Minu lapsepõlv vs minu laste oma

Ma hakkasin siin ükspäev peadpidi marjapõõsas olles mõtlema oma lapsepõlvele ja sellele, kui erinev saab minu laste lapsepõlv olema.
Mina olin maalaps. Jooksin paljajalu õues, nii, et sitt lirtsus varba vahel, ega ei teinud teist nägugi. Nüüdisaja põngerjad ei taha jalgugi liivaseks teha ja hakkavad nutma, kui käed veidi mustaks saavad. :D

Meil olid lehmad ja kanad, koerad ja kassid ka loomulikult. Mingil hetkel oli meil näiteks oma 15 kassi. :D
Suvel tehti heina ja silo. Siiani mäletan, kuidas heinapallide otsas hüppasime ja kuidas pärast kõik jalad ja käed marraskil olid, ning kipitasid. Mäletan kuidas ma silo peale vadakut laskmas käisin…
Sügisepoole lõigati ja kuivatati vilja. Mäletan kuidas isa mitmeid ja mitmeid päevi kuivatis öösiti valves oli, et tuli seal ei kustuks ja vili ikka kuivaks saaks, mitte põlema ei läheks…
Mäletan ka seda, kuidas iga jumala õhtu kell viis oli lehmade koju ajamine ja kuidas me emaga mööda põlde neid närukaelu otsimas käisime, kes kella viieks koju ilmuda ei suvatsenud. Mäletan kuidas igal lehmal oli laudas oma kindel koht ja kui need kohad segamini juhtusid minema, läksid lehmad kraaklema, sest naaber oli ju kõrval täitsa vale! Seega tuli iga lehm eraldi sisse lasta. Aga mõni sinder ei läinud kohe lupsti oma kohale, vaid otsustas hoopis lauda peale huiama minna, heina sisse sittuda ja midagi head-paremat põske pista.
Mäletan kuidas ühes laudanurgas oli suur hunnik jahu ja kuidas ema igale lehmale spetsiaalselt vajaliku koguse pani, ning mõnele ka kraanuleid peale raputas. Neid kopsikuid ei tohtinud kunagi segamini ajada. :D Mäletan kuidas ma neid jahukopsikuid lehamadele ette vedasin ja pärast kokku korjasin… Siiani mäletan mitmeid nimesid ja nägusid, oma lemmikuid ja vähem lemmikuid.
Mäletan mis tunne oli näha lehma poegimas ja kui abitud vasikad alguses olid. Mäletan nende väikseid, alt täidetud ja ümaraid, sõrgu… Kui uus vasikas sündis ja teda tuli ämbrist jooma õpetada, puksisid enamus vasikaid nii mis kole, ning ma olin iga jumala kord ülepeakaela piimane ja lägane. Mäletan kui karedad keeled neil olid ja kui veider tunne see oli, kui nad mu näppe imesid…
Mäletan kui põnev oli see, kui mõni kassiemme oma pesakonna kuhugile ära peitnud oli ja me siis spioone mängides üritasime välja selgitada, kus need karvapallid ometi on!
Mäletan oma väikest kiiku õunapuu küljes ja seda kuidas ma oma ema tüütasin, et ta mulle hoogu lükkaks. Tema aga utsitas mind, et ma ise jalgadega hoogu tegema õpiksin. See aga polnud pooltki nii tore, kui koos emaga kiikuda…
Mäletan kuidas ema mul suud ja silmad täis valetas, et mind allikaaugust eemal hoida. ”Vetevana viib su minema, kui sa tiigile liiga lähedale lähed!” ütles ta ikka…
Mäletan ka seda kui siirast hirmu olid ta silmad täis õhtul, kui talle lauta kullerkuppe viisin ja ta taipas, et olin siiski üksi allika juures käinud. Kahjuks ei jagandu ta mu elevust, kui talle laususin, et vetevana ei viinudki mind ära! :D

Selle koha pealt oli mul väga lahe lapsepõlv.

Aga samas mäletan ka seda, kuidas ema iga jumala päev alles üheksa-pool kümme laudast tuppa sai ja kuidas ma teda õhtuti igatsesin. Mäletan kui kade ma olin nende peale, kes said koos ema-isaga kodutöid teha, hiljem koos õhtust süüa ja telekat vaadata. Mina ei saanud seda kordagi. Kõik sünnipäevad-jõulud-tähtpäevad pidi ema nagu viis kopikat õhtul laudas lüpsmas olema. Ka haigena.
Mäletan kui rõve oli teada, et mõni loom tuleb tappa ja kui õudne oli teadmine kus see toimub, või pärast näha seda… mis oli järgi jäänud. Mäletan lehmade halvatust ja haigust mis murdis pool karja… Mäletan kui isa käsi rullija vahele jäi, ning ta selle kaotas. Ja kui pekki kõik peale seda läks…

Mõnes mõttes tänan ma jumalat, et kõik nii perse keeratud siin riigis on ja paljud väiketalunikud välja suretati, sest nüüd ei pea mu ema enam nii palju tööd rügama. Aga meeletult kahju on ka sellest, et minu lapsed näevad nüüd seda tõelist maaelu vaid pildi pealt ja kuulevad vaid jutte minu lapsepõlvest. Nad ei saa ilmselt kunagi ise lehma lüpsta, näha vasika sündi, otsida kanamune, hüpata värsket heina täis küünis, ega saa kogema karjaajamist. Sellest on meeletult kahju, et neist saavad nö ‘linnalapsed’.
Ma lihtsalt loodan, et minu lastest ei saa vurlesid, kes arvavad, et piim tulebki poe külmkapist ja liha jalutab ise rõõmsalt karpi. Mõelda vaid, et paljud ‘linnalapsed’ ei tea isegi seda miks üks muna on valge ja teine pruun, või mis vahe on heinal ja põhul. Ok, ma kardan, et seda ei tea isegi paljud täiskasvanud… Kurb.

Ma olen praegu täiesti kindel, et kui ma kunagi Annu ja Joeliga maale lähen, ning nad saavadki näiteks lehma lähemalt näha, satuvad nad mõlemad paanikasse. Ja krimpsutavad sitahaisu peale nägu, nagu vurled ikka. Ma mäletan kui palju nalja mulle see tegi, kui nõo lapsed meile külla tulid ja nad lauta viidi… :D
Annu on tegelikult korra lehmi näinud, 2015 aasta suvel. Aga ta oli siis alles nii tilluke, et ei osanud midagi karta ega hoolinud sellest lehmakarjast üldse.

Lehmakari

DSC_0285Ka Lucase (mu hobune, kes minust maale maha jäi, kui ära kolima pidin) karedast musist oli Annul tol korral üsna suva :D

Ühesõnaga. See on kurb, et ma ei saa neile näidata milline tõeline maaelu välja näeb ja milline minu lapsepõlv (vähemalt selle koha pealt) oli.


Umbes 8-9 kuune Annu maal, rohu sees istumas ja keelt näitamas.

Kuigi linnas elamisel on omad võlud, kuulub minu süda ikkagi maale. Ma ei kujutaks end mitte iial ette elamas Tallinnas, või isegi Tartus. Päris linnas sees just. See sagin ei ole mulle.
Öelge väikelinnade ja maakate kohta mis tahate, aga mina elan 100 korda enne kuskil karuperses, kus kõik teavad kõiki, kui kuskil südalinnas, kus inimesed reaalselt üksteisest lihtsalt üle talluvad…

Aga noh, kahjuks ei ole kõigil valikut…

DSC_0247See oleks nagu alles eile olnud, kui ma mööda seda karjamaad jooksin ja lehmi kokku ajasin…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

27 thoughts on “Minu lapsepõlv vs minu laste oma

    • Heinal ja põhul? Hein on niidetud ja kuivatatud rohi, põhk on peale vilja lõikust kuivatatud taimsed varred.

    • Huvitav. Ei tea kas see oleneb ehk tõust vms? Meil olid ka kunagi mustad kanad ja nad küll valgeid mune ei munenud. Pigem sellised väga tumedaid pruune… :D

  1. su suhtumine on natuke üleolev, kui kirjutad, et ‘ma kardan, et ilmselt ei tea seda paljud täiskasvanudki. kurb’. ma tõesti ei tea, mis vahe heinal ja põhul on ja ei näe selleks vajadust ka. teatud keskkonnas elades ju omandadki sellele keskkonnale omased teadmised. samamoodi võiks siis sinule öelda, et ma kardan, et ilmselt ei tea sa seda, kuidas apelsinifarmis apelsinide sorteerimine käib. Kurb.

    • Njaa, võis tõesti selline mulje jääda… Kuigi ma ei võrdleks apelsine lehmade ja heinaga. Üks on troopika, mida ei saagi Eestis kogeda, teine on aga põhiteadmised sellest, kust ja kuidas tuleb piima-liha-jms. Aga kui sa oskad apelsine sorteerida, siis good for you! Õpeta mulle ka, saan ka targemaks sii. :D

  2. Mina pean ennast läbi ja lõhki maalapseks, kuigi ma neil asjadel vahet ei tee ja muid koduloomi peale koera ja kassi pole mul ka olnud. Siiski olen elanud terve senise elu maal ning käisin väiksena tihti emaga laudas tööl kaasas, lasin vasikatel oma näppe imeda ja aitasin emal lehmadele jahu anda. Ma arvan, et maalapseks ei saa pidada ainult neid, kes kasvasid nii üles nagu sina.

    • No ma pole väitnudki otseselt, et sinu laadi lapsepõlv ei võiks olla ‘maalapse’ oma. Minu oma oli lihtsalt rohkem ‘asjas sees’, kui sa mõistad, mida üritan öelda. :D

  3. Issand milline lapsepõlve suvede igatsus mulle peale tuli seda kõike lugedes!!! Lihtsalt lugesin ja suur naeratus oli näol. Need suved maal sinuga olid ikka megad – õhtused lehmade karjatamised ja kõik muu kuni selleni, kui ma vanaema jalgrattaga piimapurk korvis oma hoovi õhtul kindlaks kellaajaks tagasi väntasin :D

  4. Pingback: Lapsepõlv looduse rüpes – Meie Lõuna-Eesti

  5. Samasugune nostalgia tuli peale, kui seda lugesin. Meil küll polnud kodu omi lehmi ega muid loomi, kuid ema kais karjalaudas tööl, ning meie maja asus kohe selle karjalauda taga. Samamoodi mäletan, kuidas sai emaga kaasas käidud lehmi karjmaalt lauta ajas, neil jahu ette viskamas ja koju tulles neid kinni panemas. Samuti olid omad lemmikud. Ning vasikate jootmine oli üli lahe. Just see sama tunne, kui ta neid sõrmu lutsutas ja. Oh kuidas tahaks seda kõike uuesti kogeda, kahjuks jah elu läheb omasoodu edasi ja kõik hea saab ükskord otsa. Ka mina olen silo teinud, vadakut visanud ja jalgadega silohunnikus sõkkunud. Karjaamal käinud lehmi jootmas. Suure põnevusega ootasin alati nädalavahetusi, kui ei pidanud kooli minema, siis oli variant, et ema võtab hommikul kell 3 lüpsile kaasa ja saab ka aidata neil masinadi alla panna ja niisama tsillida. Tavaliselt ma muidugi magasin maha selle, kui ema äratas :D. Mõnikord mõtlesin, et ma ei lähegi enne hommikut magama. See oli super tore. Samas sellega seoses on ka kogu minu lapsepõlve narrimised. Kuna lapsi oli meil peres 5, siis ilmselgelt polnud firmariided ega koi asjad tutikad. Enamus olid kaltsukast saadud ja teistel jne. Ja sellega seoses narriti ikka kõvasti. Peamine oli ka muisugi see, et ema laudas töötas jne. Siis ma enam ei tundnud sellest kõigest nii suurt rõõmu, pigem häbi ja vastikust. Praegu-10 aastat hiljem, on mul siiralt kahju, et ma tol hetkel nendest narrimistest välja tegin ja end sellest heidutada lasin, sest teadagi-lapsed on õelad. Aga sellel ajal ei saa sellest aru.

    Igatahes, sjube vinge, et sa selle teema üles võtsid, nii hea oli seda korraks uuesti meenutada.Pisa kiskus silma ja naeratus oli terve aja näol. Tubli oled, paid sulle ja mõnglitele ;)

  6. kas mu kommentaaris oli liiga palju tõde, et otsustasid selle avaldamata jätta?

    • Pole eluski ühtegi kommentaari avaldamata jätnud lihtsalt sellepärast, et see mulle ei meeldi vms. Ma lihtsalt ei jõudnud esimese korraga sinu kommentaarini, ning tahtsin veidi enne su öeldule mõelda, kui vastan. Anna aega atra seada.

  7. Väga sarnane lapsepõlv! Meil oli ka ikka igasuguseid loomi, lehmad, lambad, kanad, sead, haned jne. Ja jah, kassipoegade otsimine…heinategu, lakas magamine…mööda metsi kondamine, onnide ehitamine…sitased varbad, kärbselindid toas… no väga toredad ajad olid! Mõtlesin ka alati, et linnakad ja alevilapsed ei jaga ikka üldse biiti :D Suviti oli nii mõnus sellesse oma maailma põgeneda ja koolikaaslastest rahu saada ;)
    Aga nüüd olen linnainimene ja enam ennast maal elamas ette ei kujuta. Kuidagi lihtsalt jõudsin oma eluga sinnamaale, et maaelu võlud on läbi ja lõhki tuttavad, aga nüüd tahaks linnadžunglit ka avastada ja teistsuguseid kogemusi ja võimalusi. Laste koha pealt tunnen ka, et hetkel kaaluvad need igasugused linnaelu võimalused maaelu romantika siiski üle.

    • Oi meil olid ka need kärbselindid, mida sai rullist kääridega lõigatud. Ükskord (või isegi mitu korda) jäi see paber kassile karvade külge. :D

  8. Minu lapsepõlv oli samasugune, selline nostalgia tuli peale, et anna olla, isegi pisar veeres silmanurgast. Lehmad, sead, lambad, kanad, pardid, haned, küülikud ja loomulikult kassid-koerad. Loomade, heinateo keskel ja laudas kasvanud. Nüüd on hobused, minu kõige armsamad loomad juba lapsest saadik, oi kuidas ma neist unistasin. Elan juba üheksa aastat Tallinnas, aga hingelt jään ma ikka maakaks, kandku ma siis kontorikleite ja kõrgeid kontsi või mitte, hing on ikka maal. Oh neid heietusi…

    Ja ei ole siin midagi üleolevat, mina tean nii seda, kuidas elu käib linnas ja kuidas käib maal, aga mõni linnas kasvanu arvab tänini, et lehma vasikas sünnib tagumikust ja muud elementaarsed asjad, lausa elulised asjad. Või äkki olen ka üleolev, aga minu jaoks nagu ilmselt ka Lipsukesele, on need teadmised absoluutselt elementaarsed. 90-ndatel oli Eestis näiteks ka karjalauda tööliste töö eluohtlik, sest üksvahe oli tohutult karjavargaid, kes ei peljanud ka karjakut või lüpsjat tappa/rünnata, et oma saak kätte saada.

  9. Ma ka varem mõtlesin, et nii kahju, minu lapsed ei saagi sellist lapsepõlve nagu minul.
    Kui lapsed juba suuremad ja ise ka kaasa hakkasid rääkima, siis sain aru, et neil on ju oma lapsepõlv ja minust on väga rumal seda kuidagi halvemaks pidada, kui oli minu lapsepõlv. Neile jäävad omad mälestused ja soojad tunded, meil on omad. Neil on omad metsaonnid ja omad käimised sõpradega, omad seiklused linnas kinos käies.
    Tuleb julgustada oma lapsi kogema uusi asju ja lasta neil saada oma mälestustega lapsepõlv. Kõige olulisem on lasta lastel olla lapsed ja neile vabadust anda.
    Kõik me meenutame täiskasvanuna oma mängumaad sooja tundega oli see siis linnas või maal, ikka on sama armas.

  10. Khm, see nüüd küll paika ei pea, et pruunid kanad munevad pruune mune ja valged valgeid. Munade värvus sõltub kana tõust – on tõuge, kes munevad ka sinise pigmendiga mune. Teise meetodina võib vaadata kanade kõrvanibusid ja nende värvust. Isegi mina, kui see nn “linnalaps” tean seda.

    • Mingitest fäänsimate tõugude puhul on jah nii, et jumal seda teab mis värvi muna sealt välja vupsab. Mõni muneb siniseid ka. :D Aga nende kõige tavalisemate kodukanadega on ikkagi üldiselt nii, et pruun/must kana, pruun muna ja valge kana, valge muna. :)

  11. Igal suvel on avatud talude päev, kus saab siis loomade ja asjadega tutvust teha.
    Minu plika on kolmene ja teab väga hästi kust piim tuleb jne. Ikka ise peab oma lastele seletama kust miski tooraine tuleb, ega lapsed ei õpi kui vanemad ei aita.
    Ma kasvasin üles lasnamäel ja ma olen lehma lüpstud, mune otsinud jm. Tuleb leida mingi talunik, kes teid heaga “lapsendab”. Talunikud on üldiselt sõbralikud ja hea meelega lasevad lapsi uurima ja puurima :)

    • Seda muidugi, aga see pole ikkagi päris see, kui otse selle möllu sees kasvada. :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.