Küülikute võtmine ei olnud vist tõepoolest kõige parem mõte

Ma olen alati olnud põhimõttega, et lemmikloom on perekonna liige ja temast loobumine ei tohiks tulla kergekäeliselt, sest see on vastutustundetu. Nüüd olen aga ise nii viimase piirini viidud, et leian end aina tihemini sellelt mõttelt. Nimelt ajavad need küülikud, kelle ma suvel siia majja tassisin, mind täiesti hulluks. Ma tegin eeltööd, ma teadsin, et võib tulla ette selliseid probleeme, nagu meil. Ma ei vaadandu netist jänkude pilte ja ohanud, et oiii nii nummi – võtame! Ma teadsin riske ja olin valmis probleemideks. Aga tõsiselt, mul on kopp nii ees neist. :D

Nad on terve elutoa ära närinud, reaalselt, pole seina kust nad poleks ribasid maha tõmmanud. Eelmisel suvel tehtud remont on täiesti ära nullitud. Nad situvad ja kusevad igalepoole, kuigi nad oskavad ka potil käia. Kui nad lahti on, siis on terve elutoa põrand täis lastnud ja ma pühin iga tunni tagant kühvlitäie pabulaid kokku (ma EI liialda siinkohal!). Kui ”hästi” läheb, siis leian veel mõne loigukese ka… See ei ole normaalne, see on sigala, mis siin toimub. Mu elutuba haiseb nagu küüliku kusi ja see hais lööb tuppa astudes hinge kinni, kuigi ma koristan iga jumala päev ja kõik maha lastud loigukesed käin äädikaga üle. Puuris on neil vaid pissipott, mida ma ka korra päevas vahetan, vahel isegi tihemini.

Kui ma neid ”õigel ajal” jooksma ei lase või neil lihtsalt paha tuju on, kraabivad nad oma pissipoti lihtsalt mööda puuri laiali. Seda juhtub ikka vähemalt kolm korda päevas. Ma ei vaevu enam kühvlit puuri pealt ära viimagi, sest niikuinii on seda tunni aja pärast jälle vaja, et kas puuri või põrandat koristada.

Kui nad lahti on, mis on siis umbes hommikul kella üheksast/kümnest kuni kuue/seitsmeni õhtul, siis hüppavad nad pidevalt oma puuri peale ja kusevad sealt alla, endale puuri. Kui ma seda kohe ei kuule ega märka, hüppavad nad mõne hetke pärast sinna kuseloiku sisse, teevad mega üllatunud näo, et ”iuuu, kes see kuses siia, iuuu!” ning löövad seda kust käppadega mööda ilma laiali.

Viimane piisk karikasse oli aga see, kui nad hakkasid laste mänguasjade riiulisse hädal käima. Ma olen liiga palju kordi avastanud, et jänesed on laste legokarpi või minifiguuride korvi kusenud. Mitu korda on nad Annule ”koolikotti” kusenud ja kõik ta ”õppematerjalid” ära rikkunud. Miks peavad lapsed näppepidi küülikukuses olema… Aasta pärast on mul siin veel üks roomav imik. Ma eelistaksin, et tema esimeseks lisatoiduks oleks ikka midagi muud, kui küüliku väljaheited.

Nüüd panin siis jälle aediku üles, ning tegin elutoa pooleks, et nad ei saaks vähemalt laste asju täis lasta. Aga kui te arvate, et nad sellega rahul on, siis te eksite ikka rängalt. Igal võimalusel üritavad nad sealt välja murda, et ikka terve tuba täis kuseda, mitte vaid üks pool. Abiks pole ka see, et lapsed pidevalt seal edasi-tagasi siiberdavad ja aedikut lahti unustavad, et jänkud saaks ikka midagi jälle ära närida või täis lasta. Kui aga lapsed ise neid uitama ei lase, siis nad muudkui kisuvad ja loksutavad seda aedikut oma hammastega, nii kaua, kui midagi kuskilt järgi annab. Kui keegi läbi elutoa magamistuppa üritab minna, pressivad nad end kaasa – siis saab ju magamistuppa ka sittuda ja voodisse karates kust pritsida, sest no jumal selle eest, kui ainult elutuba nende järgi haiseks…

Nad hüppavad ka ikka mega kõrgele, 40-50 cm pole mingi probleem. See aga tähendab, et lisaks diivanile hüppamisele, suudavad nad ka telekalauale karata. Ükskord avastasin ühe teleka tagant juhtmeid närimas, et noh, tore või nii.

She took my carrot, I took het power

Kuigi ametlikult on kirjas, et küüliku minimaalne soovituslik vabalt joosta saamise aeg on 2 tundi, siis seda on ilmselgelt vähe. Küülik pole puuri loom ja nõnda pole teda üldse mõtet võtta ega pidada. Kuigi minu jänkudel on suured puurid, ei kujutaks ma iial ette, et nad saaksid vaid kaks tundi vabalt liikuda. Samas ei kujuta ma ette ka seda, et see sitamaja, mis meil hetkel siin on, edasi kestaks. Viimase variandina olen nõus proovima steriliseerimist, sest see pidavat mõnda looma aitama. Sterrimine pidavat looma ka leebemaks muutma ja ka see on tegelikult meil väike probleem, sest need emased on mul ikka väga tigedad ja ei salli kedagi silmaotsaski. Kui mul on vaja neid sülle võtta vms, siis nad lähevad ikka täiega segi – kraabivad, peksavad jalgadega ja hammustavad. Täitsa metslased.

Ma hetkel ei näe enam mitte ühtegi plussi nende pidamisel, peale väljanägemise, mis muidugi ka eeldab minupoolset hoolt ja vaeva, et see karv neil ilus püsiks. Nad ainult söövad, situvad, närivad ja lõhuvad, pai neile teha ei saa ja pealekauba veel tulevad kallale ka, kui neile natukene liiga lähedale julged minna.

Ühesõnaga, aitäh, sain jälle hinge kergemaks ja ei, ma ei taha kuulda kommentaare laadis ”ma ju ütlesin sulle!”… Ma lähen nüüd ja pühin veel kolm kühvlitäit sitta põrandalt kokku, enne kui lapsed sinna nägupidi sisse kukuvad või selle alla päris ära mattuvad…

Comments

comments

30 thoughts on “Küülikute võtmine ei olnud vist tõepoolest kõige parem mõte

    • Mul südametunnistus ei luba ka nagu… kahju hakkab kah. Jumal teab kuhu nad siis nõndamoodi edasi satuvad.

  1. Mõistan, et jänes on pereliige, aga ma annaks nad vist uude peresse. See stress ja pidev koristamine (ja hais) lihtsalt ei ole seda kõike väärt. Kuidas nad õues olemisega hakkama saaks? Suvel saaks ehk ehitada neile võrguga aia (võrk peaks siis sügaval maas olema, kuna kaevavad end välja muidu) ja ööseks siis jänesepuuri tõsta (nt kuuri ehitada üks). Või ei ole nad ikka nii vastupidavad kui kodujänesed? Meie isegi hoidsime oma toajänest suveperioodil õues, aga lühemat aega (öösel magas toas). Jänesed on ikka tüütud küll :/

    • Uude peresse? Miks sokutate pahategijaid teistele? :D Ma ei ole ise kunagi jäneseid ja küülikuid ja ei võtaks ka neid lemmikloomaks. :P

    • Miks mitte? Äkki neile lihtsalt ei sobi siine elukeskkond vms. Aga jah, see hirm on minulgi, et lähevad kuskile ja satuvad jumalteab millise inimese kätte…

  2. Mis tõugu elukatega tegu? Mul on päss ja reks, mõlemad elavad õues puuris, suvel saavad oma aediku. Kokku lasta ei saa, lõhuvad ära üksteist. Toas sööksid kassid nad ära. Puuris on neil oma nurk kuhu lasevad. Vb aitab kui tuppa ka lisaks puurivetsule üks teha ja harjutada?

    Vanalt sa nad tõid? Kui juba suuremad, siis vb ongi neid varasemalt teistmoodi hoitud, kasvatust pole, siis ongi sellised põrsad?

  3. Õue ei saa neid kolida? Ma küll ei kujuta ette, kes selliseid paharette omale tahaks. Paraja portsu hautist saaks ka :mrgreen:

    • Õues oleks ka riskantne ja ma ei tea kas neid üldse tohiks talvel õues hoida, nad vist pole väga seda sorti jänkud, kes seda taluks.

  4. Tean, millest räägid, sest mul on olnud mõneaastase vahega kaks küülikut. Esimene oli emane ning ja ikka tõsine tegelane ja temast võiks jahvatada tundide kaupa… Ta tegi kõike seda, millest kirjutasid ning võib-olla enamgi veel. Sain ta 10-ndaks sünnipäevaks kingituseks ning ta suri ära päeval, millal sain 16. Jänku näris ära kõik juhtmed, tõmbas tapeeti lahti, sirtsutas siia, sinna, jooksis ringi nii et junnidemeri oli taga, rippus mu emal hammastega käe otsas (jah, hammustas selle kätt, kes toitis)… Ta oli meil tõsine segatoiduline ning nii mõnigi saaks kreepsud kuuldes, kuidas ta kohukese- või kommipaki avamist kuuldes kohale sööstis, selle käest kahmas ning sellega teise tuppa plehku pani. Ta oli ikka tõsine nuhtlus kui nii võtta.. aga ikkagi väga oma ning mõtet teda ära anda ei olnud meil kunagi. Aga mu peres olid ka nö vaid suured inimesed, mitte väiksed lapsed. Ilmselgelt oleks sigimisvõimetuks tehtud emane olnud palju parem kaaslane ning seda soovitan väga, aga me siis ei taibanud ning olime harjunud, et see küülik natuke hull on. Kindlasti aitas selle jänkuga selline suhtumine, et mina olen siin majas perenaine, mitte sina, kuigi see jänes arvas tõesti, et tema on kuningas. Samas oli see lahe, kuidas ta mind alati nagu truu kaaslane ootas mu ukse taga, ukse ees, diivani ees jm – kui püsti tõusin, kalpsas järgi ja jäi jälle ootama ja valvama mind :)
    Teine jänes oli meiega vaid üks aasta, kui lihtsalt üks hetk sussid püsti viskas… nii väikestel loomadel nagu jänestel käibki see kiirelt. Tema oli isane ning kuigi ta tahtis ka juhtmeid närida, siis olime juba kogenumad. Kindlasti oli ta taltsam ja rahulikum kui eelnev emane. Oma rolli mängis ka kastreerimine, see tegi pissihaisu vähem jõhkramaks ning jänes oli tõesti rahulikum kui enne. Õige on, et jänes ei ole puuriloom ning lasimegi mõlemal terved päevad vabaduses olla, v.a öösel.
    Niisiis loo moraal – jänestega ON raske, aga nad pakuvad ka palju rohkem rõõmu. Vähemalt minu omad seda tegid. Abiks ON (!) kastreerimine/steriliseerimine ning “mina olen kuningas mentaliteet”. Kui ikka sirtsutab, hammustab ja muidu pahandust teeb, siis nuhtled… kuigi nad oluliselt sellest välja ei tee. Mis on jäneste puhul kerge noomitus? Seda vaatad ise, mina ikka sakutasin õrnalt :D Aga nii möödaminnes näitasin jänestele armastust-võimu ka nii, et kahmasin nad sülle, kiirelt ja osavalt, ning hoidsin neid nagu beebisid. Nad väga nautisid seda ning nii tuletasin ikka ja jälle meelde, et minu käes on võim :D Sest muidu tekibki see tunne, et jänesed teevad, mis tahavad ja kõik on üks tohuvapohu… :)

    Edu! Seda on küülikutega vaja

    • Minu omad tulevad kallale, kui sülle võtan. Nemad on omast arust jh kuningad. Mingit armastust nad ka minu vastu välja väga ei näita, ainult siis jooksevad vastu kui süüa toon. :D vb asi lastes, et nad ei saa nö vaikuses eriti olla päeval või ma ei tea…

  5. Unusta oma südametunnistus ära. Olen ise ka üks nendest, kelle jaoks loom on pereliige kelle äraandmine on viimane samm, aga… sul on lapsed.
    Ma tean, millised armid jätavad jänesehambad. Näkku näiteks. Lapsel. Täiesti rahulik situatsioon, aga mingi heli peale jänes ehmatas ja ründas. Kogemata küll, aga mis tehtud, see tehtud.
    Ja piisab vähemastki. Ärritudes antud tagajalahoobist.

    Haisu kohta ütlen seda, et kui juba sina seda lehka tunned, ise igapäevaselt seal sees olles, siis võõrad tunnevad seda veelgi teravamalt. Riiete küljes, isegi kui oled kodust eemal. Tühja sinust endast, aga jällegi – su lapsed. Hais on üks põhiasjadest, mille pärast pisikesi inimese omavanuste seltskonnas kiusatakse.

    Näritud elektrijuhtmed ja lapsed ei käi samuti kokku.

    Ma saan aru, et alati leidub keegi, kes hakkab sulle neid jäneseid nina peale viskama, juhul kui sa nad ära annad, aga su laste heaolu on tähtsam. Juba need igale poole vahetpidamata pudisevad kehavedelikud on piisav põhjus.
    Mallukas ei saa vist ka kunagi lahti sellest, et ta Milvit keegi “välja ei kaevaks”, aga tegelikult oli ka temal selle sea äraandmine absoluutselt mõistlik otsus. Alustuseks laste, siis sea ja ka enda heaolu pärast.
    Sul on sama. Alustuseks laste heaolu. Teiseks jäneste oma. Nad ei rahune sul ka peale steriliseerimist. Jänes on närviline loom ja hoolimata mõnest erandist ei sobi väikelastega üldse kokku. Pidev stress. Sul endal ka muidugi.

    • +1

      Ma arvan ka, et see on see koht, kus sa pead laste heaolu loomade omast tähtsamale kohale seadma. Põhjuseid ei oleks osanud ma Kreebikust paremini välja tuua.

  6. Hahaa 🤣 Palun vabandust, aga nii naljakas postitus. Ühtlasi tunnen sügavalt kaasa.

  7. Minul oli ka jänku, hermeliin ja oi mis pätti ta ikka kokku keeras, kõige rohkem ajas närvi uriiniga pritsimine, millega ta siis märgistas oma piirkonda, kohutav!! Sain ise ka korduvalt “märgistatud”, see oli jube :D Näris ta rohkem siis, kui oli noorem, aga vaatamata sellele oli ta ikka minu armas jännuke ja oi kuidas ma nutsin, kui ta ära suri. Sinu puhul vist tõesti oleks parem nad kuhugi sobivamasse kohta sebida, kas just uued omanikud, aga nt kas pole mingit kõrvalruumi, kuhu nad panna? Suvel saaks kindlasti neid õues ka vahel hoida, kui on soe, teil oma aed ka jne. Kastreerimine vast aitaks ka selle õeluseprobleemi vastu. Haisu ja junnide vastu kahjuks ei saa muudmoodi, kui 24/7 koristades. Ma arvan, et ära kiirusta nende ära andmisega, kastreeri, tekita neile sobivam elukoht ja kui nad juba natuke vanemad on, siis vaata uuesti seda asja.

    • Mul ei ole eriti jah südant neid ära anda, samas asi on suht algusest peale kestnud ja läheb aina hullemaks… aga no nii kahju on ka neist, sest ega tegelt nemad ju ka süüdi ole…

  8. Oijah.
    🤦‍♀️🤦‍♀️🤦‍♀️🤦‍♀️🤦‍♀️🤦‍♀️🤦‍♀️🤦‍♀️🤦‍♀️🤦‍♀️
    Ma tahaksin teada, miks inimesed ei mõtle.
    Loom ei ole ese.
    Sellest ma ka aru ei saa, miks võtta loom, kes on 24/7 kusagil õues puuris. Kellele sellest kasu peaks olema?
    Ja miks neid loomi ühes kodus nii palju peab olema? Ühest ei piisa või?
    Minu jaoks on loom sama tähtis kui laps ja ma ei võtaks endale elusees ühtegi looma nii kergekäeliselt.

  9. meie jänku on paar korda väiksena sirtsutanud, näksanud a muidu on sõbralik, rahulik vanamees juba. meil on enamus aja puuris, suviti ka vahel õues ja vahel ka puurist väljas toas, kuigi puuris meeldib tal olla, ise hüppab tagasi. väiksena tegi haagiseid hüppeid ja probleeme pole temaga pea kunagi olnud.
    neid oleks pidanud võibolla väiksena treenima, kasvatama ja arvestama loomade raskuse ja eripäradega. võibolla paremasse perre ära anda või üritada neile seada mingid piirid alad, kus liiguvad või puuris hoida.
    äkki maiust anda ja mitte siis väga sülle võtta looma kui ta pole sellise loomusega.
    ma saan küülikut süles selili pannes ka küüned lõigatud, isegi kassil isepäisel paar korda aastas küüsi lõiganud.
    paari aastaselt oli küülikul mingi kõhuhäda, a selle sai pehmendava pastaga ja maseerimise ja vitamiinisüstidega korda arsti juures.
    nüüd ta meil saamas üheksa aastaseks suvel.

  10. Sorry, aga no……inimesel on 2 last majas, plaanib kolmandat, on teinud kõva eeltööd jäneste pidamise kohta, valmis probleemideks ja tulemus…..

    Lihtsalt masendav.

    Palun ärge võtke looma majja kui te 100% kindel ei ole, et te olete suuteline terve looma (või enda) eluea temaga koos elama. Pidage vastu sellele kiusatusele, et ninnunännu jänesed, kutsud, kiisud jne on nii nunnud ja lapsed mängivad nendega nii nunnult jne jne. Loom on eelkõige vastutus ja kohustused. Täpselt nagu lapsedki.

    Ja veel jänesed… No halloo, mis teabega sina küll enne nende võtmist tutvusid kui igalt poolt pritsib infot, mis kattub sinu poolt kirjeldatuga. Jänesed ongi sellised.

  11. http://estfarm.ee/lemmiklooma-kasvatajale/pidamistingimused/

    Siit loen välja, et ka kääbuspässe võib õues pidada. Soovitan ehitada neile õue turvaline aedik koos paraja suurusega soojustatud majakesega, kus oleks ka nende söök ja jook, et vajadusel saaksid seal kasvõi päevi soojas istuda.

    Olen ükskord varem ka kommenteerinud, kuidas meil küülikud lahtiselt aias elasid, isegi aedikut ei olnud ja nad mahtusid värava alt läbi, kuid eelistasid siiski oma territooriumil püsida, mõne üksiku erandiga + pidasid naabri aeda ka oma territooriumiks, mis naabrile ei meeldinud, nii et sellist varianti ei soovita, aga küülikutel endil oli küll hea elu. Täna on üks neist veel alles ja seltsiliseks on tal uus küülik, poole pisem, elavad mehe vanemate juures oma väga suures aedikus, kus on neil marjapõõsad, õunapuu, kuusepuu, elupuu ja kümnete meetrite viisi hekki, nii et mõnusalt roheline keskkond, mille keskel on neil ka oma soe osmik, kus külmal ajal teineteise kaisus soojas olla. Inimest nii palju armastavad, et söövad käest ja parimatel päevadel lasevad pai ka teha, aga teineteise seltskond meeldib rohkem. Sellest pole hullu, nad saigi võetud rohkem silmailuks, mitte väntsutamiseks. :) Põgeneda ei ole nad üritanud, aia taga on rebased ja külakoerad neid luuramas käinud, aga aed on tugev ja valvur on ka olemas, kes selliste kutsumata külaliste peale kõva lärmi teeb. Tegu siis mehe vanemate koeraga, kes küülikuid armastab ja hoiab.

    Olen seda meelt, et küülikud on samuti õnnelikumad, kui saavad elada õues, nii et selline lahendus oleks kõigile parim.

  12. Kas nad sul lõigatud on? Minu küüliku puhul aitas sellisest valimatust märgistamisest lahti saamiseks ära lõikamine. Ta jõudis ka murdeikka ja kukkus pehmetele asjadele loike tegema ning pabulahunnikuid jätma. Lõikuse hind oli Tallinnas mingi 60+ eurot (5 aastat tagasi ehk?) ning loomaarst ütles et see ei ole 100% kindel et märgistamine lõppeb, kuid koheselt hakkas korralikuks.
    Närimine… nojah, me peitsime plastikust karbikutesse juhtmeid nii palju kui sai, vähemalt saab siis jaole enne kui ta päris kaablini jõuab. Tapeet sai ka tavaline värvitav pandud, et kui ta hamba taha ajab siis otsid jäägid üles ja kleebid augule sama mustriga tüki peale. Põhiline oli et ta ei saaks hammast taha, tugeva liimiga kinni ja liist alla äärde. Nurkadesse ka liistud, lisaks muster ei saanud eriti “kõrge” olla, mida siledam seda parem. Aga eks kõigi mööblitükkide nurgad on ikkagi üle proovitud.
    Meil on puuri ligiduses üks suurem puutükk, mis on töötlemata ja seda ta võib närida palju jaksab.

  13. Pingback: Ma sain ootamatult kasuemaks, ehk meie küülikud said pojad | Lipsuke

  14. Pingback: Kõik mida pead teadma küülikutest | Lipsuke

Vasta Mari-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.