Küll see ema-mälu on ikka imelik asi!

Mulle kirjutas eile mitu lugejat, kes uurisid aasta-paari taguseid seiku, mis googeldades neile ette jäänud olid. Tegelikult juhtub üsna tihti, et keegi mõne mu vana postituse leiab ja siis küsib ala, et kui kaua see ja too periood lapsel kestis, mis me tegime, millest mõni asi oli jne. Ühesõnaga, ma alati loen neid küsimusi ja näiteks toodud postitusi, ning mõtlen, et kas päriselt ka on meie elus selline periood olnud või? Kas ma päriselt ka olen kunagi nii väsinud, nii meeleheitel ja nii ahastuses olnud? Ma tean, et meil on raskeid aegu olnud, aga, et kohe nii raskeid ja, et ma end tõesti nii jubedalt tundnud olen…. vapseee ei mäleta. Näiteks SEE või SEE postitus. Esimest seika ma mäletan ja meenutan alati kui Annu beebi-perioodile mõtlen, sest see oli tõesti ko-hu-tav, aga kui nüüd küsida, et mida ma siis tegin, kuidas ja millal see üle läks? Ma ei tea! Ma olen selle aja enda jaoks nii ära blokkinud, et ma lihtsalt ei mäleta enam. Jumal tänatud, et need lood kõik kirja said, sest muidu ma ei saakski praegu neid lugeda ja hirmust väriseda. :D

Teine postitus on… valus. Kui ma seda loen, siis meenuvad küll tegelikult need seigad kus ma poollamavas asendis istusin, nutsin ja teda rinnal üles-alla kõigutasin, endal käed täiesti surnud. Nii kui lõpetasin, hakkas laps röökima. Ma ei saanud isegi pesema minna ja teda mehele jätta, sest ta sõneotsesesmõttes röökis end hingetuks, ükskõik mida mees temaga ka teha ei proovinud. Laps rahunes alles siis, kui minu sülle sai ja siiski veel kõõksus suurest hüsteeritsemisest oma 10 minutit… Ja nii raske oli, sest mitte keegi ei mõistnud ja kõik targutasid, et ‘oi, harjuta-harjuta teda mehega, et sa ka puhata saaksid, küll laps rahuneb’. Aga ta ei rahunenud, ega harjunud selle ”harjutamisega”. Oiii ma mäletan kuidas mulle öeldi, et ma olen kontrollifriik, helikopter-emme, kes ei suuda last isa hoolde jätta ja rikun sellega nende isa-tütre suhte* jne, jne, jne. Kõik olid ilgelt targad, ilma mõistmata kui hull meie olukord tegelikult oli või millest see tulenes. Kuigi ka mina olin vahel arvamusel, et asi on minus, siis tegelikult ju ei olnud.

*Bullshit! Nüüdseks on Annu täielik issi printsess ja ma ei kujutaks ette, kuidas neil veel parem suhe olla saakski… Lõppkokkuvõttes teab siiski emasüda kõige paremini mis parasjagu tema lapsele õige on.

Tagantjärele ma nüüd muidugi tean, et ilmselt olid need esimesed viis-kuus kuud üks lõputu põrgu tema piima ja muna allergia pärast, mis tekitasid talle meeletud gaasid. Lisaks oli tal refluks, kuigi jah, diagnoosi talle ei pandud, sest ta ei ajanud nii suurtes kogustes toitu üles, kui ”vaja oleks olnud”, et paberile ka seda diagnoosi kirja saada. See oli nagu nõiaring. Gaaside pärast oleks ta pidanud sööma palju korraga ja harvem, refluksi pärast aga vähe korraga ja tihti. Võimatu oli teha nii, et oleks hästi. Põrrr, need postitused tekitavad mulle kananaha ihule.

Võtsin võrdluseks arhiivist lahti ka selle aja kui Joel oli umbes 3-kuune, ning avasin esimese suvalise postituse mis ette jäi… Ütleme nii, et praegu on SEDA kohati ikka maru naljakas lugeda. Ma olen ikka mega humorist olnud kogu selle kaose keskel. Paar stiilinäidet:

”… kui te mulle külla tulete, ning näete milline mu maja välja näeb, siis A) võta hari kätte, või B) shut the fuck up! :D Ma tean ja näen ise ka, et me kohe sita sisse upume, aga ausõna, ma ei ole kaheksajalg. Jah, ma näen seda tülgastust su näol, kui astud üle maas vedeleva mähkme/virsikukivi/musta pesu hunniku. Ei, ma ei tea kust see sinna sai ja kui aus olla siis ei saaks mul praegu rohkem pohhui olla ka. :D”

”Aga no, ükskõik kui hull olukord ka poleks, siis käsi südamel, ma ei ole mitte ainsamatki korda nende jõnglaste saamist kahetsenud. Ka siis mitte, kui Annu mulle poriste kummikutega tuppa jookseb, nii, et sitta lendab kahte lehte. Ja isegi mitte siis, kui Joel ühe mähkmevahetuse ajal igast võimalikust august midagi eritab, ning see kõik maandub minu peal, või värskelt vahetatud voodilinadel (kui need saatanad kunagi suureks saavad, peame me oma madratsi ilmselt põlema panema!)”

Samas on ka õudne, sest ma reaalselt ei mäleta, et nii olnud oleks. Enamvähem ainus aeg, mida ma mäletan mis peale Joeli sündi raske oli, oligi marjade korjamise aeg, kui ma pidin ühe käega vankrit kussutama ja teisega siis üritasin korjata. Aga tuleb välja, et kõik polegi nii roosiline olnud. :D

”…ma olen järjekordselt öösel kell 5 Joeliga tõusnud, ning ta lõpuks suure vaevaga kella kaheksaks uuesti magama saanud, lootes, et saan nüüd ise ka viis sekundit lõpuks magada. Aga siis ärkab Annu ja hakkab elueest täiest kõrist kiljuma, ilma igasuguse fucking põhjuseta (jeeee, Joel ärkas!), ning ma tahaks ta lihtsalt ära lämmatada. :D
Või – oletame, et kell on juba pool kaheksa õhtul, sa oled terve päeva (TERVE PÄEVA!) kussutanud ja süles vedanud ühte 7 kilost volaskit (kes tahab sind vaid vaatetornina kasutada), lootes, et kui ta lõpuks rohkem, kui kolm minutit korraga magada suvatseb, saad sa kasvõi ÜHE normaalse, sooja ja tervisliku söögikorra valmistada. Reaalsus on aga see, et nii kui lapse tagumik voodit puudutab, on tal silmad laks lahti ja suu põlvini. Seega ulatad sa oma vanemale lapsele järjekordse näksi, et ta vahepeal lihtsalt nälga ei sureks.”

Aga üks asi pole ikka veel (põhimõtteliselt) muutunud: ”Kogu selle hullumaja tasub suure koormaga vaid üks väike hetk (ja siis sa mõtled, et sa oled maailma kõige kohutavam lapsevanem, et üldse julged väsinud, tüdinenud või tujukas olla). Näiteks eile, kui Joel jälle nuttis, tõi Annu talle oma viimase küpsise, ning tegi poisile pai. Ise tõdes samal ajal: ”Pojaaaaaa, hullu, samas”. See tähendas siis seda, et poja, pole hullu, emme on siinsamas.” – nagu, aaaaaaw ja ma mäletan veel seda Annu pudikeelt! Btw, Joel on oma rääkimisoskusega samavanast Annust ikka märgatavalt maas, psõhh mehed ja nende kidakeelsus.

”Oeh, ma olen lihtsalt surmani väsinud. Ja väga tüdinenud, kui aus olla. Aga samas ei muudaks ma mitte iial seda vanusevahet, mis Joelil ja Annul on (1a7k). Kui siis ainult väiksemaks, et nad ometi kiiremini koos mängida saaksid. Ja minu rahule jätaksid! Ilus lootus, kas pole? :D”  – Kui see vaid pooleteise aasta tagust mind kuidagi lohutaks, ütleksin ma, et su unistus täitus. Need kaks on parimad sõbrad (v.a ajal kui nad seda ei ole, ehk 5-10% ajast).
Näiteks hetkel on nad juba pea kaks tundi oma toas üsna häälekalt ”maganud”, aga noh, suva, vähemalt ei tule keegi sealt toast välja, ma saan rahus kirjutada ja õhtul lähevad nad ehk selle võrra ka varem magama, seega yolo. See vaatepilt mis mulle seal toas ilmselt vastu vaatab, on muidugi juba hoooooopis teine teema….

Selle pooleteise aastaga on palju muutunud. Tüütutest, virisevatest, kaootilistest jõmpsikatest on saanud täitsa okei’d tüübid. Eriti Annust. Ta on juba nii vana, et temaga annab erinevaid asju arutada ja tema vaated on enamasti nii naljakad. Nii lahe on vaadata kuidas sellest ”ingli näoga deemonist” on saanud südamlik, asjalik, armas ja arukas tüdrukutirts, kel on täiesti oma maailmavaade ja põhimõtted. Näiteks on ta omaks võtnud mu kombe prügikasti vahetus läheduses maast prahti üles korjata, ning seda siis demostratiivselt prügikasti toimetada.
Ükskord ta küsis, et miks ma seda teen. Ütlesin siis talle, et meie maakera on niigi saastunud ja kui me saame selle väikse liigutusega kasvõi natukenegi kaasa aidata, tuleb meil seda teha, sest mõni rumal inimene ei mõista veel asja tõsidust. Prügi prügikastini toimetamine on vähim mida üks inimeseloom teha saab… Nüüd käib ja korjab ka tema võõraste inimeste laiskuse-prügi.
Ükskord pani Annu isegi ühed 10-aastased jõmpsikad paika. Jalutasime koju, ning meie ees kõndisid mingid tattnokad, kes valjult räuskasid ja ”kogemata” oma krõpsupaki maha poetasid. Annu hüüdis siis neile järele: ”AINULT RUMALAD INIMESED VISKAVAD PRÜGI MAHA!”. Kolm korda võite arvata kas nad tegid nägu nagu see oleks neil täiesti kogemata maha kukkunud ja kas nad siis suutsid need viis sammu teha, et pakk prügikasti panna või ei. Jup, mul oleks ka piinlik, kui kolmeaastane mind paika paneks… mitte, et seda juhtunud ei oleks. :D

Ühesõnaga, see mida ma nüüd öelda tahtsin, on see, et ema-aju on ikka üks imeline asi. Kui ma mäletaksin kõike seda raskust, väsimust ja saamatuse tunnet, poleks ma ilmselt teist last saanudki, rääkimata kolmanda või neljanda planeerimisest. Ma mäletan vaid suhkruvatilõhnalisi beebisi, kes vaikselt mu kaisus nohisesid ja läbi une piimakooma-naeratustega mind võlusid. Oli vahel raske ka? Ilmselt. Kas ma seda otseselt mäletan? Ei. Kas ma olen nüüd, seitseteist nädalat kolmanda ootel olles, korraks kabuhirmus? Jah. :D

Btw, emaarmastus on ikka pime. Ma siiralt arvasin, et mul olid ilusad beebid. :D

Comments

comments

6 thoughts on “Küll see ema-mälu on ikka imelik asi!

  1. Kui Annul oli piima.muna allergia, kas loobusid oma menüüs piimast ja munast? Oleks vast aidanud? On ta siiani allergiline?
    Kui Annut vaktsineeriti siis kas tema muna allergiaga arvestati? Kas jälgiti kauem? Jagati infot, et mmr on munavalgul põhinev ja tuleb kauem jälgida?

    • Ma sain alles siis teada sellest kui ta oli 9k. Olin katsetanud neid asju menüüst ka välja jätta,aga mitte korraga… enam tal neid allergiaid pole, aga selle asemele tulid koer,kass ja tolm.

    • Nüüd tehakse seda MMRi(mumps-leetrid-punetised) esimest korda aastasele lapsele, ma usun, et see oli samamoodi ka siis? Et siis nad ju teadsid, et laps on munavalgule allergiline.

    • Mul on mõlemad aastaselt munaallergikud olnud ja arst on ka teadlik sellest, aga minu arust on nad ikkagi mõlemad kõik kavas olevad vaktsiinid saanud…

  2. Kui ma õigesti mäletan siis te olete vist kogu aeg kõik ühes toas maganud? Kas see on võimalik? Mul tuleb varsti teine beebi ja no ma ei tea kas on võimalik, et me kõik magame õndsalt ühes toas. Plaan on selline 😁. Vanem laps on kahene ja mõned kuud peale ning ikka aeg-ajalt öösiti virgub. Ma ei tea, ma täitsa kardan nüüd kohe, lugedes seda lõiku teie magamisest 😂

    • Samas toas jah. Ma ei kujuta ettegi, et nad kuskil teises toas oleks. Vb kui siis täpselt kõrval ja uksed lahti. Mul ärkavad mõlemad veel. Küll nähakse halba und vms, kúll vaja pissile jne. Aga titekisa peale ärkas Annu vaid paar korda ja seda ka vaid siis kui Joel ikka tõsiselt kõvasti ja pikalt laulu lasi, aga siis ka jäi Annu ikkagi üsna ruttu tagasi magama, kui ütlesin, et kõik korras on. Muidu neid üksteise ulgumine seganud ei ole ja vast ei sega kolmanda oma ka. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.