Ma ei olegi plahvatusohtlik…

…kuigi koer mul vist arvab teisiti. Mind hakkab juba vaikselt hulluks ajama kuidas ta lihtsalt tuleb ja istub voodi kõrvale, ning JÕLLAB. Lihtsalt istub ja vahib oma suurte pruunide silmadega mulle otsa, jälgib iga mu liigutust ja tuleb igale poole, nina tagumikus pmt kinni, kaasa. Isegi vetsu ei saa üksi minna, ilma, et tema kaasa ei tahaks tulla. No jumal tänatud, et see meil nii väike on, et ta puht füüsiliselt sinna ei mahu. Pagan, hea, et ma isegi sinna mahun. Iga jumala kord ajan kõhuga peeglilaualt õhuvärskendaja maha…

Igatahes jamh, see pole üldse see millest ma rääkida tahtsin.
Tahtsin öelda, et me ikkagi käisime eile õhtul kontrollis ära, sest natuke jäi nagu kripeldama see vete ja valude möll. Ja arvestades seda, et ma ei tea mis kahtlane sulps see üks õhtu potis käis siis… Veits TMI, aga nimelt paar päeva tagasi, kui vetsus käisin, käis potis mingi sulpsatus. No nii suur, et vesi pritsis vastu tagumikku. Aga kui püsti tõusin ja lootsin seal midagi limakorgi sarnast näha, pidin pettuma. Veepinnal ujus ainult mingi pikk, hele, karva laadne niit… Limakorgist kui sellisest ei olnud nagu haisugi. Siiani ei tea mis sellest arvata. Aga peale seda varahommikust accidenti, jõudsin ma juba päeva peale mõtlema hakata, et ehk tulid esimesed ‘veed’ juba siis ära, no jumal teab eks ole. Eriti veel peale seda kui ma siin nii usinalt valutanud olen ja olemine oli ka kuidagi vesisem, kui tavaliselt. Ja seda suurem oli mu üllatus, kui ämmaemand siis mulle peale käsikaudset kontrolli, mis oli paganama ebameeldiv ja valus, ütles, et emakakael on täitsa kinni, kuigi muutustega juba. Ka KTG ei näidanud erilist emaka tööd, ainult ajas tite närvi, see mürgeldas terve selle aja mis ma seal masina all küljetasin. No pagana pihta, ma ikka eeldasin, et sentimeeter, või kaks, on ikka juba ehk avatust tekkinud, sest valutanud olen ma siin juba ju nädalaid. Need esimesed cm võivad juba nädalaid enne lahti minna ja see ei tähendaks veel essugi.
Enivei, pudenema ma õnneks veel ei hakanud. Lootevete test oli negatiivne. Mõnes mõttes – JUMAL TÄNATUD, las küpseb veel veidike ja saab tugevamaks, aga samas – DEEEEEEEEEEM, võiks juba ju… Eriti veel peale seda, kui kuulsin kuidas osakonnas tited nutsid. Tahaks ka juba oma põnni kisa kuulda, kuigi see on vist kahtlane asi mida oodata, aga noh… Parem kui mitte midagi :D
Nüüd ma lihtsalt loodan, et ma ei pea rohkem sinna lolli mängima minema ja järgmine kord ei kobi me koju ainult kotte tassides, vaid mul on süles üks väike vääks ka. Ma ei viitsi enam neid kotte kokku-lahti pakkida. Mees niigi juba kiusab, et ‘noh, homme jälle või?’ ja kui haiglast ära hakkasime tulema, ning ämmakas ‘järgmise korrani’ soovis, ütles tema ‘kas me kotte siia ei või juba jätta?’. Sõitke…seenele, oma huumoriga. :D
Kui magama hakkasime sättima siis ütles meheraas mulle, et ma pean vist nüüd vannis magama…või koos koeraga köögis…või voodi ees vaibal. Mõelda vaid, äkki kusen vaese mehe keset ööd täis kah veel. :D *

*Mainin, et tegu ongi ainult huumoriga ja päriselt mind siiski kööki, voodi ette vaibale, ega ka mitte vanni, magama ei aeta. Päris sitt nali vist, kui pean seda lahti seletama, aga noh jah…

Nii, et jamh. Ma kardan, et mina küll lähiajal pudenema ei hakka ja tõesti, kannan üle. Kuigi see võib väga kiirelt ka käia, aga ma kahtlen selles. See ei oleks üldse minulik. Nii, et ma püüan nüüd edaspidi oma suu kinni hoida, kui kuskilt midagi imelikult tilgub, valutab või ma end veel täis kusen. Endal hakkab juba imelik kaagutada, et ‘ÄKKI hakkan sünnitama’. Mind ei võeta enam tõsiselt varsti ja pigem hakatakse siis juba naerma, et ‘jälle või?’ :D
Ma arvan, et ma siis tean, kui ma päriselt ka hakkan… Oeh, kõigest kaks nädalat tähtajani. Ja miski kolm pool selleni kuni titt sunniviisiliselt välja kistakse. Ma loodan, et selleni asi ikka ei lähe. Ja ma loodan seda ka, et rohkem ma nii haigeid unenägusid ei näe kui täna öösel. Ämbritäite viisi seda limakorki ju ikka ära ei tule ja keisrilõikest loodan ma ka siiski pääseda. Ma kardan seda. Mitte küll nii hirmsasti, et ma mööda haiglat arstide eest ära jookseks, kes mind skalpelliga taga ajavad ja kuskile pimedasse ruumi laua peale käsutavad, endal limakorki kahte lehte jalgevahelt lendamas, aga siiski.

Ja see paganama koer IKKA VEEL jõllitab mul siin voodi kõrval. Ma ei saa aru mis ta vigastus on…

Comments

comments

9 thoughts on “Ma ei olegi plahvatusohtlik…

  1. Üle kannab tegelikult u 25%, ära seda karda. Kuigi jah, seda kipuvad tegema esmasünnitajad. Minu soovitus oleks mitte otsida “märke” lähenevast sünnitusest, sest nii võib puhta hulluks minna kiiresti. Neid märke on ju nii palju ja kõigil oma story nendega – lõpuks võib iga asi panna mõtlema, et “kas SEE???”. Proovi mõelda muudele asjadele, kui rasedus ja leida pidevalt tegevust. Loe, vaata seriaale, jaluta… Blogi! Muudest teemadest, kui rasedus vahelduseks. Tekitab teistsuguseid mõtteid ja diskussioone. Nii su ootusaeg läheb kiiremini, kui pidevalt sünnitusele mõeldes ja sellele keskendudes. Sa ei saa ajada segi sünnituse algust millegi muuga, ükskõik, kuidas see sul algab. Vetetulek või tuhud on niivõrd spetsiifiline – sa tunned selle ära. Üliharvad juhud on need, kus naised aru ei saa. Edu ja ole tubli ning kannatlik!

    • Ega jah. Kodus üksi passides mõtled iga valu peale, “oh, kas nüüd?” :D Nõnda sõidan ma kolme nädala pärast sünnitusmaja asemel hullumaja poole. :D Parem vist end ette valmistada mõttega, et ma võin veel mitu nädalat koos püsida.

    • Jah, võta näiteks eesmärgiks, mida oodata TA + 1 nädal. See küll pikendab ootusaega, kuid mulle mõjus hästi. Ma ka algselt pingsalt ootasin TA lähenemist, iga hommik vaatasin kalendrit ja lugesin järelejäänud päevi… Umbes 3 nädalat enne TA hakkasin üsna paaniliselt otsima märke, mis võiks viidata sünnituse puhkemiseni. Kõik juba pani tunduma, et NÜÜD. Oli see siis kõhulahtisus (tegelikult oli toidumürgitus), iiveldus (tegelikult ärevusest põhjustatud), suur voolus, “sisetunne”, kellegi ennustus või kodulooma veider käitumine. Ausalt ma olin juba hullumas nädal enne tähtaega, kuna ka ktg näitas kerget emakatööd! Siis ma otsustasin, et ainuke asi, mis hulluks minemise eest kaitseb, et ennast välja lülitada raseduse teemast. Ja päevade arvutamisest TA-ni. Ka mul esmasünnitajana oli suur tõenäosus üle kanda ja ma usun, et kui oleks hakanud päevad ületiksuma kauaoodatud kuupäevast, oleksin puhta lolliks läinud. Siis paningi uue kuupäeva sümboolselt kalendrisse (nädal edasi peale TA). Feissbuugitamise lõpetasin täielikult, kuna frustreeriv oli näha beebigrupis iga päev uusi teateid kellegi titauudistest. Lisaks tekitas stressi tuttavate pidev pärimine, et kas minek? Ja siis nädal enne TA lülitasingi end sotsiaalvõrgustikust, beebi ja rasedusteemadest välja. Käisin mustikal, korjasin aias maasikaid, tegin iga päev kooki ja hoidiseid. Isegi beebitoas ei käinud enam igatsevalt õhkamas. Lugesin paar raamatut läbi, tõmbasin filme ja iga õhtu mehega koos vaatasime mingit head filmi… Palju käisime kohvikutes ja niisama jalutamas. Mees hullult toetas ja proovis tuju üleval hoida. Kui helistas keegi potensiaalne titeuudiste osas uudishimulik, siis lihtsalt ei vastanud. Umbes 5-6 päeva peale sellist ümberlülitamist oli minus rahu taastunud ja meeleolu mõnus. TA + 2 päeva peale algas sünnitustegevus. Varahommikul vete puhkemisega. Ootamatult minu jaoks, kuna 5 päeva oli ju veel aega. Aga see ootamatu üllatus oli mõnus, sünnitama läksime rahulike ja rõõmsatena. Kõik kulges ilusasti. Ma usun, et kui poleks seda pööret elus teinud, oleks ootamine olnud väga veniv ja piinarikas ning stressist oleksingi vast üle kandnud kõvasti. Laps tahab tulla rahu keskele :)

    • Olen sinuga väga nõus ja hetkel üritan end ka sundida mõttele, et võin vabalt veel umbes kuu aega rase olla (no peaaegu. 18.10 oleks 42+0). Kuu tundub aga nii pikk aeg, et pigem mõtlen ja panustan sinna 3-3,5 nädala peale. Ikka parem kui 4 nädalat ju. Iga päev on arvel. :D

  2. Minu tibuke sündis aasta alguses. Siis ma mõtlesin ka, et no kuidas ma ometi aru saan, et nüüd on vaja haiglasse minna. See, et loengutes ja mujal kõik ütlesid, et küll sa aru saad kui vaja minna on, ei olnud eriti lohutav. Kuidas ma saan aru, kui ma isegi ei tea mida täpselt oodata? Aga tegelikult oligi täpselt nii, et üks hetk tekkis tunne, et vot nüüd ongi õige aeg. Ma ei oska seda kirjeldada paremini, aga täpselt nii oligi, et saab aru kui on õige aeg :) Varahommikul haiglasse ja enne lõunat oligi pisike käes :)

    • Ma üldiselt ka panustan oma sisetundele ja loodan, et see mind ka sel korral alt ei vea. :)

  3. Minu koer vahtis samamoodi :)
    Ta käib mul koguaeg kannul, aga siis oli veel eriline veider. Kass samamoodi. Hakkas kaissu ronima ja tahtis kõhu lähedal magada. Loomad tunnetavad seda, et pisike on tulemas ja perenaine vaevas on :) Minu arust on see armas :)

  4. Mul oli samamoodi kui rase olin esimest korda,mõtlesin pidevalt, et millal tuled juba väike vääks :D ja tuli täpselt õigel päeval,niiet ära muretse. Ma hetkel teist korda rase 29 nädalat ja juba hakkan ka vaikselt sünnituse peale mõtlema,2 ja pool kuud veel ainult ju. Ei taha sünnitusele mõeldagi ausaltöeldes,võin öelda, et see just mee lakkumine pole. :D

  5. Aa,ja see ka ,et mina sain nimodi aru,et sünnitama hakkan,et mul tulid veed ära ja siis läksime haiglasse ja siis vaikselt hakkas valutama ja nii läks :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.