Sest see on koormav! No te kõik kindlasti teate neid tuttavaid, kelle küsimusele ”Kuidas Sul läheb?”, vastad sa ALATI ”Hästi”, isegi siis kui tegelikult on kõik karu kõige pimedamas urus, ja sa ei taha mitte midagi teha, näha ega kuulda! Ja see jama ON koormav.
No milleks mulle selliseid tuttavaid, kellega ma räägin heal juhul 2 korda aastas viisakusest juttu, sest ”nii ammu pole ju rääkinud, ja peaks nagu”.
Kui ma küsin inimeselt, kuidas tal läheb, siis mind tegelikult ka huvitab.

Mu näoraamatu sõbralistis on umbes 150 inimest. Paljud neist on mu koolikaaslased kellega ma ei ole vähemalt 2-3 aastat suhelnud. Nad lihtsalt on seal, lihtsalt selle pärast, et ma saaksin kursis olla oma vana kodukoha eluga. Kõigi nendega olin ma kooli ajal üpriski lähedane, aga nii kui kolisin, kadusid ka nemad nagu vitsad vette.
Aktiivselt suhtlen ma vähem kui pooltega oma sõbralistist. Tegelikult peaks seda nimetama sõbralisti asemel ‘tuttavate listiks’. Sõber on siiski midagi enamat.

Ma ei suuda kuidagi mõista inimesi kes nimetavad mõnda äsja kohatud uut nägu oma sõbraks.
Mida tähendab sõna ‘sõber’ sulle? Minu jaoks on sõber keegi, kellele saan iga kell loota. Keegi kes kuulab mu mure ära ka siis, kui tal endal on miljon asja teha, ta leiab mulle aega. Ma võin talle rääkida oma kõige suurema ja mustema saladuse, ning kindel olla, et mitte üks hing seda temalt ei kuule. Ta on minu jaoks alati olemas.
Selliseid südamesõbrannasid on mul ainult üks. Ma võiksin talle kas või öösel kell kolm helistada, ning ta kuulaks mind. Ta on alati olemas olnud, ta on alati mulle toeks. Ma tean teda juba algklassidest saadik, oleme parimad sõbrannad juba oma 12 aastat, kui mitte rohkem, kes seda enam teab… Just tema on see kellele juurde lähen oma rõõmusõnumitega esimesena. Kui ma sain teada, et olen taas rase, oli tema 3. kellele ütlesin. Kolmas ainult selle pärast, et oma mehele ja emale tundus mõistlikum enne öelda. :D
Ma ei tea mida teeksin ilma temata.

Eks neid ”südamesõbrannasid” on teisigi olnud. Aga ajapikku on ikka kahjuks selgunud, et nad löövad sulle noa selga või lihtsalt kasutavad sind ära. Nüüd olen targem…natukene.
Näiteks, kui ma käisin esimeses klassis, oli mul üks ”hea sõbranna”. Ta oli minust mitmed aastad vanem. Ta ilmus välja iga kord kui mul taskuraha oli. Siis oli sõber olemas ja jutt kohe, et ”lähme poodi kah või?”. :D

Kahjuks pean tõdema, et ma olen eriline pehmo ja inimesed kipuvad mind ära kasutama. Ma lihtsalt ei oska ‘ei’ öelda. Kuidagi nii paha tunne jääb sisse.
Aga viimased aastad on mulle ikka sõbrannade kohapealt kopa totaalselt ette visanud! Nad ilmuvad välja ainult siis kui NEIL midagi vaja on. Laenu, ööbimiskohta, suitsu, muret kurta, ükskõik mida, mina olen alati olemas. Ja ma olen nii väsinud sellest. Ma ei jõua kõigi jaoks alati olemas olla, ja siis üksi oma mure otsas istuda, kui minul kellegiga rääkida vaja on. Ma tahaks nagu uskuda, et mina olen siiski hea sõbranna olnud… Ja nii on mulle ka öelnud,sest miks muidu tullakse alati mulle oma suuri saladusi rääkima ja kurtma? Sest mul pole kombeks minna ja pläkutada see asi kellelegi kolmandale edasi.

Kus olid need sõbrannad siis kui mu maailm koost lagunes, ja ma neid niinii väga vajasin? Tõenäoliselt tantsisid kuskil ööklubis laudadel ja põdesid pohmelli.
Kui mul oli mure ja ma seda ‘sõbrannale’ kurtsin, naeris ta mulle põhimõtteliselt näkku, et ‘ahh, mis sa nutad lilleke, küll kõik korda saab!’ ja rääkis enda elust naerdes edasi. Samas kui see tõeline südamesõbranna istus teisel pool mu kõrval, ning lihtsalt hoidis mu kätt. Ta ei pidanudki midagi ütlema, ta lihtsalt oli seal, ta oli olemas. Me istusime pool ööd paadisillal, vaatasime tähti ja kuud ning trimpasime somersbyd.

Nii, et ma ei näe mõtet tutvustel ja sõprustel, mis on lihtsalt koormavad. Need ei anna mitte midagi. Sa ei saa nende seltskonnas end vabalt tunda, sest alati pead jälgima mida ütled. Pärast on terve ilm jutte täis.
Ja klatšimisest ei hakka ma rääkimagi. Mul on ühed tuttavad tüdrukud, kes elasid ühikas kunagi samas toas, parimad sõbrannad. Alati käisid kõikjal koos, aga kui juhtus, et üks oli nädalavahetuseks koju läinud ja teine tuli mulle näiteks külla, siis ei jõudnud seda tagaselja loba ära kuulatagi.
Appi, no milleks? Mulle meeldib ka klatšida, aga ma ei tee seda kellegi seljataga, nii, et nimetan teda enda ‘parimaks sõbrannaks’, ja siis räägin kellelegi kolmandale milline lehm ta ikka on.

Ja mis kuramuse värk sellega on, et ma suudan terve postituse oma peas valmis teha, ning mõtlen, et ‘ohh, see tuleb hea’. Ja kui ma lõpuks arvuti ette jõuan, on kõik peast pühitud, ning ma pean seda teksti justkui kuskilt läbi kõrre imema? Selle pärast ma ei olegi kirjutanud juba ammuammu midagi muud peale beebiblogi, mulle ei meeldi sellised imetud tekstid.

Comments

comments