Ma just koristasin…

Ma arvan, et iga ema teab seda tunnet. Sa oled veetnud viimased kolm tundi maja küürides ja oled omadega peaaegu valmis. Maja on nii ilus ja puhas, et tahaks lausa nuttes välisukse lukku keerata, et seda puhtust kasvõi pool päevagi rahus nautida. Aga kahjuks kuuled sa juba lähenevat titekisa. See on häving, mis sealt tuleb. Lihtlabane häving…

***

Ausalt, ma ei tea kuidas teised naised seda teevad. Kuidas on teiste inimeste kodud puhtad ka siis, kui neil on loomad ja lapsed ja mehed ja… päriselt. 

Kell pole veel kaksteistki, aga ma olen juba viis korda köögi põrandat pühkinud, neli korda laualt ja kappidelt puru kokku ajanud, kolm korda lastel riideid vahetanud, kaks korda kellegi väljaheiteid maast korjanud-pühkinud-kuivatanud jaa korra seesmiselt nii keema läinud, et tahaks lihtsalt kõik need väiksed sittajad ukse taha tõsta ja ukse lukku keerata (tegelikult tegingi seda, aga noh, inimlikkuse mõttes ust ikka lukku ei keeranud). Ilma igasuguse kirjandusliku liialduseta. :D

Täna on vist jälle üks selline päev kus ma ahastusega enda ümber vaatan ja mõtlen kui rämesitane ikka kõik on ja ma pigem näriks omal jalad otsast ja kougiks silmamunad liivakühvlitega välja, kui asuks järjekordsele katsele siia majja mingisugunegi kord luua… Ma koristan ja koristan ja koristan, aga sama kiiresti (kiireminigi) sittavad pärdikud kõik teisest otsast jälle ära. Ma panen mänguasjad ära, et tolmuimeja ja aurupuhastaja välja tuua, aga piisab sellestki, et ma korraks selja pööran, et nurgast aparaat võtta ja… kõik see jura mis ma just ära olin pannud, on jälle maas laiali. See on nagu… maagia. Kahju, et asi teistpidi ei tööta… Aga tegelikult, kui nii mõelda, siis Joeli, kui selle põhilise sittaja, jaoks vist ongi see nagu maagia – just tõmbasin kõik maha laiali ja voilaa, jälle on kõik riiulis tagasi. :D

Aga ilma naljata, mul on peale koristamist lausa füüsiliselt valus, sest ma tean, et kogu mu vaev nullitakse umbes viie minutiga ära. Piisab sellest, et ma julgen vetsu hiilida, kui keegi on juba juhust kasutanud, ning mingi võimalikult palju pudi ja segadust tekitava asjaga elutuppa jooksnud ja seal kahe sekundiga suutnud igas nurgas ampsu võtta, nii, et terve tuba on jälle ühtlase pudikorra all.

Kõige hullem võitlus käib meil aga paljajalu õue-tuppa patseerimise pärast. Kui Annu veel kuidagigi nagu aru asjast saab, siis no Joel on ikka päris tume maa ja tal on ikka megasavi, et ta poriste varvastega terve mu elamise ära retsib ja lõpuks siis veel voodisse ka nende seajalgadega poeb.

Aga no ega see Annu ka väga palju parem ole. Ükspäev näiteks tuli ta mulle tuppa: “Emme, emme, vaata ma tegin sulle sünnipäevakoogi!” Aga enne kui ta selle taldrikutäie liivaga minuni jõudis, koperdas ta uksepaku taha ja pani nii rämedalt käna, et terve mu köök oli ühtlase liivakihi all. “Oih, vabandust preili…” sõnas ta siis ja ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada… ta ütleb seda viimasel ajal koguaeg iga pättuse või õnnetuse peale.

See koristamise värk ajab mind tegelikult ihukarvadeni hirmust värusema… Antud hetkel ma näiteks peidan end kuuris. Istun saepuru koti otsas, kuulan ja piilun läbi lauavahede lapsi ning lihtsalt räägin teile kui halenaljakalt mõttetu mulle tundub kogu see koristamise värk. See on nagu üks poolearuline parm kunagi ütles:”mis mõttega ma end pesen, homme olen niikuinii jälle must!” ainult, et meil käib see koristamise kohta ja pole isegi vaja seda “homset” oodata. :D

Samas koristamata ka jätta ei saa, sest tänu lõputuna näivale remondile, on niigi mu elutuba täis magamistoast pärit mööblit ja kraami. Kõik seinaääred on kaste täis ja üsna võimatu on kõikjale pääseda. Igatahes, Annu nahk on tänu sellele olukorrale nüüd jälle veidi hullemaks läinud (tolmuallergia).

Okei, ma just jõudsin imestama hakata, et nad nii kaua omaette mängida on suutnud ja nüüd jooksid nad “emme” karjudes toa poole… nad on üleni liivased!

***

Jänkutited on ka veel nii rumalad, et ei jaga seda potil käimise asja üldse. Esimesel päeval panin neile pissikasti saepuru, pesasse heina ja ülejäänud puuri jätsin puhtaks, aga nad pissisid oma pesa täis ja magasid seal sees. Võtsin siis musta heina pesast ära ja jätsin seal ka põranda paljaks, aga selle peale hakkasid nad oma pissikastis magama. Eeldasin siis, et nad ikka tahavad pehme peal magada ja panin neile pessa riidetüki. Ka selle kusesid nad koheselt täis ja siis magasid mõnuga seal otsas edasi. Aga siis nad vähemalt ei pissinud “mängualale” ja käisidki pesas või pissikastis hädal. Pabulad muidugi olid ja on siiani, igalpool laiali, aga need pole nii suur probleem, sest need on üldiselt kõvad ja ei määri nende karva, erinevalt maas vedelevast kuseloigust, mille sisse astudes nad kohe end raputama kukuvad nii, et terve puur ja kõik puuri lähedal olevad asjad on kusetilkasi täis… Pabulad pühin iga natukese aja tagant kokku ja tõstan kas pissikasti või viskan minema.

Ühel hommikul oli valge-pruuni kirjul jänksil silmnägu ka sitane. Konkreetselt, junn oli silma kohal kinni ja pool nägu oli väljaheitega koos.

Ma pean vist tõesti ülejäänud puuri ka saepuru ikka panema, sest see potitreening nagu üldse ei funka praegu. Ma mõtlesin, et treenin neid nagu lapsi – kui püksi pissivad, siis las olla veidi aega nende pissiste pükstega, et nad mõistaks, et püksi laskmine pole vist ikka kõige targem tegu ja parem oleks teha oma hädad õigesse kohta. Aga jamh, ma pean tunnistama, et jänesed tõesti pole kõige intelligentsemad närilised, sest nad ei suuda isegi vee kaussi või rohuküna üles leida, kui ma nende asukohta veidi muudan… või äkki on nad tõesti oma karvaste nägude tõttu “pimedad”. Ühesõnaga, tittede ja jäneste potitreening on üsna sarnane ja aeganõudev värk. Loodetavasti kuu ajaga nad ikka asjale pihta saama hakkavad, nagu targemad inimesed lubanud on. Seni aga koristan nende puuri iga tunni tagant, nagu kontrollifriik. :D

Üldiselt on aga jänkud väga hästi kohanenud. Käivad juba isegi süles ja hüppavad julgelt mööda tuba ringi. Eraldasin neile selleks puhuks ühe nurga, kuhu neid igal võimalusel jooksma lasen.

Söögiga on veidi keeruline veel, sest ma pole päris täpselt aru saanud kui suur kogus värsket kraami neile paras on. Liiga palju saavad, siis tekib rohkem neid pehmeid pabulaid ja see pole üldse hea. Kui värsket kraami annan, siis enne nad ei lõpeta ka kui kõik otsas on. Õgardid. Samas osasi asju nad üldse ei taha, näiteks redist, suvikõrvitsat ja porgandit. Mis jänes see selline on, kes porgandit ei söö? :D

Comments

comments

22 thoughts on “Ma just koristasin…

  1. Esimest korda kuulen(loen), et küülikuid õpetatakse kindlas kohas hädal käima :D. Meil oli ka kunagi üks, aga asi käiski nii, et üle päeva koristati kogu puur ära. Ega pole erilist kokkupuudet tegelikul närilistega olnud ka, niiet väga huvitav lugemine.

    • Jaa, neid pidavat olema võimalik õpetada nii, et tõstad järjepidavalt junnid ja pissise saepuru vms “liivakasti” neile ja siis lõpuks nad hakkavad matsu jagama, et nii on tõesti parem, sest nad tegelikult pidavat olema puhtust hoidvad loomad. :D

  2. Oeh ära räägigi sellest koristamiset?. Mul on kaks last ja nad suudavad sellist korra lagedust korraldada et jube. Vahepeal on selline tunne, et ma päev otsa koristangi ja pesen nõusid. Olen mõelnud et ah suva ei korista?, vaadaku ise kuidas saavad selle segaduse sees olla aga ma ise ei kannata segadust yldse ja nii ma siis jälle koristan ja panen asju paika?. Mul oli ka kunagi jänes. kui ta veel pisike oli, siis oli ta ikka totuke.Pissis ka kuhu tahtis jne. Aga ma korjasin ta pabulad kokku ja panin tema nö pissipotti ja pissise saepuru v kraanulid ka. Ja lõpuks ta sai pihta et sinna tuleb oma häda teha. ja jänkudele meeldib kui neil on pehme alus. olgu siis saepuru või kraanulid ja pisike majake kuhu ta saab vajadusel minna☺️. Tee neile pisike patsike? et silmad ikka näha oleks?

  3. Loomafriigina ei suuda ma oma suud kinni hoida… Esiteks jänes kalpsab metsas :D, kodus on siiski küülikud, (aga okei, see pole suurem viga, sest paljud teavad seda, lihtsalt ütlevad jänes), AGA targutada ma tahtsin selle koha pealt, et küülikud EI OLE NÄRILISED!

    • Jaa, ma tean, et jänes on tegelikult metsas ja kodus on ikka küülikud, aga nii võõras on kuidagi koguaeg küülik öelda. Jänku ikka armsam kuidagi. :D

  4. See selleks..nagu ma ka mainisin, siis paljud kasutavad sõna jänes, sest see on ehk kuidagi suupärasem.
    Rohkem häiriski mind see, et inimesed arvavad, et küülik on näriline. Kahjuks ei tea seda ka paljud loomapoed ja nende müüjad, et küülik ei ole näriline… Aga noh, mulle on jäänud mulje, et kui tegu pole koera, kassi või linnuga, siis inimene automaatselt arvab, et tegu on närilisega :D A la tuhkrud ja kääbussiilid jms. Lihtsalt, ma ei saanud seda mainimata jätta, sest sellisel hetkel jätab süda löögi vahele. Minu jaoks on see suht sama kui kassi koerlaseks nimetada :D

    • Ma tegelikult nagu ikka teadsin ka, kuskilt ikka kuulnud-lugenud nagu, aga jamh, ikka ütlen-mõtlen, et ta on näriliste seltsist. :D

  5. Küülikuga, mul kasutas ka “pissipotti” magamiseks alguses. Aga ma panin pissised lapid sinna potti. Muu puuri tegin iga kord puhtaks, aga eriti alguses, potis pool vahetasin ära, aga natuke pissist saepuru ja graanuleid jätsin alles, et seostuks see koht ikka hädal käimisega. Ja siis hakkaski varsti vaid seal pissima.

  6. Oh jumal tänatud, et ma üksi ei ole :D. Kodus aastane ja kolmene. Julgen soovitada robottolmuimejat. Mudilased lükkad teise tuppa/õue, kuni imeja tiiru peale teeb. Ja nii kasvõi mitu korda päevas. I_ME_LI_NE!

    • Mul poleks sellest väga kasu, sest toad on kõik erinevatel tasanditel ja robot iseseisvalt ei pääseks kuhugi. :D

  7. Ma ka vihkan koristamist .. veel rohkem vihkan ma riideid..
    Ma panen pesumasinasse , kuivama, triigin, kappi, pesen, kuivatan, kappi. See on nii jäle, sest neid riideid on ja on ja on ja on ja nad ei saa iiiiialgi otsaaaaaaaaa ja ma just panin kõik kappidesse ja mu pesukorv ujub üle ja see on megarõve.

    Vahepeal ma koristamisets loobun, sest ma rohin ja niidan ja rohin ja niidan ja korjan maasikaid ja .. kõik on faking nõme . sest ma tahaks mõnegi sellest vabat hetkest kui nad magavad mõne sarja vaatamisele kulutada/õppida midagi jnejne…

    i feel u

  8. Väga ebameeldiv lugeda, kuidas oma lapsi kasvõi kirjapildiski ainult sittavateks pärdikuteks järjepidevalt kutsutakse :( (mitte ainult selle postituse põhjal öeldud)

    • Nõustun K kommentaariga. Ei taha üldse ründav olla, kuid olen jälginud su blogi ning olen su postitustest välja lugenud selle, kui väga sa tahad suurt pere, loomi jne jne. Ilmselgelt et nendega kaasnebki korralagedus, kuid tundub nagu sa üldse ei hoomagi selle tagajärgi. Sina tahad küülikuid, küülikud tekitavad mustust ja sina oled justkui üllatunud, et kuidas su kodu must on. See on umbes sama, kui ma täiega tahaks koera ja kui koer teeb rämedalt sigadusi, siis sõiman koera värdjaks vms, kuna ta tekitab segadust.
      Ja siis kuidas sa oma lastest räägid..päris kole. Pole minu asi kaagutada, kuid igast su postitusest loeb välja nagu sa peaksid oma lapsi tüütuteks kohustusteks. Kindlasti see nii ei ole, kuid su postitused su laste kohta on päris negatiivsed.

  9. Selle puru vastu aitab see, et EI MINGI NÄKSIMIST SÖÖGIKORDADE VAHEL! Mina koristan hommikul köögi peale tornaadot ära ja pysib kenasti puhas järgmise toidukorrani.
    Porised jalad… ei oskagi soovitada, sest paljajalu on ju mõnus! Hoia neid lihtsalt mökaaukudest eemal või likvideeri need ?
    Riietehunnik? Soovitan suuremat pesumasinat (soovitatavalt kuivatiga, koos või eraldi).
    Robottolmuimeja on da best!
    Mänguasjad? Vähenda nende hulka. Üldiselt on suvi hea, ilusate ilmadega saab kauem õues olla ja tuba püsib kauem puhas.
    Aga yldiselt – väikesed lapsed ja puhas kodu lihtsalt ei käi kokku ?
    (Ok, on ka erandeid tublisid, aga ma ei viitsi iga lõunaune ajal kraamida, tahan kah vahel vedeleda ?)

    • Ühesõnaga, mõttekam on lapsed lastekodusse saata ja maja põlema panna. :D :D :D

    • Kuivati aitaks tolmuallergia vastu küll kindlasti, kuna kogub riietelt tolmu filtrisse ja õhku ei pääse midagi :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.