Lõppastme koolitus Tartus

Ma ei tea mis mul sellega on, et ma iga jumala kord padurasedana autokoolides koperdan. Kui ma Annut ootasin, siis üritasin ka vist lubade tegemist lõpule viia ja võtsin sõidutunde. Lõpuks jätsin ikkagi pooleli, sest liiga raskeks ja stressirohkeks läks. Kui ma Joelit ootama jäin, otsustasin, et kahe lapsega ma enam küll bussiga ringi sõitma ei hakka, ning sõidueksami sain tehtud, kui olin 8k rase. Nüüd, 6k rasedana pidin käima lõppastme koolitusel, sest mu load aeguvad nii umbes-täpselt paari päeva pärast.

Eile ma siis seal lõpuks ära ka käisin ja otsustasin, et panen oma kogemuse kirja, sest kindlasti on piisavalt palju neid kel see veel ees on ja kes samamoodi närvitsevad või üritavad oma küsimustele googlest vastuseid saada. Aga no mida pole, seda pole, eks.

Päev algas kell 9.00 klassiruumis, kus alguses tutvustasime end ja rääkisime oma kogemustest politseiga. Sellest tutvustamise ringist sain umbes aimu milliste inimeste keskel ma olen ja miks meil nii palju avariisi on… Üks vend näiteks rääkis uhke näoga, et jäi 180km/h sõites mentidele vahele ja sai 5-päevase šokivangistuse. No ütleme nii, et kasu sellest talle midagi ei paistnud olevat, sest kui me hiljem sõitma läksime, jättis tema sõidustiil küll kõvasti soovida. No näiteks, klassiruumis rääkisime pikalt sobilikust pikkivahest, aga tema vist unistas sel ajal juba järgmisest korrast mil saab 180ga sõita, sest vastasel korral poleks ta ilmselt meie autole koguaeg nii lähedale roninud. Ma oleksin olnud võimaline tagaaknast tema ninakarvu lugema…

Ühesõnaga, loeng koosnes videote, väikefilmide ja slaidide vaatamisest, ning erinevate olukordade ja arvamuste arutamisest. Vaatasime isegi laste turvavarustuse õige kasutamise üle, ning kuna mina olin seal sel teemal ainus sõnakas ja kogenud emme, sain jälle tarka panna, ning oma teadmisi ka tulevastele lapsevanematele edasi anda. :D

10.30 paiku tegime 5 minutilise sirutamise pausi. Peale seda õppisime kuni kella kaheteistkümneni, mil tegime 30-40 minutilise lõunapausi. Enamik inimesi läksid välja jalutama, kuskile söögikohta sööma vms. Mina jäin koos ühe teise naisega klassiruumi ja nosisime seal vaikselt oma kaasa võetud lõunasööke. Tagaruumis asusid ka aparaadid kust sai tasuta vett ja 1 euro eest erinevaid kuumi jooke.

Natukene enne kella 13.00 saime klassiruumis kõik jälle kokku, jagunesime autodesse laiali ja sõitsime umbes tund aega Tartust väljapoole, et libedarajal oma piruetid ära teha. Selle tunniajase sõidu ajal said kaks inimest oma ökosõidud ka tehtud (tagasiteel said sõita teised kaks). Kirja pandi keskmine kiirus ja keskmine kütusekulu. Minuarust meie autos ei saanud keegi sellega hästi hakkama, sest kõigil oli kütusekulu üle 5l/100km kohta. Nagu õpetajast enne aru sain, siis oleks see number võinud jääda pigem kuni 4,5l/100km kohta. Aga noh, meie kaitseks võin öelda, et meie sõiduõpetaja nagu väga ei suunanud ka, et kuidas siis ökolt sõita, ning ainsaks õppetunniks jäigi klassiruumis teise õpetajaga räägitu, mille järgi me siis talitada ka üritasime.

Libedarajal jagunesime uuesti laiali. Nelja auto peale sai kolm õppurit ja sõitsime kordamööda. Iga juhi kohta kulus u 25 minutit, st ca 1,5h kokku. Seal oligi vaid üks harjutus, mida pidime proovima. Kiirusega 40km/h pidime sõitma koonuste vahele, korraks pidurid blokki lööma, takistusest mööda põikama, järgmiste koonuste vahelt läbi sõitma ja siis ettenähtud kohas seisma jääma. Ma kippusin küll liiga vara pidurdama, aga põhimõtteliselt mitte midagi keerulist.

Kella viieks olime Tartus tagasi, saime oma paberid kätte ja läksime laiali. Uue loa saab taotleda nii maanteeameti lehel (20 eurot), kui ka maanteeametis kohapeal (26 eurot). Mina tegin enda oma juba samal õhtul netis ära.

Lõppkokkuvõttes ütlen, et oli tore päev, aga ega ma tegelikult seal nagu midagi väga juurde ei õppinud. V.a mõned numbri-faktid, ala, et libedaga 90km/h sõites on pidurdusmaa 320 (!!!) meetrit. Olen õnnelik, et valisin ühepäevase koolituse, mitte mingi e-õppe, sest kohapeal sai ikka küsimusi esitada, asju läbi arutada jne. Kuigi kohati oli tüütu ja väsitav seal suure kõhuga ühe koha peal paigal istuda, siis võrreldes sellega, mis mul siin muidu kodus toimub, oli tegu täieliku puhkusega. Keegi vähemalt ei vingunud mulle 300x minutis ”emme, emme, emmeeee” kõrva, ega tahtnud, et ma tema tagumikku pühiks.

Sõidu osa oli ka mõnus, sest sattusin ühte autosse ühe toreda noorpaari ja minust vanema naisega, kes kõik elavad minuga sarnases kandis. See vanem naine kartis metsikult ja rabistas ikka päris korralikult, aga lõpuks sai temagi kõigega hakkama. Sõiduõpetaja oli ka väga muhe ja sõbralik, kuigi minu arvates oleks ta võinud ökosõidu ajal ka juhtnööre anda, et mida paremini teha jne, et oleks veel ökom.

Hah, kusjuures. Hiljem selgus, et see noorpaar, kellega ma koos sõitsin, vist teab mind läbi blogi. Igatahes ütles see kutt mulle hiljem klassiruumis tagasi olles midagi sellist, et no nüüd saan blogis ka öelda, et sain oma lõppastme tehtud. See tuli nii ootamatult, et ma vist pobisesin midagi väga imelikku talle vastu ja panin punastades jooksu nagu mingi veidrik (kes ma ju tegelt olengi, hah). :D

Loengus vaatasime ka ühte lühifilmi, kus neli noort käisid järve ääres grillimas, jõid õlut-siidrit ja siis üks tüüp, kes oli ”kõigest” paar õlut joonud, otsustas, et tema on kõige kainem ja sobilikum juht sõprade linna tagasi toimetamiseks. Ühesõnaga, lõppkokkuvõttes oli üks tüüp surnud ja ülejäänud kolm tõsiselt vigastatud. Ja mina? Mina ulgusin nii, et ripsmetušš valgus mööda mu põski ja nuukseid oli ilmselt üle kogu klassi kuulda. Kuradi hormoonid ja mu liiga elav kujutlusvõime. Mõtle veel korra, et ”loodetavasti pole minu lapsed tulevikus nii lollakad” ja mana kogemata silmeette pilt, kus võhivõõra näitleja asemel lamab sinu poeg… või meenuta avariid, tänu millele oleksid võinud terve oma pere kaotada.

Seal koos olnud noorte liiklemisse suhtumist vaadates paistab eredalt silma, et nende kõige kohutavam kogemus liikluses on see, et nad said kiiruse ületamise eest 80 eurot trahvi või mingi šokivangistuse, mis nende suhtumises mitte midagi ei muutnud. Ka mina sain alles peale avariid aru mida sõiduõpetajad/kogemusega juhid oma juttudega mõelnud on ja kui kiiresti see kõik tegelikult käib. Nagu näha siis oli ka mu mehel õiges, kui ta ütles, et enne ei õpita ega saada seda õiget ohutunnet kätte, kui omal mingi korralik mats ära käib, kus elu silmade eest läbi jookseb. Tuleb siis vaid loota, et ainus kannataja selles avariis on auto, mitte näiteks mõni perekond, kes selle ohutundeta juhi pärast oma lapse kaotab. Agh, ma ei saa, ma lähen lausa närvi, kui mõtlen kui vastutustundetud on mõned juhid teiste elude suhtes!

Aga ma mõtlesin, et vasta lühidalt ka mõnele küsimusele, millele ise enne lõppastme koolitusele minekut mõtlesin.

Kas ja mida peab koolitusele kaasa võtma? Minult küsiti ainult autokooli tunnistust, et sinna vastav märge teha. Duplikaadi saab ka kohapealt osta, aga see maksab 15 euri. Paberite täitmisel oli vaja ka lube ja ID-kaarti (isikukood, id-kaardi number, lubade number, lubade algus ja lõppkuupäev). Märkmikku vms vaja pole, kui sa just ei taha enda jaoks mingeid märkmeid teha. Pastaka võid võtta, aga kohapeal oli ka pmt saada.

Kas päeva jooksul süüa ja puhata ka saab, või käib kõik ühe jutiga? Kuna ma ei teadnud mis seis seal lõunasöögiga on ja terve päeva mu rase kere näljas istuda ei suudaks, siis võtsin endale kodust lõuna ka kaasa. Aga nagu välja tuli, siis hädapärast oleks jõudnud ka kuskil poes või söögikohas käia, et midagi näksimiseks osta. Minu jaoks oli siiski mugavam, et võtsin söögi ja joogi endale kaasa, ega pidanud võõras linnaosas ringi koperdama. Pause oli ka piisavalt.

Kui palju inimesi ühel koolitusel osaleb? Meil oli klassis cs 12 inimes. Teooria loengut viis läbi üks tore naine, ning kui sõitma läksime, jagunesime kolme autoss, igaühte sai kaasa ka üks õpetaja.

Kui kaua lõppastme koolitus kestab? Oleneb grupi suurusest, sest libedarajal peab teiste järgi ka ootama, aga meil läks üheksast viieni. Seega kuskil kaheksa tundi.

Millistest osadest lõppastme koolitus koosneb? Teooria (ca 3-4h), ökosõit (ca 30 minutit per inimene) ja libedasõit (ca 20-30 minutit per inimene).

Kas lõppastme koolituselt on võimalik ka läbi kukkuda? Üldiselt ei, aga olevat olnud juhuseid kus saadetakse lisakoolitusele vms, kui õpetaja tõesti näeb, et juht absoluutselt kohe kuidagi hakkama ei saa. Auto välja suretamine jms pole probleem, sest õpetajad üldiselt ikka mõistavad, et iga autoga on tunnetus erinev ja juhil on närv niigi sees, seega ei tee nad sellest numbrit. Probleemiks vast saab see kui sa sel päeval avarii teed, mõne liikluseeskirja vastu rängalt eksid, õpetaja alla ajad vms. Isegi kui sa libedasõiduga väga hakkama ei saa ja kõik koonused omale auto alla kinni sõidad, ei jää sul paber kätte saamata. Mingeid kirjalikke teste vms ka ei pidanud tegema.

Kui palju lõppastme koolitus maksab? Oleneb millise variandi valid. Kiirkoolitus oli 125, ühepäevane 100.

Kas teil on lõppastme koolitusel käidud? Mis teie seal tegema pidite, kui kaua läks jne?

Comments

comments

15 thoughts on “Lõppastme koolitus Tartus

  1. Mina elan Tartus aga lõppastet käisin oma autokooli kaudu tegemas Pärnus. Käisin paar aastat tagasi ja meil võttis see pull ikka tunduvalt rohkem aega. Me kõik sõitsime erinevate kiirustega, erinevalt pidurdades ( katkendlikult, ABS- iga, ABS-ita ) samuti proovisime, kuidas auto käitub, kui kaks ratast on jääl ja kaks asfaldil. Igaüks tegi 4-6 sõitu. Veel ronisime tagurpidi autost välja, kaaluti naiste käekott ära kaaluga, mis arvutas välja koti kaalu avarii hetkel ja seletati, miks see käekott istmel ohtlik on. Saime ka selle tooliga sõita, mis näitab turvavöö olulisust, kinnitasime turvatooli autosse ja nukku turvatooli. Oli väga lahe ja põhjalik koolitus…

    • Seda tagurpidi autot meil polnud, ülejäänud asjad seletati slaididel. Klassis ntk seda näidati ja räägiti küll, et tagaistmel ja üldse autos lahtisi asju ei hoiaks, ning näidati slaidi peal kui palju kaalub 1.5l pudel v telefon ntk 70km/h juhtunud avarii korral. Päris ränk oleks avarii üle elada, aga siis 80kg kaaluva veepudeliga kuklasse saada ja slp pärast teise ilma minna. :D

  2. Hei!

    Käisin ka suvel lõppastmel. Mul üsna sarnane kogemus sinuga. Lisaks jäi veel meelde lektori jutust see, kuidas ta on oma silmaga näinud, et pärast avariid oli tagaistmelt lennanud plekkpurk (a’la mingi maisipurk vms) läbi eesoleva tuuleklaasi ja jättis sinna sisse suure augu. See oli selline šokiteade mulle, et panen nüüdsest toidukotid kõik pagassi, et mulle kuskilt tagant midagi kuklasse ei lendaks kui ptüi-ptüi peaks mingi õnnetus juhtuma.

    Ja kas teile anti ka kohapeal soojakus nö leping, et oled nõus et nemad umbes sinuga juhtunud tervisekahjude eest seal ei vastuta (kui midagi juhtuma peaks) ja lisaks see libedaplatsil käitumise juhend oli ka hea :D midagi along the lines of “sõiduki süttimisel lahkuda autost viivitamatult” siis mõtlesin et okkeii, mis siin platsil toimub muidu.

    Muidu oli sul vist isegi positiivsem kogemus, sest meil oli tol korral libedaga kolm juhendajat ja üks neist verinoor nolk, kes tahtis ainult nalja visata ja näidata, et on tegija vend ja oskab libeda peal igasugu trikke teha. Hiljem koju sõites peatusin foori taga sama mehe kõrval, kes oma triibulises oü autosõit ametiautos ülla-ülla telefoni näppis :D niiet, tore.

    Ja hea meel su üle, et nüüd on sul load 10ks aastaks mureta ja tegelikult on siis ka ju ainus mure tervisetõendi pikendamine. Seega kindlat meelt, jätkuvat ohutajumisvõimet ja pedal to the metal (not really aga noh) :D

  3. Sa tegid load, kui olid 8 kuud rase? Vau! Tõesti tubli oled!
    Mul läks autokooliga mingi 1,5 aastat. Vabandan end sellega, et alustasin sellega keskkooli lõpus ja pärast seda tuli ülikool peale ja no polnud lihtsalt aega. ARKi tegin esimese korraga ära. Aga sellepärast kiidangi sind, et nii keerulisel (?) ajal load ara tegid.

    • Eeem mul läks ka mitu aastat. Autokooli tegin 2012 vms juba ära, paar korda alustasin arki eksamiteks õppimisega ja lisatundide võtmisega, aga ikka jäi ühel või teisel põhjusel asi pooleli. Kuni siis 2015 lõpus otsustasin, et nüüd enne ei jäta, kui saan. Teooria sain esimese korraga tehtud, sõitu tegin vist 3 korda, aga no lõpuks jh sain tehtud ja ühe asja maha kriipsutada oma “to do” listis. Mitte-rasedana oleks kindlasti parem olnud, aga no mis sa hädaga teed, kui varem piisavalt motivatsiooni ja mõistust polnud. :D

  4. Tere! Olin ka sinuga seal koolitusel aga polnud kindel, et see sina oled. Siis, kui lõpus see noormees selle kommentaari blogi kohta tegi, siis alles veendusin, et oledki sina!

    Need jutud rikkumistest ja 180ga radarisse lendamisest ja vangist ja lubade ära võtmisest olid uskumatud aga samal ajal sain ma aru, miks õnnetusi juhtub pidevalt – sest sellistel lastakse sõita!

    Olin teistes autodes terve päeva ja meil rääkis õpetaja (see naisterahvas) pidevalt ökosõidu asju üle. Minul tuli keskmiseks 4,8l/100km, sõitsin kõige viimast teekonna osa. Sain ka esimest korda automaati proovida. Libedat sõitsin selles “neljandas autos”, mis piruette viskas teha.

    Aitäh, et postituse selle kohta tegid – otsisin ka enne lõppastet rohkem infot netist.

    Muide, ma arvasin varem, et sa oled pikem, kui sa päriselt oled. Nii väike tundusid – isegi ‘padurasedana’. :)

    • Hei, lahe! Mul isegi tuleb vist silmade ette kes sa oled. Istusime samas reas, heledapäine naine? :D
      Mulle oleks ka meeldinud see naine oma õpetajaks saada, aga no see automaadi värk ei tekitanud väga elevust. :D
      Mul oli “ökosõit” 5,1l/100km.
      See punane auto oli vist mingi vana, kulunud rehvidega suss, nagu meie õpetaja ütles, et koguaeg keerles seal vms. Meil küll ei õnnestunud oma autot nii tegema saada. :D
      Ma olen jah paras punn, sama pikk kui lai. Lisaks olid mul veel huuled lõhki, ohatis ja paar rämedat punni lõua otsas. Pool päeva oli selline tunne, et nägu kukub otsast ära ja kõik kes mulle näkku vaatavad, mõtlevad, et no mida ma tulin siia mädanema. Elagu hormoonid! :D

  5. Mul hullult vedas, et ei pidanud kuskile sõitma hakkama ning sain tehtud lõppastme Hiiumaal, mitte kuskil Pärnus või Tallinnas vm. Ehk siis pole palju selliseid talvesid, kus saadakse teha nö jäärada.
    Kui ma tegemas käisin, siis oli just tehtud värskelt kuskile põllule. Käisin oma masinaga, siis oli soodsam.
    Oh…mulle nii hullult meeldis seal libiseda ja küljetada ja sada imet veel teha. Nii mõnus :D Mul oli siis selline tuus masin ka, selline sportlik ja pisike ja sellega oli mõnus seal kässeriga paarutada, tümm põhja ja andsin aga itsi :D Praeguse laevaga ma väga ei kujuta seda ette :D
    Meid oli tol hetkel kokku vist 8. Mina ja 7 poissi. Üks päev oli teooria ja teine päev siis praktika. Ning mingi aeg käisin tegemas seda ökošmöko sõitu ka.

    • 2011 juunis sain lehed ja nö päris load siis 2013. Pole väga kaua load olnud. Alustasin tegelikult 2008 vist, Pärnus Aides, aga elu tegi pöördeid ja pooleli see jäi. Nüüd ei kujuta elu enam autota ettegi :)

  6. Nii asjalik postitus. Kui ise autojuhilube tegin ja lõppastmekoolitusele pidin minema, olin ka nii närvis ja mulle on alati abiks see kui ma juba enam.vähem tean, mis mind ees ootab. Minul jäid küll load pooleli ja praegu ei ole kavas neid ära teha (kardan, et ma teeks 24/7 avariisid ja sõidaks kuskile sisse, sest ma olen nii hajameelne :D), aga you never know, ehk ikka kunagi käib ka klõps ära ja leian, et oleks ikka vaja neid lube. Nii et sel puhul on Sinu postitus kindlasti hea närvide rahustus, et midagi kosmilist seal siiski ei ole. :)

    • Aitäh. Ise ka otsisin enne infot ja ei leidnud midagi. Sellepärast see siin kirja saigi. :)

Vasta Ursula-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.