Küsimused vol 2

Siin on siis teine pool küsimustest.

Mis tööd su mees teeb?

Ma loodan, et ta mind nüüd mättasse ei löö, sest talle ei meeldi, kui temast kirjutan, aga ta töötab kohalikus paberivabrikus. Teeb vanast paberist uut. Või noh, on osa sellest protsessist. 

Su lemmikblogid (Eestis)?

Issand, ma ei teagi. Raske on lemmikut valida. Esimesena meenus Mallu, sest noh, ta oskab lihtsalt kaasahaaravalt kirjutada ja tema huumorit ma ka jagan. Samas mulle väga meeldib ka Pille.

Youtuberiks ei taha hakata?

Eeee, ei. Esiteks ma ei oskaks muhvigi niimoodi rääkida, teiseks ei oska ma monteerida ja kolmandaks keegi ei suudaks mu mordat üle paarikümne sekundi jutti nii lähedalt vaadata. Parimal juhul sobiksin ma mingeid Vine’e tegema. Ala nagu see tüüp kes oma suuurele pekisele kõhule lõustu maalib ja siis kaamera ees tantsu vihub.


Kuna majatuuri (videona) teed?

Ma tõesõna ei tea millal ja kas üldse. Ma saan aru, et inimestele meeldib teiste kodudesse piiluda, aga ma ei tea kas minu puhul on see hea mõte. Esiteks ei ole ma iial oma koduga vist nii rahul, et sooviks seda nõnda eksponeerida ja teiseks ei taha ma varastele ette näidata mis ja kus meil on. Mitte, et meil midagi nii väärtuslikku üldse oleks, mis vääriks siia sisse murdmist. Ma kujutan ette, et ületee naabritel on palju paremat kama… :D

Mida sa oma elus kahetsed?

Ilmselt seda, et ma end rohkem jalaga tagumikku ei tagunud ja kooli pooleli jätsin. Või noh, tol ajal tegelikult mul ei olnud muud valikutki väga, kui pooleli jätta ja tööle minna, aga ikkagi. Midagi oleks võinud välja mõelda, sest isver-jumal-küll, paljud inimesed käivad ülikooliski töö kõrvalt. Mõni käib lausa tööl, koolis JA kasvatab veel imikuid samaaegselt.

Kas tahaksid abielluda?

Loomulikult, aga mitte päris nii ka, et lähme teksades kohale, viskame allkirjad alla ja vsjoo. Tahaks ikka kleiti ja sõrmuseid ja väikest pulma-preemia-reisi ja tillukest pidu ja… aga see kõlab nagu € ja € ja €, mida meil kulub praegu mujalegi hädavajalikumale.

Kunagi unistasin suuuuurest pulmast, aga see pole enam mu unelm, sest mul poleks sinna kedagi kutsudagi. Ma ei taha oma päeva jagada inimestega, kes ei vaevu korra aastas mulle isegi tagasi helistamast.

Ideaalis ma mõtlen, et too pulm võiks olla kuskil meie jaoks erilises kohas ja kohal oleks umbes kolm-neli-viis kõige lähedasemat inimest ja meie lapsed. Aga siis hakkaks ikkagi pihta see, et kuidas me kutsume su sõbrannad, aga ei kutsu su isa ja kuidas me kutsume su isa, aga ei kutsu su vanaema jne. Keegi lõpuks ikkagi solvub ja mossitab ja rikub meie päeva emotsiooni ära. Kõige lihtsam oleks reisile minna ja salaja kuskil mererannas, päikeseloojangul kahekesi abielluda. Eeeeet jah, tahan abielluda küll, aga enne tahan 30 kilo alla võtta ja endaga rahul olla, et ei peaks terve ülejäänud elu pulmapiltidelt vaalaskala vaatama. Ja no, mehe peaks ka kõigepealt vist põlvili saama kuidagi… :D

Kas sul on mõni unistus, millest oled väga kaua unistanud, kuid mis pole täitunud?

Eeeee, lotovõit? :D Tegelikult ma ei tea. Kui ma midagi tahan, siis üldiselt nii kaua ma ka siputan, kui ma selle saan. Järgmine suur asi oleks vast see, et ma suudan hobist teha töö, mis mind ka ära toidab. Või leian midagi, mis toob raha sisse ja ma totaalselt-hingepõhjani-ei-vihkagi-seda.

Mis on kõige romantilisem asi, mida te mehega teinud olete?

Ükspäev hüüdis mees: ”Näe, vedas sul raisal, sa ei peagi sitta koristama. Koer sõi kõik juba ära!” See oli päris romantiline.

Tegelt ma ei tea. Me pole erilised romantika vennad. Selline lääge romantika ei istugi mulle, ala roosilehtedest tee voodini ja küünlaid täis vannituba. Ma mõtleks seda nähes esimese asjana, et kurat, mina pean selle jura kõik pärast ära koristama ju! Ma ei oskaks sellises olukorras vist kuidagi ollagi…

Ma pigem hindan igapäevaseid pisikesi ja armsaid žeste. Vannitoa aknalauale jäetud kommikarp oli näiteks armas, sest ta tahtis, et sel korral mina ka sealt mõne ikka saaks, mitte, et ma ärkan, loivan kööki ja leian kapi otsast kaks shokolaadist last, ning hunniku kommipabereid. Eile rääkisin mehele, et ma pole põhimõtteliselt kolm päeva midagi söönud, ja selle peale tõi ta mulle poest (salaja) mu lemmikuid snäkke. Vot see on meie laadi romääns.

Millal ja miks sa viimati nutsid?

Siis kui ma viimati ühte oma lemmik sarja vaatasin. Üks peaosaline kaotas lapse ja noh, rohkemat polnudki vaja. Terveeeee osa lihtsalt nuuksusin nutta.

Aga nutsin-nutsin ma ilmselt viimati, eeeee. Mingi eelmisel kuul vast ja sellepärast, et ma tundsin end nii lootusetu luuserina, kes kohe mitte millegiga hakkama ei saa… hakkas kergem küll.

Kolm asja, mis üksikule saarele kaasa võtaksid?

Eeldades, et seltskond on juba olemas, sest ihuüksi, ilma igasuguse suhtluseta, ei suudaks ma iial üle paari päeva olla, võtaks kaasa hea zippo vms, mis läheks iga ilmaga põlema, sest ma pole mingi Tulejumal-Sid Jääajast, kes kahte kivi kokku lüües lõkke püsti saab. Teine asi oleks ilmselt kirves, sest raudselt on vaja midagi seal lõhkuda. Kolmandana võtaksin… mingi raamatu kus õpetab kuidas looduses ellu jääda.

Vlogide tegemisele ei ole mõelnud?

Sama vastus nagu sellele youtuberi küsimusele.

Kaua sa juhilube tegid ning kas/kui mitu eksamit läbi kukkusid?

Autokooli läksin (vist) 2012 sügisel. Talveks sai kool läbi ja sain paberid kätte. Läksin ARK’i teooriat tegema. Olin endas 110% kindel, et teen ära aga siis kukkusin hoopis kolinal läbi. Peale seda ei tegelenud ma sellega enam päris mitu aastat. Küll polnud aega, küll polnud raha, aga peamiselt oli see siiski suuuur hirm, mis mind tagasi hoidis. 

2014 sündis Annu ja see oli jälle hea vabandus – no kus ma selle tite jätan, et sõidutunde võtta jne. Siis polnud ka otsest vajadust auto järgi, sest ma olen endiselt arvamusel, et linnas elades on auto pigem luksus ja harjumus, kui hädavajalik tarbeese. Aga no, kui ma Joelit ootama jäin, võtsin selle asja ikkagi ette, sest mitme lapsega bussiga sõita tundus sürr. Seega võtsin kätte ja tegin ära. 2016a kevadel, 8. kuud rasedana sain load kätte ja olin suuuur õnnejunn. 

Teooria tegin sel korral esimese korraga ära (kokku tegin siis 2x), aga sõitu kukkusin kaks (?) korda jutti läbi. Pmt tegin lube mingi 4a, aga kui lõpuks kätte end võtsin, siis kulus umbes 4k selleks, et sõidutunde võtta (ikka sadade eurode eest) ja eksameid teha, läbi kukkuda ja uut aega oodata.

Millal ja kas sa plaanid oma tibud lasteaeda panna?

Mul pole kanasi, ega tibusi. Tibudele on ka lasteaed olemas? :D :D :D

Annu lasteaia teele saatmisele olen ammu juba mõelnud, aga no ma ei tea. Ma ei kujuta ette, et mis see Joel siin siis üksi teeks… Ta on ju õega nii harjunud ja nad on nagu sukk ja saabas. Kui Annu issiga poodigi läheb, on Joel nii löödud, et noh, kus see õde nüüd jäi siis… samas ma tean, et Annul oleks seal tore. AGA nad magavad nüüd lõpuks mingi 9ni ja päriiiiiis ma viitsingi jälle kell 7 ärkama hakata, et läbi pimeda ja lörtsiläga neid kuskile lasteaeda vedada. :D

Kui Joel ka lasteaia ealiseks saab, siis äkki proovin nad Waldrofi saada. Saavad ilusti koos olla ja samas ka teistega mängida.

Kuidas sul beebi saamise suhtes nüüd tunne on?

Kõik omal ajal. ;)

Vot tak, tunnete mind nüüd veel paremini? :D

Comments

comments

20 thoughts on “Küsimused vol 2

  1. Ma vist tundun mingi perv, aga kas su mees saab siis mingeid jääke endale ka?
    Mu unistus on mingi… trükikoda vms kus saaks endale koju raamatuid tuua v ajakirju :D

    • Vahel on toonud jah, kui leiab midagi head. Paar lasteraamatut on toonud, vahel leiab pappkaste jne. :)

  2. “Eile rääkisin mehele, et ma pole põhimõtteliselt kolm päeva midagi söönud /…/”

    /…/
    “Kõik omal ajal. ;)”

    Et siis;)

  3. Paras tropp oled!!! Oli vaja ära spoilerdada This is us eksole? Eestis näitab homme alles 7.osa. Tegelt ka ma olen nii tige praegu. Kedagi ei huvita su lollakad vastused, nagu sa oleks mingi eriti huvitav persoon. Olen su blogi jälginud juba enne esimese lapse sündi aga praegu viskas küll tõsiselt üle. Viimasel ajal sul nagunii midagi huvitavat kirjutada ei ole.

    • Ebahuvitava persooni tegemisi ei jälgita nii kaua.
      Mida üldse siia ära kaotasid, kui need “lollakad” vastused Sind ei huvita? Poleks sa “ebahuvitava” inimese “lollakaid” vastuseid lugenud, siis poleks spoilitud ka midagi olnud.
      Seega see on su enda viga.

    • Rahunesin maha. Vabandan ja võtan sõnad tagasi. Loomulikult oled sa huvitav persoon, ma ju muidu ei loeks su blogi aastaid juba, kui mind ei huvitaks. Lihtsalt tegemist on ka minu lemmiksarjaga ja saab olema raske edasi vaadata, kui juba tead, mis hirmus episood tulemas, sellest ka see emotsioonidetulv siin ;) piinlik…

    • Ja btw, see juhtub nkn osa esimestel minutitel juba, seega väga palju ma loodetavasti siiski ära ei spoilinud. Seda mis edasi tuleb, sa ju ei tea. Aga tõesti, mul on väga kahju. Ma ei mõelnud üldse, kui kirjutasin. :(

    • Päris õudne kui mõne jaoks on mingi SARI nii tähtis, et katus sõidab ära kui teab ette, mis juhtub :D See on väljamõeldis, tead ikka? Meeleheitel koduperenaine saab sellise hüsteeriku taga olla ainult.

  4. “Mehe peaks ka kõigepealt vist põlvili saama kuidagi” – no see on KULD :D Hahhahahaa! Aga no täisjõus maamees, sa võta ja murra teine maha, eks :D Tükk tööd tõesti :D :D Soovin sulle selles asjas edu igatahes! :D :)

    Aitäh ka toreda komplimendi eest! :)

  5. Ma võin öelda, et waldorfi laste saamine raske, rääkimata sellest, et lähim on ju Põlvas ja see tähendaks ju lastele päris varast ärkamist ja pikka sõitu nii hommikuti kui ka õhtuti + raha kulub päris palju kütusele ka. :)
    Aga waldorfi tekib heal juhul koht või kaks aasta jooksul ja eelkõige saavad sinna õpetajate või kooli lapsevanemate lapsed ja siis hakatakse mujalt võtma.

    • Tean, et see on raske ja vähe tõenäoline, aga tore oleks. Kui Joel nii vanaks saab, siis vast pean ma ise ka nkn Põlvasse tööle käima hakkama, siis poleks sõidu mõttes vahet kus nad käivad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.