Ma tegin midagi metsikut

Juba paar nädalat tagasi otsustasin, et ükspäev võtan kätte ja teen isekalt päris enda päeva, sest muidu lähen ma tõesti peast segi siin nelja seina ja kolme lapse vahel. Mitteeeee kedagi ei võta kaasa! Enne hommikusööki löön kodutolmu jalgadelt ja enne õhtusööki tagasi ei tule!

Veidi muretsesin küll, et kuidas Madlike hakkama saab, sest ta on harjunud ka päevasel ajal rinda saama ja me pole ju selle üheteistkümne kuu jooksul põhimõtteliselt hetkegi lahus olnud, nüüd aga peab ta järsku 12 tundi ilma minuta olema. Kuna ta on oma isaga ka ikkagi väga lähedane, siis uskusin, et küllap nad ikka hakkama saavad.

Ühesõnaga, esmaspäeval ma selle nalja ära tegingi! Hommikul 8.30 tegin musid-kallid ja panin oma miniväänile hääled sisse. Keerasin mussi nii valjuks, kui kõrvad vähegi kannatasid ning röökisin lauluga kaasa, nagu lõõrike, kellele on elevant kõri peale astunud.

Jõudsin Tartusse veidi enne poolt kümmet ja avastasin, et ohhoo, kõik avatakse alles kell kümme! Nagu… missssassja, kas te ei tahagi raha teenida? Aga okk, vahtisin üle poole tunni autos youtube, nagu mingi imelik, ning kalpsasin siis omal jalgu otsast shoppama.

Jõudsin pooleteise tunniga käia täpselt kahes poes ja ühes neist kohtasin ka lugejat, kes minuga julgelt juttu puhuma tuli. Minu jaoks oli see ikka maru awkward alguses. Ma ei taju vist, et siin käib reaalselt tuhandeid inimesi… Aga igatahes, omamoodi tore ego-boost, et keegi tunneb ära ja tuleb sind kiitma selle eest, et jagad maailmaga seda, kui soojaks sa peast läinud oled. :D

Igatahes, siis käisin veel kiirel lõunal – mismõttes ma sain süüa sooja sööki, keegi ei kiljunud mulle kõrva, ega tirinud laua all mul susse jalast või kerjanud ampsu asjast, mis tal endalgi taldrikul on…

giphy

Seejärel ostsin endale kinopileti ”Preilid Petised” filmile (päris äge oli!), ühe väääga ülehinnatud pudelivee (2.50 vee eest, päriselt?) ja ühe popkorni, ning suundusin oma staaritooli mõnnama, nagu lebokunn!

Peale filmi suundusin Lõunakasse, et oma shopingud seal lõpetada. Umbes poole kuueks olin läbi uidanud kõik soovitud kohad, kuigi kõiki asju, mida plaanisin osta, ma ei leidnudki. Seega suundusin tagasi auto juurde ja hakkasin telefonis shoppama, et saada ka puuduolevad asjad, aga see ajas mul juba esimese viie minutiga harja punaseks, ning ma oleks võinud oma parema jala ohverdada, et mul ometi läpakas kaasas oleks… Lõpuks lõin shoppamisele käega, aga ma ei saa ju nii vara koju minna, mida teha? Seega tegin seda, mida iga täie mõistuse juures olev ema teeb, kui ta on võtnud endale vaba päeva – vahtisin nutuklomp kurgus pool tundi telefonist laste pilte ja sõitsin varem koju. Halleluuja….

Ausalt, see lasteta olek oli niiiiiiiiiiiiiii veider! Iga kord, kui kuulsin mõnda last nutmas, arvas mu aju automaatselt, et see on üks minu omadest ja tekkis kerge paanika. Hetk peale seda, kui mõistsin, et oot, minu omad on ju kodus, naersin kergendatult ja tundsin igatsust. See emadus on ikka nii veider…

Aga reaalsus on see, et üks korralikult magatud öö ei võta ära viie aasta jagu magamatust, samamoodi nagu üks puhkepäev ei kaota ära kogu stressi, väsimust ja tüdimust. Koju jõuad, siis läheb kõik ikka samamoodi edasi ja on tunne nagu sa polekski kuskil ära käinud… Aga ikkagi oli tore üksi olla, omi mõtteid mõelda ja asju vaadata ilma, et ma peaksin lapsi mööda linna karjatama, nagu lehmi ja pidevalt üle poe kellegi peale karjuma. :D

 

Comments

comments

3 thoughts on “Ma tegin midagi metsikut

  1. Kas sa mingi regulaarse oma aja peale pole mõelnud, et stressi leevendada ja tasakaalu leida? No paar-kolm korda nädalas nt trennis käia või mingis huviringis käia või kasvõi iseseisvalt mõne hobiga tegeleda?

    Mulle aitas see igatahes megapalju.

    • Ikka olen, aga selle aja võtmine on raske, eriti kuna Madlike oli/on veel tilluke. Aga ehk edaspidi tõesti, sest nüüd saab ta minuta juba päevasel ajal hakkama.

  2. “Seega tegin seda, mida iga täie mõistuse juures olev ema teeb, kui ta on võtnud endale vaba päeva – vahtisin nutuklomp kurgus pool tundi telefonist laste pilte ja sõitsin varem koju. Halleluuja….” Amen

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.