Ma pigem olen täis kõhuga paranoiline paanitseja, kui nälgas yolo’tar

Ma ei tea kuidas seda postitust üldse alustadagi, sest mul endalgi tuleb juba oksemaik suhu, kui kuulen või loen midagi koroonast (või wc paberist). Aga reaalsus on kahjuks see, et me ei pääse sellest ja see mõjutab meid veel vähemalt 3 kuud. Mõtlen siis just piirangute, paanika, haiguse leviku jms osas. See mis jääb alles majandusest või kuidas see kõik meid veel mõjutab, ei oska ega taha ma mõeldagi…

Mina saan näiteks väga hästi aru neist, kes paanikas varusid kokku ostavad. See tekitab neile tunde, et nad teevad midagigi, et oma perekonda kaitsta, see annab neile kindlustunnet. Aga ma tahaks küsida, et kus te varem olite? Miks hakata oma varudele mõtlema alles siis, kui kriis on käes? Kus sa olid siis, kui oli uudis sellest, et viirus on Eestisse jõudnud? See oleks pidanud olema see kõige viimane hetk, mil ette mõtlema hakata… Miks sa juba siis ei mõelnud, et okoou, asi liigub kiiresti, ilmselt on varsti Eestiga kööga – ÄKKI peaks asju ette varuma… Ei, jookseme kõik sajakesi pead ja persed koos viimsel päeval poodi, et pelleripaberit osta… Sheerime haigust ja lähme koju oma varude otsa koroonatama. Sorri, aga see on lihtsalt lauslollus ja ma ei saaaaa aru sellest. Miks või kuidas ei ole inimesel võimet asju analüüsida ja ette näha?

Nagu praegugi näiteks. Kui Hiinas, Itaalias jms suuremates kolletes on liikumiskeeld, siis kas te arvate, et see Eestis ei juhtu? Mis on kõige mustes stsenaarium, mis võib veel juhtuda ja kuidas ma saan oma perekonda selles olukorras kaitsta? Nii kaua on asi justkui nali, kuni see pole otseselt juhtunud su naabrimehe või sinu endaga. Umbes nagu avariidesse jms suhtumine, et ”see juhtub vaid teistega”.

Valitsus üritab rahustada, et paanika suuremaks ei kasvaks – ärge minge poodi, ärge ostke hullumeelselt varusid, kõike jagub, toit ei saa otsa, blablabla. Aga… kui sa ei tohi minna välja, sh poodi, siis millest sa seal kodus elad? Kus on loogika.

Nüüd on muidugi hilja hakata omale puhvrit tekitama, sest kriis on juba käes ja ega naabrimuti suu ka seinaprigu ole, et süüa ei taha, st peab arvestama ka teistega. Aga ma tõsiselt loodan, et see on nüüd õppetund kõigile. Küllap me selle jama üle elame, aga tasuks ehk mõtlema hakata, et me ei tea kunagi mis järgmiseks tuleb. Ei saa elada naiivsuses, et me oleme puutumatud. Kuus kuud tagasi oleks enamus inimesi vast naernud, kui keegi oleks öelnud, et tuleb mingi viirus, mille tagajärjel pannakse miljoneid inimesi karantiini, koolid ja lasteaiad on kinni, poed on kuivainetest lagedad ja perset tuleb hakata pühkima ajalehega, sest inimesed on end totaalselt segi kamminud.

Nagu ühes prepperite videos, mida ma hiljaaegu vaatasin, öeldi – kui sul on kodus olemas 2 nädala varud, oled sa juba 90% inimestest rohkem valmistunud. Tänapäeva inimene on niii-nii mõjutatav kõigest, mis tundub hetkel täiesti normaalne ja elementaarne – elekter, kraanist voolav vesi, toidupoed… Kui kaob kasvõi üks neist, on lahti hüsteeria.

Kui ma nüüd ei eksi, siis aasta alguses oli mingi Eesti sari, kus hunnik noori saadeti mööda Euroopat ringi trippima, neil olid võistlused jne. Ma väga ei süvenenud sellesse, vaatasin vaid ühe osa, aga igatahes, seal esimeses saates paluti osalejatel pakkida kohvrisse asju, mida nad võtaksid kaasa üksikule saarele. Ja I shit you not, päris üks neist pakkis kaasa läpaka, et siis nad saavad kodustele sos kirja saata vms. Ma lihtsalt vaatasin seda ja olin nagu…

Sarcastic Nicholas Cage meme

Kes võtab ÜKSIKULE SAARELE kaasa arvuti. Kas tõesti on neil juhe lihtsalt nii pikk või loogika lonkab mõlemat jalga?

Minu jaoks näitab see seda, et inimene on niiiii mugavaks läinud. Ta eeldab, et kõik need asjad on tal alati olemas, midagi ei saa juhtuda… Aga mis saab siis, kui sul ei ole enam elektrit – kust sa saad omale sooja tuppa, kus sa teed süüa? Kui kaob vesi, kust sa saad joogivee – kus on lähim allikas, puhas kaev? Kui kõik maailma toidupoed lendavad korraga õhku – kas sa suudad oma perekonna ära toita, kas sul on teadmised ja oskused, et vajadusel minna üle nö talupojandusele? :D

Kui ma mõtlen kõige drastilisema õuduka suunas, tuleb mulle mõttesse Elavad surnud sari. Mitte, et ma arvaks, et inimesed muutuvad zombideks, eks, aga just see ellu jäämise pool. Mina ei karda otseselt viirust ennast. Ma kardan seda mis sellega kaasneb, ma kardan lausidioote. Ma kardan oma perekonna turvalisuse pärast, kui asi peaks tõepöölest veel palju-palju hullemaks minema. Ala 90% rahvast ongi haige, poed on kinni, sest töötajad on haiged, st sa ei saa enam minna poodi riismeidki ostma. Inimestel lööb sisse ellujäämisinstinkt ja hakkavad toimuma sissemurdmised vms. See on see, mis mind hirmutab. See on siis see must stsenaarium.

Hetkel on ametlik nakatunute arv 205, reaalne arv on aga päris kindlasti tuhandetes, sest juba 4p tagasi öeldu mu sõbrannale umbes, et kui sa pole suremas, siis sind testima ei tulda.

Hetkeolukorda vaadates kardan ma kõige rohkem oma ema pärast, kes on pigem õrnema tervisega ja ei paista asja kuigi tõsiselt võtvat. Samuti kardan ma oma rasedate sõbrannade pärast, eriti nende pärast, kes on kohe-kohe sünnitamas. Ja ma ei taha mõeldagi, kui halb on tunne esmasünnitajatel, kes on niigi surmani hirmul kogu selle kogemuse ees ja nüüd lisa sinna veel see, et nad peavad seda tegema täiesti üksi. Ma tõsiselt nutan teie pärast, aga pidage meeles, et te olete tugevamad, kui ise arvate ja te saate hakkama! Loomulikult see osa, et isa peab ilma jääma lapse esimestest hetkedest, on täielik nõuka aeg ning osa minust küsib üldse, et kui ema ja isa on niikuinii enne sünnitustki koguaeg koos, st kui üks on haige, on ilmselt ka teine haige, siis mis mõte on neid eraldada, aga jamh, samas ma saan muidugi aru ka miks selline keeld… Lihtsalt kurb on kõigi pärast.

Ja päriselt, inimesed, võtke mõistus pähe. Püsige kodus, kui vähegi võimalik. Kodus on teha küll ja veel! Õppige saia küpsetama, kui teil veel juhuslikult jahu ja pärmi on. Uurige kuidas ellu jääda, kui sa ei saa loota mitte kellelegi, peale iseenda. Õppige mõni uus keel, äppidega saab seda üllatavalt lihtsalt hetkel veel teha! Koristage põhjalikult ära oma kodu. Tehke ära need asjad, mida olete terve igaviku edasi lükanud, sest ”aega pole”…

Meil läheb hetkel koduseinte vahel kolmas nädal ja kui kõrvale jätta mure tuleviku pärast, siis meie elukorralduses pole selles mõttes otseselt midagi väga drastiliselt muutunud. Kodus olime ka varasemalt palju, toitu oli meil alati veidikeseks ajaks varutud jne. Nüüd on lihtsalt uks koguaeg lukus ja ma olen sunnitud õppima saia küpsetama, sest kohalikus poes lihtsalt ükspäev polnud. Aga kauaks sedagi lõbu on, sest kui ma viimati poes käisin, ei olnud seal ka ei pärmi, jahu ega soola. :D

Comments

comments

8 thoughts on “Ma pigem olen täis kõhuga paranoiline paanitseja, kui nälgas yolo’tar

  1. Palju hullem praeguses olukorras on sellised nõmedad kuulujuttude ja valeinfo levitajad. Palun oleme kursis ametliku infoga. Riikides, kus on liikumiskeeld, on keelatud põhjendamatu liikumine. Toidupoodi, apteeki ja tööle võid minna.
    Haigus on kiire levikuga, aga eestis veel liiga algusjärgus, et saaks rääkida tuhandetest. Pigem räägime hetkel sadadest. Väga paljud meist ei tea, mis meid majanduslikult ees ootab, sest järsku pole enam tööd ega palka. Äkki katsuks sellest kriisist eluga välja tulla mitte tekitada pidevat lisastressi ja paanikat neile, kes on niigi pidevalt ärevuses ja mures kas oma lähedaste või töö pärast või nende lollakate pärast, kes meetmetesse liiga kergekäeliselt suhtuvad. Eriti suur roll ongi hetkel absoluutselt kõigil sisuloojatel, kes võiksid loobuda kuulujuttude ja nõmedate arvamuste levitamisest. Me kõik oleme niigi pessimistlikud, äkki peaks praegu just pöörama tähelepanu headele asjadele ja lootuse andmisele?

    • Ma ei leia et ma levitaks kuulujutte või pessimismi. See on kahjuks üpris reaalne olukord. Valitsus niigi ajab soga ja üritab asja maha rahustada, aga vaadates kui kiirelt on ntk Itaalia omadega pekkis ja mis seal haiglates toimub siis… See on vaid nädalate küsimus, kui see on Eestis. Ma ei levita paanikat, seda on niigi, aga ei saa ka klappe ette panna ja mõelda, et kahe nädala pärast astume uksest välja ja elu läheb edasi nagu enne…

    • Itaalia näide miks seal nii suur arv on, siis sellepärast, et elanikkond on seal vana ja teiseks – Hispaania ja Itaalia, seal on elavad mitu põlvkonda koos. Suurem võimalus haigestuda. Hiinast pole mõttet üldse rääkida – kui nad algul üldse varjasid olukorda.
      Tuhandetes see number kindlasti Eestis veel ei ole. Paari kuu pärast – seda ilmselt ei oska keegi ette ennustada, mis saab ja mis numbrid siis on. Aga tõesti, äkki ei tekitaks lisaks paanikat. Inimesed nagunii on mures. Ja ma käisin täna poes – ma küll ei saanud aru, et suur puudus oleks olnud midagi. Kõik letid olid kaupa täis.

    • Tõsi, neil on teine elukorraldus, aga olenemata sellest kerkib meil see arv haiglase kiirusega. Mina olen küll veendunud, et hetkel, kui testitud positiivseid on ca 300,siis reaalne arv on kindlasti üle tuhande. Esiteks, paljud ei oska ise ehk kahtlustadagi, et nad on viiruse kandjad, teiseks, mõnda aega testiti ju vaid riskigruppi kuuluvaid inimesi, st teised nakatunud istuvad nö ‘pimedas’, et kas nad nüüd on haiged või ei… Ma ei leia, et ma külvaks paanikat. Ma ei hakka mingit roosamannat ajama, kui reaalsus on (vähemalt minu jaoks) midagi muud. Ja see, et poest ei ole kaup otsa lõppenud, ei tähenda, et varuma ei peaks. Kogu point ju selles ongi, et inimesed ei käiks iga piimapaki pärast poes ja MÕTLEKS ETTE!

  2. Väga mõistlik jutt! Kuid aega uut keelt õppida või küpsetada kahjuks küll kodukontoris olles ei ole. Nüüd peab veel lisaks töö (ja mul veel kooliasjade) tegemise, tegema ka 3x päevas süüa, rohkem koristama jne. Vaba aega jääb pigem vähemaks kui tuleb juurde.

  3. ajad ju soga küll: nt et varusid on hilja soetama hakata? miks hilja? kõike on poest saada, kaasaarvatud jahu, soola ja pärmi ja ei jää keegi kusagil nälga sellepärast, et poodi ei toidu järele ei tohi minna.

    • Selles mõttes ongi hilja, et olukord on ju juba käes. Valmistuma tuleb hakata enne, st koguaeg võiks olla kodus vähemalt paari nädala varud. Näha ju oli, mis juhtub, kui tuhanded inimesed korraga poodi ‘varuma’ lähevad. Eriti veel prg, kui selline peadpidi kokku jooksmine on ebasoovitatav… See on minu jaoks lihtsalt niiii absurdne, et isegi praegu ei saada aru millestki…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.