Kuidas ma tugiisikuks õppisin

Olen siin mitu korda maininud, et käisin ühel koolitusel, aga täpsemalt ei olegi ma sellest veel rääkida jõudnud. Nimelt tekksi mul võimalus osa võtta tugiisiku koolitusest ja tänu oma emale, kes oli vapralt nõus kuue nädala jooksul mitu korda nädalas mitmeid tundi sõitma, et meie juurde lapsehoidjaks tulla, sain ühe väikse tunnistuse taskusse susata.

Koolitusele sain üle noatera. Minu mäletamist mööda oli nii, et mina leidsin selle kuulutuse 23.10 ja saatsin oma avalduse. Hetk hiljem muidugi nägin, et uuups, täitsa lollakas, seal ju punaselt kirjas, et grupp on täis ja registreerimine lõppes ka juba eelmisel päeval (22.10) … Olin kurb, et asja maha magasin, sest see tundus äge võimalus. AGA nagu öeldakse, siis kõik juhtub põhjusega ja juba järgmisel hommikul (24.10) sain kõne, et üks osaline loobus oma kohast ja kui ma soovin, siis on koht minu. Loomulikult olin nõus ja 25.10 algaski juba koolitus. 

Nagu ütlesin, siis koolitus kestis kuus nädalat ja see oli ülivinge. Kasulik ka nö ”tavaliste” laste vanematele. Sain palju nippe, mida realiseerida ka oma pere peal. Koolitajad olid väga asjalikud, erilises ülivõrdes räägiksin Terje Paesist, kes on lihtsalt kõige ägedam koolitaja, keda ma iial näinud olen. Tema töövõtted ja meetodid on niivõrg ägedad ja teistmoodi. Koguaeg oli huvitav. Kui ta alguses küsis, et miks me seal oleme, siis enamus tõid välja, et neil on paberit vaja. Aga koolituse lõpuks saime me nii palju enamat, kui ainult paberi… Kõik osalejad jäid koolitusega nii rahule, hea, et pisarat keegi seal ei pannud, kui tunnistusi jagati. :D

Seltskond oli ka niii muhe! Mina olin pesamuna muidugi… Suur üllatus oli see, et koolitusel oli nii palju mehi (peaaegu pooled) ja valdav enamus olid pigem vanemad inimesed (50+). Kõige vanem oli 69 aastane meesterahvas.

Ühesõnaga, omandasin oskusi ja teadmisi kuidas toime tulla laste ja noortega, kel on erivajadused. Nüüd saaksin ma siis tööle asuda lasteaeda või kooli mõne lapse kõrvale, kes ehk vajab igapäevatoimetustes ja õppetöös veidi abi.

Töö on muidugi sigaraske ja ma mõtlesin juba esimese loengu lõpuks, kui kuulsin kõiki neid erinevaid kogemusi ja lugusid, et okei, kas minus on ikka olemas see, mida sellel tööl vaja on… Süda peab olema suur, aga kaitstud metallist trellidega, sest see võib sind ennast lihtsalt puruks närida… Ma ei kujuta hästi ette, kuidas sa õhtul koju lähed ja ”töö” täielikult seljataha jätad, kui sa oled näiteks sel päeval pidanud kokku puutuma mingi täiesti mõistusevastase looga…

Koolitaja rääkis lugusid, mis tõid pisarad silma. Mul on alati lastega seonduvaid lugusid kuuldes/lugedes pilt silmade ees. ”Mis siis, kui see oleks minu laps”… see on lihtsalt kohutav mis maailmas me elame ja mida peavad väiksed, süütud hinged läbi elama… Näiteks, pooleteiseaastane laps, keda põhimõtteliselt ei olevatki võrevoodst välja võetud. Ainult uusi ajalehti ja kaltse alla laotud ja võrede vahelt süüa antud vms. Sita kiht olevat olnud umbes poole võreka ulatuses, lehk selline, et võtab silmad märjaks. Laps ei osanud käia, ega rääkida… Ma suht kohe blokkisin selle jutu enda jaoks ära, sest selline asi lihtsalt ei mahu mulle pähe. Kuidas…

Koolitusel oli muidugi juttu ka juriidilisest poolest, ala kuidas lepinguid koostada, mida sealjuures jälgida jne. Mängisime läbi erinevaid situatsioone, mis koolitajal päris elus ette tulnud on, tegime palju koostöö harjutusi, sest tugiisik peab väga paljude inimestega koos töötades tegutsema, et see laps ära tugida. Üks harjutus oli näiteks selline, et pidime ette kujutama, et harjavars on laps ja meie peame ta nüüd ära tugima. Harjavars tuli niimoodi maha panna, et kõik asjaosalised hoiavad seda vaid ühe näpu peal ja koostööga peab harjavarre rahulikult maha panema. Kõlab lihtsalt, aga reaalselt on see hullumeelne! Eriti veel siis, kui sul on kambas 13 inimest (väikse kambaga lihtsam) ja enamus neist hakkavad seda harjavart hoopis ülespoole tõstma, mitte alla laskma. Mina, kui kõige lühem, sain päris üks korda sellega piki pead… :D

Ühesõnaga, selline äge koolitus oli ja ma olen väga tänulik, et mul selline võimalus avanes. :)

Koolituse viimasel päeval Selverisse minnes, astusid mulle ligi SOS lasteküla noored ning kutsusid mind tegema püsiannetust. Kas te olete kursis mis see SOS lasteküla endast kujutab?

SOS Lastekülas kasvavad vanemliku hooleta lapsed armastavates ja hoolivates kodudes. Iga pere südameks on SOS ema ja/või isa, kelle hoole all on kuni kuus erinevas vanuses last. Ema ja/või isa on laste juures nii päeval kui öösel, nii muredes kui rõõmudes, tagades lapsele turvatunde ja piisava tähelepanu. Õed-vennad elavad peredes koos ning igale perele on vajadusel abiks sotsiaaltöötaja ja teised spetsialistid, et pered saaksid igakülgset abi laste kasvatamisel. Lapsed õpivad koolis, käivad huvialaringides ning elavad täiesti tavalist igapäevaelu. SOS Lasteküla põhimõte on, et iga laps vajab enda kõrvale püsivalt vanemaid, kes teda toetaks ja suunaks ning tema jaoks alati olemas oleks. Kindla perevanema toel valmistub laps selleks, et saada täiskasvanuna hakkama vastavalt oma võimetele. Usaldusväärsed suhted ja taas kogetav armastus annavad lapsele võimaluse taastuda varasematest kogemustest, mis on sageli olnud traumaatilised. Loe edasi SIIT.

Mul on nende inimeste vastu meeletult suur austus. Kuna mul endal ei ole antud hetkel võimalik muudmoodi aidata, kui annetute ja info jagamisega, siis teen vähemalt sedagi ja kutsun teidki veidi süvenema, lugema, aitama. Kunagi ei tea millal te ise abi vajate. Ma siiralt usun, et kõik hea mis teed, tuleb sulle kunagi tagasi.

Comments

comments

8 thoughts on “Kuidas ma tugiisikuks õppisin

  1. Mina näiteks kerisin edasi selle koha su tekstist, kus sa tōid koolitajapoolse näite elust eneseat. Ma ei suuda. Peale emaks saamist ma ei suuda lugeda selliseid jubedusi, mida lastele tehakse…. ☹️☹️☹️

  2. Teema täpselt minu südamesse.
    Mulle meeldiks olla tugiisik või olla olemas hüljatud lastele, aga mu suures südames ei ole metalltrelle. Ma arvan, et ma nutan kord nädalas mõne sellise teema peale, sest ma ei talu sellist ebaõiglust.
    Tubli oled ja loodan, et saad õpituga kedagi aidata :)

  3. Mul on olnud võimalus näha SOS Laseküla lapsi väga lähedalt, kasvasin küll ise nö ” päris kodus “.Lapse -, koolipõli sai kõik sealsete laste ümber mööda.Minule on jäänud mõru maik tolleaegsest kasvatus süsteemist, loodan siiralt, et seda on muudetud.
    Turvaline, puhast kodu, kõht täis, musi-pai – loomulikult see kõik oli seal, kuid väga palju külvati lapsi üle nö rahaga, asjadega, 4-5 väljamaa reisi aastas, disnylandid, legomaad, mis tol ajal keskmise pere jaoks isegi korra aastas lubada poleks olnud mõeldav, see kõik sai nende jaoks elementaarseks…Siis saabus aeg kus pidi lastekülast hoopis noortekodusse kolima. Ei oma tuba, firma rõivaid, välisreise, kinkidega üle külvamisi.Noorte jaoks tuli elutõde, et omale tuleb raha ise teenida ja raha koguda siis saab lubada kõike harjumuspärast, seni peab leppima sellega mis seal anti ja oli.(Olgu öeldud, et täitsa tavalised ja normid olud olid aga meeletu kukkumine nö alla suunas võrreldes sellega mis enne). Nii tekkis vajadus rahaks – kiireks rahaks.Mitmed neiud leidsid tee nö vabatahtliku prostitutsioonini, poisid narkootikumidega äritsemise võlud, varastamise. Neiud jäid ridamisi rasedaks ja mõnuainete tarbimise jms taustal sünnitasid uued ilmakodanikud kes üsnapea oma teed lastekodudesse leidsid. Olen seda pealt näinud ja mitte 1-2 inimese näitel, vaid jutt on ikka tervest mitmekümne pealisest pundist.Neid, kes tõesti nö inimeseks sai saab tollest grupist lugeda ühe käe näppude peal üles…Jube julm ja kurb.Tuge neil lastel polnud kusagilt võtta oli vaid vapustus mis ellu nad ometi on sattunud. Ehk on nüüd teisiti, sellest ajast on omajagu möödas..Aga kohe mitte ei kisu esimese hooga annetama.

    • Ettevalmistustega iseseisvaks eluks alustatakse varakult, noortel on usaldusisikud kellega suhelda ja nōu saada, me kōik lähme ju kunagi kodust välja ja tööle? ?? Tublimad lapsed ei astu oma vanemate jälgedes (küll läheb mõni täisealiseks saades koju tagasi), mõni jälle astub :( narkoga võideldakse juba eliitkoolides, nii et see on elu..

    • Täpselt sama asjaga olen kokku puutunud. Paraku nii oli oma 15-aastat tagasi. Loodan, et tänaseks on asjad normaliseerunud. Sellest, mis tol ajal toimus ei saanud head nahka tulla, kogu valemisse oli ebaõnnestumine sisse kirjutatud. Kes või millega üldse mõtles?! Põhimõtteliselt toimus tol ajal miljonärivõsude elustandardiga harjunud noorte rentslisse viskamine kui vanus kukkus. Mõttetu raharaisk laste peale ja kui number passis muutus, sai inimesest lihtsalt üks järjekorranumber abivajajate rivis. Kas need rahad tulid tol ajal nii erinevatest kohtadest või milles asi, aga olles väga lähedalt seda majandamist näinud ei tõuse käsi ka annetama. Ei pea olema lapsel viimase malli riided ja mitmed reisid aastas välisriiki. Lollusteks lihtsalt ma enda teenitud raha ei anna.

Vasta Annika North-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.