Miks peab koeraga koertekoolis käima

Kui me viis aastat tagasi endale koera võtsime, hakkasin ma temaga suht kohe ka koertekoolis käima. Kord nädalas temaga tund aega kuskil platsil käia ei olnud üldse raske. Viis euri tund, 20 euri kuu – polnud ei tea kui kallis lõbu kah. Keeruline oli aga selle asja juures see, et Sämmi on väga kangekaelne.* Isegi too õpetaja ütles seal, et see koer vajab jõudu, karmi kätt ja järjepidavust. Aga kuidagi läks elu nii, et me käisime seal koolis umbes kaks-kolm kuud, siis jäin ma aga rasedaks ja puht füüsiliselt juba kartsin temaga teise linna otsa komberdada. Ilm oli külm, teed olid libedad ja koer veel kutsika aruga, mitmekümne kilone pöörane sell, kes täiesti suvalisel hetkel suvalises suunas jooksma ja tirima võis hakata. Keset teed perseli käimine oli igatahes viimane asi millega ma riskida tahtsin, seega jäid tundi jõudmised harvemaks. Lõpuks ei läinud ma sinna enam üldse kohale…

*Ei no, ma ei tea kuidas mul nii jopanud on, et kõik mu ümber sellised püjäänid on… Või on asi hoopis siiski selles, et mina ise olen pehmo. :D

Selle paari kuuga talle eriti midagi külge ei jäänud. Tiris rihma otsas, kõrval käia ei osanud ja käsklustest ei teadnud ikka midagi. Või noh, teadis, aga käitus sellegipoolest nagu selektiivse kuulmisega kohutav kahene. Maiustuse peale sitsida, rullida, küsida, lamada käppa anda jne ta oskab, aga rihma otsas käia mitte. Ka mitte selliste piinariistadega nagu ogadega rihm ja poov-kett – endal hing kinni, aga ikka tirib edasi! Ja täpselt samamoodi ka nüüd, viis aastat hiljem. Ja sellepärast mina temaga kuskile minna ka ei julge! Kui ta pähe võtab, siis ta lihtsalt läheb ja mina lohisen seal järgi nagu kelgunöör. Mul ei käi sellest 50 kilosest elukast lihtsalt jõud üle.

Selline asi ei ole aktsepteeritav, et koer sõna ei kuula. Eriti veel selline suur elukas, nagu meie Sämmi. Kui väiksemat koera hoiad veel kasvõi füüsilise jõuga kontrolli all, siis suure koeraga on see ikka väga keeruline. Tegelikult pole ju vahet kui suur koer on, sõna peab ta ikkagi kuulama ja rihma otsas käia oskama.

Mõtle vaid kui koer murrab aiast välja või rihmast lahti ja läheb kellelegi kallale? Mõnele lapsele kallale või haavab mõnda teist looma? Omanikuna vastutad sina ja sina pead ka raviarved sellisel juhul tasuma või lausa kohtuteed tallama, kui asi nii kaugele läheb.

Kui me korteris elasime, oli see hobuse mõõtu koer meil toas, magas oma tugitoolis ja kolm korda päevas käisime temaga jalutamas. Enamasti tegi seda siiski mees, sest noh, mina väga ei julgenud, aga vahel polnud mul muud valikut. Võtsin ta hästi enda lähedale ja läksin. Kui nägin mõnda looma, keerasin otsa ringi ja kõndisin teises suunas. Autosi ta ka ei salli…

Kui majja kolisime, sai ta aeda lahti lastud, aga see teda kinni ei pidanud. Pidevalt avastasin, et ta on end kuskilt välja pressinud ja jookseb nüüd mööda tänavaid. Polnud midagi teha, pidin ta mõneks ajaks ketti panema. Seejärel ehitasime talle sauna taha oma aia, kus ta siis vabalt joosta sai, ning samas oli tänavast ja ahvatlustest eemal. Aga ka see teda nüüd enam ei pea! Mitu korda on end aia alt välja kaevanud, aeda lõhkunud, üle 1,8m aia hüpanud… Ühesõnaga, täiesti võimatu!

Hetkel oleme tagasi selle juures, et käin temaga paar korda päevas oma aias, rihma otsas jalutamas ja öösel, kui kedagi teist enam pole, teeme pikema jalutuskäigu rahulikel tänavatel. Ülejäänud aja on ta meil nüüd toas (varem käis vahel vaid õhtuti, paariks tunniks). Aga see variant ei ole just parim, sest esiteks on ta suur õuekoer ja ihkab tegelikult ikkagi õue, tal on toas palav, teiseks on Annul koeraallergia ju. Allergiat saab vast PetCleanse vahendiga leevendada, aga no… see ei ole ikka ideaalne lahendus.

Ühesõnaga, oma viie aasta taguse rumala otsuse pärast koertekoolile vilistada, olen ma nüüd selle loomaga püsti hädas. Oma rumaluse pärast pean ma ilmselt koera jälle ketti panema, et ta ei saaks endale või kellelegi teisele viga teha ja püsiks ikka oma territooriumil. Aga mu süda ei luba seda, sest koer ei ole ketiloom ja kui sa pead koera ketti panema, ei ole mõtet teda endale üldse võtta… Aga no minul ta juba on ja ära ma teda ka ei anna, sest ta on ikkagi meie suur sõber ja pereliige. Te peaks vaid nägema kuidas lapsed teda jumaldavad! Joel, kes alles mõnda aega tagasi end tunniks ajaks köögilaua alla peitis, kui koera tuppa tõin, on nüüd tema suurim fänn! Ükspäev käis tal muudkui järgi, kordas kalli-kalli ja üritas oma käsi koerale ümber sättida. Kui Sämmi oskaks, siis ta vist annaks ahistamissüüdistuse sisse! :D

Sämmi ja Joel

Sämmi ja Joel

Aga nali-naljaks, Sämmi on ikkagi parim koer ever. Ta on lastega nii kannatlik, üritab ettevaatlik olla ja hoiab neid väikseid pätte kui oma silmaterasi. Ma mäletan kui Annu veel beebi oli ja oma hällis nutma puhkes, hakkas Sämmi kohe ärevalt minu ja hälli vahet jooksma, endal selline nägu ees, et ‘noh, teed ka midagi või jätadki vaese beebi veel viieks sekundiks sinna nutma?’ Ta ei lase mitte kellelgi meile liiga teha. Kui mees mind täna kiusama hakkas ja ma tal käes kiljusin, siis Sämmi tuli mulle kohe appi ja üritas meest ära tirida. :D

Ühesõnaga, ta on vinge koer, aga sõnakuulmatu, sest mul polnud piisavalt mune, et teda kutsikana koolitada. Kui teil on hetkel kutsikas või plaanite ühte võtta, siis otsige ruttu koertekoolid välja, et hilisemaid probleeme vältida.

 

 

Comments

comments

44 thoughts on “Miks peab koeraga koertekoolis käima

  1. Kunagi ei ole hilja koera treenida. Kui teil läheduses koertekooli ei ole, võid nt youtube’ist otsida “loose leash walking”

  2. Seda viga saab ka täiskasvanud koera puhul parandada. Otsi oma kodukandist mõni koolitaja. Ei ole lihtne ümber õpetada, aga siiski võimalik.

    • Tean, aga nüüd on see veelgi sada korda raskem. Lihtsam oleks olnud kutsikana asi korda ajada. :/

  3. Kui koerakooli uuesti lähed, siis vaheta koeratreenerit. Mitte ükski normaalne koeratreener ei ütle, et sellel koera on vaja jõudu või pane talle ogad… Tal on vaja sinu kui omanikuga kontakti, et sina tunduksid talle lahedam kui teised koerad, inimesed või mis iganes seal tänavatel leidub. Palju kontaktiharjutusi, palju kiitust mängu ja maiusi ja palju kodus treenimist. Ja iial ära kuula inimest, kes käsib su koerale ogad panna…nagu tegelt, kui ajuvaba see on?

  4. Meil oli sama mure, et koer pani koguaeg aiast jooksu ja pidime ketti panema. Asja lahendas raadiopiire. Maksab küll päris palju, aga vähemalt saab koer aias vabalt ringi joosta.

  5. Tasub uurida kas mõni kohalik koerakoolitaja on nõus teile näiteks eratunde andma, tean et Tallinnas selliseid võimalusi on. Võib ka veebis mõne koerakoolitajaga konsulteerida, üldiselt on need põhimõtted millega olukorda parandada suhteliselt lihtsad, aga endal peab raudne närv ja enesekindlus olema, et endale ALATI kindlaks jääda :)

  6. Proovi tirimise vastu niimoodi rihmas käia, et nii kui rihm on pinges, pöörad järsult otsa ringi ja lähed vastupidises suunas ja kui koer ka selles suunas tirib, siis jälle ümber pöörd ja liigud teises suunas. See väldib siis seda, et koer ei saa tirides liikuda sinna, kuhu ta soovib. Õige varsti peaks koer ka seda taipama, et pingul rihm ei vii kuhugi. Aga siin on oluline õige ajastus. Sa pead ümber keerama kohe, kui rihm läheb pingule ja koer tirima hakkab. Alguses oled nagu tola, kes käib 5 sammu edasi ja 5 sammu tagasi, aga usu, see aitab. Oluline on, et seda kogu aeg teha, mitte nii, et täna võib tirida ja homme mitte.

  7. Soovitan proovida koonurihma: http://www.koer.ee/pood/koonurihm-koerale
    Trakside ja kaelarihmaga saab koer oma jõudu rakendada, koonuga koer aga tirida ei jaksa. Ise ei ole kasutanud, aga tean edulugusid treenimisel. Mõni isegi kasutab tavalist rihma (kas siis traksid+kaelarihm ja jalutusrihm) ning koonurihm lõdva jalutusrihmaga on igaks juhuks ka küljes, et kasutada ainult siis, kui hädavajalik.
    Mis muidu just jalutamise probleemi puudutab, siis koera õpetamiseks ei ole kunagi hilja. Võtmesõnaks siiski järjepidevus ning surve ajastus. Kui koera tirimisele midagi ei järgne, õpibki koer, et niimoodi edasiliikumine jalutades käibki – tirides. Rihmas käimise eesmärk on aga ikkagi see, et rihm on kas lõtv või ühtlase survega. Kui koer survet suurendab, järgneb sellele midagi – kas seisma jäämine või suuna muutus. Koer ei ole loll ning õpib ruttu ja tunnetab, kes rihma hoiab. Meil näiteks peres koer kellegi teisega ilusasti ei suuda jalutada, sest rihma otsast tulev info on segane, minul longib koer (30+ kilo, seega tõmbejõudu on) lõdva rihma otsas ja kohe kui rihm pingule läheb, jääb ta ootama.

    Aga edu! Ära alla anna ja pusige edasi. :) Koera põgenemise vastu on ka palju lahendusi, küsimus ainult

    • Olen proovinud. Meil neid isegi mitu olnud. Mõne näris läbi, üks hõõrus põsed katki.. aga muidu toimis küll. :)

  8. Täiskasvanud koeri saab ka koolitada. Soovitan mõne eksperdiga ühendust võtta.

    Meie võtsime varjupaigast koera, kes vihkas kõiki teisi koeri, ei osanud rihmas normaalselt käis ja oli üldse raske ja kurva minevikuga. Praeguseks on tal teistest koertest suva, rihmas käib ka ilusti (tirib vaid siis, kui häda on tõesti väga kange). Ja minu koer on 65kg :D Mina oma 20kg kergema kehakaaluga suudan teda hästi ohtaja, tuleb omad nipid leida, kuidas seda teha :D

    • Tõsi, ma ise ju ka ei tea kuidas teda ohjes hoida. Pean tõesti asja käsile võtma, sest sellises hirmus elada pole okei.

    • Mina kartsin ka mingi aeg kohutavalt koeraga nö populaarsel ajal väljas käia. Käisingi öösel pimedas. Mingi aeg nägin, et ta on jumala tšill kaaslane ja nüüd käin väljas temaga siis, kui tahan, mitte siis, kui teisi loodetavasti pole.

      Väikeste sammude haaval saab kindlasti sinu koerast ka asja. Leia endas enesekindlus, otsi netist infot, varu palju maiust ja kiida koera iga pisikese muutuse eest.

      Meie näiteks käskisime koeral iga kord istuda, kui ta nägi huvipakkuvat objekti. Kui ise ei istunud, siis surusime. Ise seisin tema selja taga, hoidsin rihma pingul, silitasin tema pead ja korrutasin “Ainult vaatame! Tasa. Paigal.” Samal ajal rahustasin silitustega tema ärevust. Kui ümbrus oli puhas, andsin snäki ja kiitsin. Nii iga jumala kord, kui keegi lähedale juhtus. Aega võttis, aga asja sai.

  9. Pane aiale elektrikarjus või korralik raadiopiire. Nüüd paljud kindlasti ütlevad, et lollakas soovitab koera elektriga piinata, aga parem on ju ikkagi, et koer saaks aias vabalt joosta, mitte aiast välja murdes auto alla joosta. Elektrikarjusega saab 1-2 korda surakat ja hiljem ei lähe enam selle traadi ligi (need traadid on tavaliselt erksat värvi), raadopiirdega saab ka mõne korra selle suraka ja hiljem õpib piiksumisest aru saama, et edasi ei tasu liikuda.
    Jalutamiseks hangi koonurihm, kindlasti otsi õpetused, kuidas seda kasutada. Minul saab neljane poiss ka jalutada 70 kilose koeraga, ei mingit tirimist enam. Varem tundus, et tõmbab mul käed otsast.
    Kui jalutamised korda saad, siis kindlasti muutub koer palju rahulikumaks.
    Kunagi pole liiga hilja minna koerte kooli ;)
    Mulle väga meeldib, et sa kirjutad probleemidest ja otsid neile lahendusi, mitte ei vaiki maha.

    • See piire on mul mõttes mõlkunud küll, aga siiani on hind määravaks saanud ja lootsin, et uus ja kõrgem aed aitab. Nüüd vist pole aga enam muud võimalust ja tuleb see järgi proovida.

    • See elektriaed ei toimi ka kõigi koertega. Kui valulävi on kõrge ja koer aru saab,et ainult korra on ebamugav,siis sellist koera see ei hoia. Mina soovitaks ka uuesti treeneriga proovida,või paigaldada kett,mis mööda”liini” jookseb,nii on loomal suurem ala,kus joosta. Minu koer käis ka koertekoolis,aga talle ei jäänud sealt ka palju külge. Mina harjutasin temaga kõrval käimist Caesar Milani õpetuste järgija aitas. Nagu hull käisin koeraga ringi ja iga kord kui koer tõmbas,siis pöörasin ringi ja läksin teises suunas :D Debiilne,aga toimis.

    • Ma mõtlen ka et kui ma nii tegama hakkan, et iga tirimisega muudan suunda, keerutaksin ma endale värava ette augu :D

  10. Ehk oleks abi raadiopiirdest (see nö nähtamatu elektriaed)?
    Tirimise vastase vahendina soovitan proovida koonurihma või tirimisvastaseid trakse. Aga need olgu ainult koolitamiseks, nö abivahendiks.
    Kas Sämmi on kastreeritud? Kui ei, siis soovitan ka selle ära teha, võtab teda veits rahulikumaks ja ehk ei pane enam aiast nii kergelt jooksu ka.
    Endal ka suur koer, kasvult karu, varsaaru… Aga ta on alles 11-kuune, olen sellega arvestanud, et sellist kasvu koerad on 2 aastat tited.

    • Ilmselt peame jah selle piirde muretsema. Koonurihma ja trakse oleme ka proovinud ja mingil ajal aitasid need väga hästi, aga ta kippus neid jalutamise ajal läbi närima. :D

  11. Meie oma tiibetlasega käisime algastme koolitusel 3 x nädalas, ja seda ligi kolm kuud, edasi järgnes edasijõudnute kursus 2 x nädalas. Oli ikka tükk tööd ja terve kevadsuvi läks koertekooli tähe all. Mulle on jäänud mulje et algul peab väga tihedalt käima, et koerale ja omanikule pärale jõuab :)
    Meil on koertel eraldi 28m2 aedik, kus 1,8 kõrge metallist aed ja aia äärtesse on maa sisse kaevatud 0,5 meetri sügavusele kivist kõnniteeplaadid. Koeri on kaks ja kui nad pidid päeval oma aedikus kinni olema, hakkasid kohe kaevama. Õueala on meil ka puitaiaga piiratud ja kui me ise oleme kodus, on koerad kogu aeg lahtiselt õuealal, sealt nad ennast välja ei kaeva, sest nad tahavad kõigis pere tegemistes osaleda, käivad viisakalt toas, ootavad trepi ees ja kui väravad on lahti, minema ei jookse. Kui tööle lähme, paneme koerad aedikusse, risk, et keegi võõras väraval olevat koerahoiatust tähele ei pane ja hoovi tuleb on olemas ja ma igaks juhuks ei hakka katsetama, kui hea valvekoer see tiibetlane siis ikka on. Koolitatud koer kuulab sõna küll aga ka meie omad vahel püüavad ignoreerida, tähtis on järjekindlus. Naeran, et peale koertekoolis käimist oskan oma lapsi ka paremini kasvatada, põimõtted on ju samad, ole järjekindel, ole rahulik, ära jäta talle võimalust mõelda, et tema kontrollib olukorda.
    Ja kahjuks ei ole see koeraga nii et käid koolis ära ja ongi kogu ajaks sul sõnakuulekas koer olemas. Kui meil on paus sisse tulnud, siis püütakse ikka esimesed minutid rihma otsas trianglit teha.

    • Ei tahtnud ennast kiita ja üksi ei oleks ma seda suutnud, kui on majapidamine ja täiskohaga töö mõlemal ja lapsed siis tegelikult on väga raske seda aega leida. Käisime koertekoolis alati terve perega, mees ja laps ka ja see teineteise distsiplineerimine aitas. Oli reede õhtuid, kui ma tõesti tundsin et ma ei tahaaa, aga kui nägin et teised panevad riidesse , siis tuli ikka minna. Paljuski on asi ka koera tõus, tiibeti mastifi võtjatele peaks olema koertekool kohustuslik ja lõppema eksamiga ka koera omanikule, sest kui veidigi googeldada, tuleb hirm. Ja ma ei võta koera selleks, et teda lasta mõne aasta pärast magama panna, sest et pererahva jõud ei käi enam üle ja koer on muutunud ohtlikuks. taolisi lugusid on kahjuks palju.
      Meie teine koer on kolmeaastane krants varjupaigast, kes koolis ei käinud aga teise koera kõrvalt on ka kõik ära õppinud, ma muidugi ei tea, äkki on teda ka kunagi õpetatud ja praegu tuleb talle see meelde, ta on täiesti teistsugune koer hästi sõnakuulelik ja püüdlik. Tiibetlane on aga paras põikpea, üritab ignoreerida ja pead kõrvale keerates teeskleb, et ma ei kuule ega näe midagi. Alles teistkordel ütlemisel võtab vedu. Samas kui postimees tuleb, siis tiibetlane jääb väravast paar meetri kaugusele vaatama, ei haugu, ei liigu paigast, vaatab, mis toimub, kui postimees paneb lehed kasti ja läheb minema, tuleb koer rahulikult tagasi. Varjupaiga koer pigem läheb nina vastu väravat ja haugatab paar korda, et ikka ennast näidata.
      Peale oerte võtmist on meie elu muutunud värvikamaks, samas oleme kodulembelisemad kui kunagi varem, neid kahte kaasa võtta oleks palju ja hoidjat koju kutsuda veel ei riski. Tiibetlane on hetkel veel “pubekas” ja nagu pubekad ikka, ei või nende tegudes kindel olla.
      Raadiopiiretest mõne koera puhul on abi, mõne puhul mitte, enne uue aia ehitamist uurisime seda ka, aga et meil kaks suurt ja väga karvast õuekoera, investeerisime selle summa pigem uude aiamaterjali. Karvase koera puhul ei pruugi eletrilöök mõigata, väidavad mõned.

    • Ma ei võtnud seda üldse enda kiitmisena ja mul on päris siiralt hea meel, et sul koertega kõik kontrolli all on. Nii peabki. Sa oled teinud kõik, et neil oleks hea aga turvaline elu. :)

  12. Kas koonurihma olete proovinud? See ei lase koeral tirida, samas ei tee haiget. Ise jalutasin dobermanniga nii ringi, samas mingi aeg käisin juba tavalise laia rihmaga.
    Ega koertekool koera ei õpeta, ikkagi sina – paari kuuga ilmselt said koertekoolist ka mingid nipid ja näpunäiteid, mida saad ka hetkel ise ju kodus praktiseerida, lihtsalt leia aega ja õpeta koera. Jalutuskäikudega sama moodi – kui koer tirib siis lihtsalt jääte seisma ja ei liigu enne, või hakkate teises suunas kõndima. Õpivad ka vanad koerad :)

  13. Ma arvan, et väga palju on ka lihtsalt kindlas koeras kinni, täpselt nagu inimestega, et sünnivad erinevalt. Kuna minu Kallima koer pole kunagi koertekoolis käinud ja keegi spetsiaalselt teda treeninud ei ole, kuid on väga tubli 9 aastane preili meil. Küll veidi hüperaktiivne, kuid ta siiski kuulab. Keti otsas jah meeldib tirida, kuid kui tagasi tirida ja nime öelda kurjema tooniga, siis lõpetab üldiselt ära. Ja kombeid on ning käsklusi kuulab ka täitsa normaalselt. Ja absoluutselt agressiivne ei ole, tal on enamasti teistest loomadest ja ka inimestest täiesti suva. Et koertekool on kindlasti hea idee, kuid mitte ilmtingimata hädavajalik asi.

  14. Meil küll majas väike koer, aga olid ka meil omad mured ja rõõmud. Soovitan soojalt võtta ühendust Eesti Maaülikooli koerte käitumisnõustaja Tiia Arikoga. Esimene nõustamine on küll natuke kallis ( ca 50 €), aga järgmised juba odavamad. Lisaks sünnib meil varsti perre beebi ja saime väga väga palju abi, kuidas teha nii, et kõik oleksid lõppkokkuvõttes õnnelikud.
    Öeldakse, et tegelikult pole probleem koeras vaid omanikus. ;)

  15. Mina suutsin ka meie vana 13 aastase laika viisakalt kõndima õpetada. Eluaeg arvas ta, et on tank ja vedas ka mu täiskasvanud ja suurt isa lohistades järgi. Alustasin poova ketiga, lõpuks jõudsime koonurihmani, mis mõikas kõige paremini. Viimaks jalutasime tavalise kaelarihmaga. Ta õppis isegi “siia” käskluse selgeks kui lahtiselt ringi jooksis. Vaja on vaid PÜSIVUST ja saab sellega ka ise hakkama :)

  16. Põlvamaal on koertekoolitaja Maiu Rõbakov. Kui te võtaksite paar eratundi, saad juba palju nippe ja teadmisi, kuidas iseseisvalt koeraga treenida :)
    Mu koer on kolmeaastane ja ka ei käinud temaga koertekoolis, vaid õpetasin ise kodus. Aga suuur miinus sellejuures on see, et nüüd on koer sotsialiseerimata, just teiste koerade osas. Ja minu koer on juba loomupoolest seikleja ja rändaja (husky sugemed), seega oleme teda ka päris palju mööda küla taga otsinud :D Võti aga on selles, et kui piisavalt jalutada ja just jooksutada (meil selleks ATV), siis ei kipu ta ise kuhugi :)

    • See on tõesti suur miinus, sest koertekoolis lastakse neil ikka omavahel ka vahepeal mängida jne, siis ei teki seda vimma teiste vastu..

  17. kui ise internetist uurid, soovitan nt Sophia Yin-i videosid vaadata. Cesar Milanil pole koeratreenerite seas just parim nimi. Kuigi ta meetoditega enamasti tulemusi näeb, siis tihti need põhinevad hirmul ja loom lõpuks harjub selle hirmuga. Samas looma-omaniku suhtele see hirm ju eriti hea pole kui loom allub seetõttu, et ta kardab.
    et on ka teisi viise, mis on paremad nii loomale kui ka looma-omaniku suhtele.

  18. Soovitan ka Tiia Arikot, ta suudab igale probleemile nii loogilise lahenduse leida. Ta annab meile koolis loenguid, üks loeng pani juba koeri hoopis teise pilguga vaatama. :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga