Kuidas need lapsed küll nii targad on? Ja samas jälle nii rumalad…

Ma ikka iga päev vaatan Annut ja imestan. No näiteks viimasel ajal on tal tekkinud selline tore komme (kelle arvates tore, kelle arvates…no, mitte nii tore) mu nibusid hammustada ja venitada. Ja ikka venitab nii kaugele, kui annab ja siis käib plõks ja nippel lendab igemete vahelt välja. Ei no, üldse ei ole valus, eksole. Täna aga tegi ta seda nii ootamatult, et ma hakkasin lihtsalt täiega naerma. Ja nüüd see suslik arvab, et ongi sitaks tore ja naljakas ja KOGUAEG teeb seda. Ja ise veel itsitab ka siis.
Või siis karistab mind, kui ma talle rinda liiga palju peale surun. Pigistab igemed kokku lihtsalt ja lahti enam ei lase. No on väike kurivaim, ma ütlen! :D

Ja teine asi, mis meil nüüd juba perekonnasisene nali on. Mina pean koos titega kell kaheksa magama minema, sest kui ma tema kõrvalt minema hiilin, ärkab ta 40 minutit hiljem üles ja enam magama ei jää. Aga kui ma tema kõrval olen, siis hakkab ärgates voodit patsutama, nii kaua kuni ma käe alla jään, siis paneb silmad uuesti kinni, ning jääb uuesti magama. AGA kui ma olen juhuslikult ära hiilinud, hakkab ta peale mõningast patsutamist mõmisema, nagu väike karujõmm, ja kui mind ei leia, siis hakkab puhisema, ning lõpuks nutma.
Emme mul soovitas enda lõhnaga pluusi Annule kaissu panna, nagu kutsikale.
Mind hoopis huvitab, et millest see kartus tal tuleb. Kas ja miks ta kardab, et ma ta maha jätan?

Ükspäev tegi Annu jälle sellist pulli, et üritas end jalgadega edasi lükata. Tõmbas need endale kõhu alla, aga käed jäid kõrvale töllerdama, ja ta nägi välja täpselt nagu see jääkaru. Perse püsti ja nina vastu maad. No ma nii irvitasin lihtsalt.

Üks uus komme on tal veel. Tal on vaja kõike kiskuda. Ükskõik mida. Ükskõik kust. Peaasi, et saaks ainult midagi näppu. Olgu selleks siis minu veepudel, võisai või kuum tass. Mähkimislaual viskab end ka kohe vibuks ja hakkab endale kraami pähe kraapima. Jube nunnu.
Kõige õnnelikum on ta muidugi siis, kui ta leiab mõne piimase lapi. Siis tirib selle endale silmade peale ja teeb selle all vaikselt ‘oooooo…oooo’. No nii naerma ajab lihtsalt.

Aga samas on ta ka nii totu, et ma lihtsalt ei või. Vahepeal flipib ta nii ära, kui tal kõht tühi on. Üritan talle rinda pakkuda, ja keeran ta küljele, ning seepeale satub tema sellisesse hüsteeriasse, nagu ma oleks tal just vasaku jala nüri noaga otsast ära saaginud või midagi. Pisarad voolavad ja puha. Ma ei saa aru kas ta peab mind mingiks wonder womaniks, et ma telepordin talle piima kõhtu?

Rusikad ja sõrmed on ka muidugi ikka veel teemas. Aga vahel ta ei hooma nagu üldse mida ta oma kätega teeb. Näiteks, lutsib ühe käe sõrmi, ja siis teisega surub neid omale kurku, nii, et tekib okserefleks. Ja siis vaatab altkulmu mulle otsa, nagu mina oleks süüdi. Või siis teine stsenaarium. Imeb isukalt pöialt ja teise käega tõmbab seda siis endal suust välja. Kui see siis tal lõpuks õnnestub, ja pöial ära kaob, olen jälle mina süüdi! Mina, va paha vanamutt, ju võtsin talt pöidla käest ära, ning peitsin selle kuskile salalaekasse. No joppenpuhh ausõna. :D

Ja siis päeva lõpuks on ta sul kaisus siruli, ning sa mõtled, et elu ei saakski enam parem olla. Mul on lihtsalt füüsiliselt valus teda nii palju armastada… Ma poleks elusees uskunud, et olen võimeline üldse kedagi või midagi niinii palju armastama.

wpid-picsart_1423252535008.jpg

Comments

comments

4 thoughts on “Kuidas need lapsed küll nii targad on? Ja samas jälle nii rumalad…

  1. Räägitakse, et keisriga ja kiire sünnitusega pidigi laps tahtma rohkem lähedust aga, kas see nüüd ka tõsi on, ei tea. Enda kogemusest jääb küll mulje, et jutt on õige. Esimese lapsega läks sünnitus aeglasemalt aga teisega läks nii kiiresti, et pärast seda oli laps täiesti mu küljes kinni. Ka sõbrannal oli lapsega nii, temal oli ka keiser. Küll ta kussutas teda magama, pidi kõrval silitama ja nii terve aasta. See oli minu jaoks ulme lihtsalt aga, mis teha, tuleb lihtsalt ära kannatada. Aga kui mõtlema hakata, siis kõik tuttavad, kellel on olnud kiire sünnitus või siis keiser, vajavad need lapsed miski pärast rohkem lähedust, ju siis on kõik seotud kuidagi omavahel. Ah, kes seda teab, Teile aga sinna edu. Varsti saab jalad alla, siis ei jõua ära imestadagi, mida kõike jõuab üks laps ära teha :D

    • Mu sõbrannal oli ka väga kiire sünnitus. No lausa nii kiire olevat olnud, et tundis miskit, läks haiglasse ja 2 tundi hiljem oli laps käes. Ja tema pojal oli ka väga pikalt vaja, et keegi oleks kõrval. Isegi veel 2,5 aastaselt magas ta ainult ema kaisus. Jäi magama nii, et keerutas ema või siis lapsehoidja juukseid. Kui juukseid ei tundnud, oli kohe paanika. Mõnikord aitaski lihtsalt see, et jooksid lapse juurde ja viskasid oma juuksed talle nö näkku, kui kuulsid, et hakkab ärkama.

  2. Niiii armas laps ja südantsulatav naeratus :)
    Ja asjade rabamine saab tulevikus ainult hoogu juurde, usu mind :D

  3. See asjade krabamine igal võimalusel on meil ka väga aktuaalne. :D Mähkme vahetuse ajal või selle ajaga kui ma ennast valmis sätin, et last söötma hakata, jõuab ta kõik voodis olevad asjad endale pähe/näkku tõmmata ja siis hädaldab, et ei näe :D Aga tirts on tõesti armas :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.