube nõme on selline hädapätakas olla.

Ja nagu eelmisel korral, siis ka sel korral sain ma suht süüdistavaid pilke, kui haiglasse jõudmise hetkeks voolus taandunud oli. Ka Annuga käisin ma ju 6.nädalal määrimisega haiglas, aga läbivaatusel ei näinud arst enam midagi. Arvavad ilmselt, et tahtsin lihtsalt ultrahelisse, või midagi…

Täna käisin siis ikkagi selle arsti juures ka ära, kellega enne kiirabisse pöördumsit rääkisin. Ka tema vaatas mind üle ja tegi proovid, andis saatekirjad. Annu oli mul muidugi kaasas ja kui oli aeg pukki ronida, siis ega tema ju ei leppinud, et mingi võõras tädi teda minu kõrval enda süles hoiab, vaid haaras minust kinni ja ronis mulle kaksi raksi otsa, ning hoidis minust kinni, nii kuis suutis. Õde siis hoidis tal vähemalt tagumikku üleval, et ta otse kõhule ei toetaks, muidu arst ei saa seal all toimetadagi ju. Nentisid veel, et see pole midagi uut ja alles eelmisel nädalal oli sama pull neil seal olnud, et pole midagi, Annu on veel ju väike.
Nii palju siis sellest naljast, et kuidas ma arstile lähen – kas ronin pukki, titt kõhul? Täpselt nii. :D

Pidasin nendega veel sel teemal ka nõu, et kas mul on ikka mõtet seda duphastoni võtta. Kui rasedus katkema peab, siis ta katkeb niikuinii ja see tablett seda beebit seal kõhus kinni ei hoia, et ehk peaksin ma siis hetkel rohkem Annule mõtlema, kes veel rinda saab. Seda, kuidas see tablett emapiimaga lapsele edasi läheb ja mida see talle täpselt teeb/teha võib, ei ole välja selgitatud. Ja mina ei plaani ka Annut katsejänkuks anda. Seega hetkel otsustasime, et ma siiski ei võta seda edasi. See pole lihtsalt seda riski väärt ja ei tee raseduse jaoks ka niikuinii midagi metsikult head.

Igatahes, sellised ehmatused siis selleks korraks ja loodame, et seda jampsi rohkem ei kordu, ning beebi#2 püsib seal, kus peab.




 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

15 thoughts on “Kuidas ma eile kiirabis käisin, end maa alla häbenesin ja süüdistavaid pilke nägin

  1. Sa peaksid endale vähem igasuguseid hädasid külge mõtlema,siis neid ka ei tule!Soovitan sul psühholoogi jutule minna,ilmselt on esimese lapse kaotus sul peas liiga tugevalt kinni.

  2. Lihtsalt huvi pärast küsin – milline arst andis teile uuesti rasestumiseks “rohelise tule”, kui eelmisest keisriga lõppenud sünnitusest oli möödas vähem, kui aasta? Ei ilgu niisama, olen õppinud sünnitoetajaks ja tean, et ämmaemandate ja naistearstide soovitus on keisriga lõppenud sünnituse korral minimaalselt 1,5-2a oodata uue rasestumisega. Ja siin erandeid ei ole. Mida lühem on see aeg, seda suurem on tõenäosus, et emaka arm võib raseduse või sünnituse käigus rebeneda.

    • Aga ole üli ettevaatlik! Annemaia on juba küllaltki suur ja teda sa enam tõsta ei tohiks. Üks asi on raseduse katkemine, teine emaka armi rebenemine, mis võib ka sulle eluohtlikuks muutuda, kui koheselt kiiret abi ei saa. Alles käis meediast läbi kodusünnitusskandaal, kus eelnevalt keisriga sünnitanud naisel arm rebenes sünnituse käigus. Tita suri, ema suudeti õnneks haiglas päästa. Eks see oli ekstreemne juhtum, kuid riskid on ikka tohutud. Sellepärast nalja ei olegi ja soovitatakse pikem paus rasestumisega hoida peale keisrit. Sellepärast ma imestangi, et mis arst ütles, et on okei uuesti rasestuda. Sellise kompetentsi võiks kõva kahtluse alla seada.
      Kuidas sa Annuga nüüd toimetama hakkad, kui teda tõsta ei tohi? Sul ju mees pole ka kogu aeg kodus. Kõhukotiga ka ei tohi kanda. Kas ta vähemasti kõnnb juba?

    • No ta ütles, et sünnituste vahe vähemalt 1,5-2a. Ja, et praegu nii väikse rasedusega pole eriti vahet, kas rasestusin 11k või 12k peale keisrit. Eks muidugi riskid suured ja olen suurema järelvalve all, ning pean end väga hoidma, aga seda rebenemist võib igal juhul juhtuda. Ükskõik kas 2a või 10a vahet.

  3. Minul oli esimene laps erakorralise keisriga – uuesti rasedaks jäin 11k hiljem. Arst ei teinud teist nägugi nii väikse vahe peale. Ma ise olin veendunud, et nii väikse vahe puhul tuleb teine laps automaatselt keisriga just haava rebenemise hirmus aga hoopis lasti üle kanda ja taheti kangesti, et ikka ise sünnitaks. Lõpuks oli ikka keiser kuna plika ise avas, et tema ei kavatsegi lähitulevikus välja tulla. Siis peale teist keisrit jah öeldi, et nüüd pea üks kolm aastat vahet.

  4. yessas kui hirmutavad kommentaarid tegelt siin. Ma ei tulnud selle pealegi, et kui ca aasta tagasi oli keiser, et siis ei tohiks esimest last süles tassida – ikka tassisin teda süles mööda treppe kui vaja oli kuni raseduse lõpuni ja muid pakke ka. Yesssas – ma lendasin Aafrikast vahemaandumistega Eestisse 7 kuud rasedana, emakarmi, pungil seljakoti (lisaks kopsakale lennupagasile, mida sai laps kaenlas ja kõht ees lindilt pagasikärule kangutada) ning 1.5 aastase lapsega. üksi. Ning siis 4 kuud hiljem kahe lapse ja (kahekordse) emakaarmiga tagasi. Ei ole vaja hirmutada ja üle mõelda ning elu seisma jätta justkui rase võrduks voodihaigega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.