Miks need lapsed sellised ennasthävitavad tõprad peavad olema?

No ma ei tea, kas minuga on tõesti nii halb elada, et igal võimalusel peab proovima enekat teha? See roomav Joel on saatana saadetud nuhtlus! Miks iga järgneva lapsega ei anta kaasa vähemalt ühte lisapaari silmi? :D

Samal päeval mil Joel ‘jalad alla’ sai, oli meil kiirabi ukse taga! Nimelt oli see väike nihverdis suutnud end ootamatult paar meetrit rullid ja edasi punnida, ning näris toataime! Igaks sajaks juhuks helistasin kiirabisse, et nõu küsida. Vastu võttis mingi vanem meesterahvas, kes ikka absoluutselt matsu ei jaganud. Ma lausa hakkasin kahtlema, et kas ma helistasin ikka kiirabisse, või mingile vanadekodu kiirliinile? Mina seletasin talle juba mitu minutit, mis juhtunud oli ja kui ma mingi 103. korda ütlesin, et beebi näris taime, küsis: ”mis asi see värises?”… Lõpuks ta otsustas, et see pole ikka naljaasi, ning saadab parem kiirabi välja.

Kui kiirabi jõudis, astus sisse üks äääärmiselt mossis ja tigeda näoga tädi, üks noorem ja palju rõõmsam tädi, ning kohvriga onu. Tige tädi küsis, et mis meil juhtus. Rääkisin siis 104. korda loo ära, et poiss hakkas ootamatult roomama ja suutis selle 10 minutiga, mis ma köögis õhtusööki kokkasin, end teisele poole tuba nihverdada ja mürgist taime nätsutada. Selle peale podises tige tädi, et nojah, ega enne ei õpita, kui häda käes. Hmmm, okk. Õige jah, aga…
Päris palju kindlust andis muidugi see, et mulle tundus arstide jutu järgi nagu nad ei teaks absoluutselt, mida nad praegu teevad. Kõlas selline lause: ”nii palju, kui ma guugeldades aru sain, siis…” Ehemmm, okkk.

Kuigi mu emasüda ütles, et kõik on korras ja laps tundus ka normaalne, tagus mu süda ikkagi nagu võidusõidu hobune ja hiljem ei julgenud ma teda magama.

Kui arstid tuppa sisse astusid, nägi mu kodu välja, nagu siit oleks tornaado üle käinud. Elutoa põrandat kattis ühtlase kihina mingi mänguasjade mass, kraanikauss uputas kokkamise käigus kasutatud nõudest ja nagu sellest veel vähe oleks, siis avastasin pärast arstide lahkumist, et diivani seljatoel ilutses mu rinnahoidja. Arstionu oli oma puupulga, millega ta poisile suhu vaatas, ilusti sinna kõrvale ka veel sättinud. #piinlik!

Ühesõnaga, õnnetus ei hüüa tulles ja lapse arengus võib ka 10 minutiga toimuda pöördumatu areng. Ühel hetkel jätad lapse mängumatile, ning ta on veel 10 minutit hiljem ka seal. Aga järgmisel hetkel jätad lapse mängumatile ja 10 minutit hiljem ei saa sa kindel olla kas ta enam samas linnaski on, rääkimata samast toast.
See on ikka nii messed up! Kuidas meiega ikka ko-gu-aeg sellised asjad juhtuvad. Ma pole kahjuks endale veel silmi kuklasse kasvatanud ja päris hiromant ma nüüd ka pole, aga palju tähelepanelikum ja analüüsivam võiksin ma küll olla. Nii kohutav tunne on, sest see on ju minu süü, et siin pidevalt mingid ohtlikud olukorrad tekivad…

Vähemalt ei ole meie kaitseinglil kunagi igav – alati tuleb meid mingist jamast päästa.

Olime nädalavahetusel külas ja selle aja jooksul hakkas Joel täiskäigul roomama. Enam ei peata seda marakratti miski ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma teda siin elus hoidma peaksin. Eile näiteks võttis Annu omal patsid peast ära ja patsikumm kukkus maha. Kaks sekundit hiljem lämbus Joel selle käes. Jumal tänatud, et tittedel on see lämbumise tunne keele eesotsas ja Joel juba selle peale öökima hakkas, et patsikas ta igemete taga oli.

Kui varem ei saanud ma Joelit maha panna, sest ta hakkas röökima, siis nüüd ei saa ma teda maha panna, sest siis suundub ta kohe enekat tegema. Ma pean ta nüüd alati igale poole kaasa tassima. Kiired vetsus käimised ja korraks õue lippamised võin ära unustada, sest muidu üks tüüp võib end siin ära tappa…

Ma pean talle vist selle rihmadega kummipalli soetama, et ta omale sinna kisaauku asju toppida ei saaks ja elus püsiks…

Annu ajal oli kõik selles mõttes ikka palju kergem – korjasin kõik asjad, mis tite näppude vahele ei sobinud, eest ära ja korras, aga nüüd ei tea kunagi mida see väike mees tänu oma suurele õele, maast leida võib. Ma ootasin küll seda aega väga millal Joel liikuma saab, aga reaalsus on ohtlik. Silmad peavad 360′ kraadi võtma ja tähelepanu ei saa kunagi hajuda.

Ma ei saa teda lamamistooliga ka enam kuskile kaasa võtta, sest ta tõuseb seal istuma ja hakkab üle ääre küünitama. Käib veel uperkuuti ka sellega, vot siis eksole…

Pean vist selle üleliigse võrevoodi elutuppa lohistama ja põhja võimalikult alla laskma. Siis saan Joeli sinna pagendusse saata, kui tahan korraks toast lahkuda, vms. See on tegelikult väga hea mõte, nii, kui Annu ärkab, hakkan sellega tegelema!

Üks hea asi on vähemalt see, et nüüd pean ma toa koguaeg puhtana hoidma. Nii, kui Annu mõne mängu lõpetab, peame asjad ära panema, sest muidu venna sööb need ära. Ja selle hirmus Annu oma asju ka kokku korjab…

Ma ei saa aru kuidas vanasti lapsed üldse ellu jäid, või olen mina tõesti selline saamatu tont…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

23 thoughts on “Miks need lapsed sellised ennasthävitavad tõprad peavad olema?

  1. oi, ära räägi… mul meenus aastatagune koljuluumurd ja MA OLIN SEALSAMAS! ma mäletan vist surmani, kuidas ta mulle kukkudes silma vaatas, et ma teda aitaks, ja ma ei jõudnud. õudne aeg.
    lapse turvaliseks kohaks tahtsin reisivoodit/mängumaneeži soovitada, aga kasutu võrevoodi mõte on ka juba päris hea.

    • Kuigi ega see ka meid päästa. Annu võib ise poisile midagi kätte anda või üritab ka maneezi/voodisse ronida ja kukub Joelile otsa. ?

  2. Edu sulle Joeliga :) ma arvan et vanasti jäid lapsed ellu sellepärast, et siis ei olnud selliseid pudinaid mänguasju ja muud, mida laps võis kogemata suhu toppida :D

    • Mänguasju jah polnud, aga muid ohtlikke asju vast ikka leidus. Ja kuidas inimesed koopas või rehetoas lapsi kasvatasid, koos loomadega jne… :D

    • Sellepärast ülerahvastatust polnudki, et hulganisti lapsi suri sünnituse käigus (emasid samuti), imikuna, väikelapsena… Ajaloos on pidevalt kasutusel iseloomustus mõne sel ajal elanud isiku kohta “tal oli 7 last, neist neli elas üle imikuna.” Haigused, nälg jne. Hullumoodi palju suurem oli laste suremus. Kui sel ajal laps mõnd mürgist taime lutsutas, oli ilmselt minek kah. Kiirabi polnud, halvemal juhul sai jaole selleaegne “arst” ja kukkus aadrit laskma või midagi hullemat tegema ja siis juba kindlasti vaesel lapsukesel pääsemislootust polnud. Me ei kujuta sellist elu ettegi. :-)

    • Ehh, autocorrect. “Elas üle imikuea” oli see lause.

  3. No vanal ajal talutares või rehielamus elasid mitu põlvkonda koos, lisaks noorperele olid ju ka vanemad-vanavanemad, sulased. Silmapaare puhtfüüsiliselt rohkem.
    Meie lapse beebieas eraldasime elutoa turvaväravatega ning eemaldasime sealt pmst kõik titele kätte saadava kama. Tuppa jäidki pmst diivan ja kõrge laud, telekale panime ka aia ette. Kui vahel on vaja ruumist välja lipata siis sellise marakrati paneks maneezi või aedikusse selleks ajaks…

    • Lohistasin eile selle võreka elutuppa ära. Talle absull ei meeldi seal lõksus olla, aga noh, vähemalt püsib elus need kolm minutit, kuni ma kuurist sületäie puid toon või prügi välja viin. :D

    • Me eemaldasime ka diivanipadjad kuna kui üks mees roomama õppis, sai ka turnimine kohe selgeks ja sealt oli kohe aknale minek. Nüüd istume vedrudel, jumala harjunud juba ?

  4. Miks sul mürgine lill üldse toas on? Võiks nagu lahti saada sellest. Meil pole laste sünnist saati ühtegi toalille, sest turvalisus ennekõike. Need lilled ahvatlevad neid nii väga. Meil ka väike vahe lastel aga sellist hirmu ma küll ei tundnud, et väiksem võiks suurema asjade pärast ära surra. Pigem väike arvas pidevalt, et oskab lennata. Lamamistooli kindlalt ei soovita enam, kui sul just babybjörn pole, too on turvaline aga meil esimese lapsega oli bright stars ja tollega upitas ka end ümber. Mäletan, et mul 5 kuuselt juba ei tahtnudki enam seal babybjörnis olla. Edu

    • Enamus toalilli on mürgised. Lill oli seina ääres maas ja poiss oli mängumatiga keset tuba. Ei osanud mina selle peale tulla, et nii kui tema liikumise käppa saab, on ta kohe lille kallal. Annut ei huvitanud ükski lill… Ei ole raatsinud tuba lilledest tühjaks ka rookida. Aga noh, pole midagi teha, kui sellised pätid kodus kasvavad, tuleb ikka lilled ära sokutada kellelegi…

  5. Ma tean, et see teema pole absoluutselt naljakas, tean lausa vaga hasti kuna mul ka siin uks 5 kuune harjutab roomamist ja ma juba kardan ette, et mis siis saama hakkab. Aga see kuidas sa sellest kirjutasid ajas mind nii hullult naerma :D sa oled vaga hea huumoriga!

  6. Väike valgustav postitus :) Esiteks, see kuhu sa helistasid, ei ole kiirabi, vaid häirekeskus. Teiseks, häirekeskusest EI SAA mingit nõu. Nad ei tohigi nõu anda, sest nad ei ole meditsiinilise haridusega. Sa oleks pidanud helistama kas 1220 või mürgistusteabekeskusesse 16662. See viimane oleks vast kõige adekvaatsem olnud. Kolmandaks, võta nüüd kätte ja käi kogu maja üle, siis ei ole vaja enam ehk kiirabi kutsuda.

    • Poteito potato. Ja seda mürgitusabikeskust proovisin korra leida, aga kohe ei õnnestunud ja siis võtsin ette järgmise (minu jaoks) loogilise sammu…

  7. No mul lapsed aastase vahega. Kui beebi sündis, teine oli aasta ja mõni kuu peale. Kui beebi sai asjalikumaks, tegin ma vanema poisi toas nö inventuuri, ohtlikumad asjad korjasin ära ja panin mõneks ajaks kappi . Aga lilled ja niisugused asjad mul siiani alles, nendel tuli niikauaks teine asukoht leida, üldjuhul oli selleks meie magamistuba või suvel siis rõdu. Lapsed nüüd 2 ja 3 ning enamik asju nüüd kohapeal tagasi. Võibolla on mul lihtsalt vedanud aga õnneks on lapsed aru saanud, et emme-issi kappides ei käi. Ja, et ei tekiks ahvatlust, vaatasime abikaasaga neile ka ohutu kapi, kuhu saaksid nad omi asju panna. Praeguseks on seal neil plastiliini, värvilised pliiatsid koos paberitega, raamatud, puzled ja muud arendavad mängud. Kui tuleb tuju, võtavad ise ja istuvad laua äärde mängima. Soovitused sulle, et lihtsalt vaata terve maja kriitilise pilguga üle, eemalda või pane kuskile mõneks ajaks ära, niikaua kuni poiss saab veidike asjadest aru. Edu sulle :-)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.