Minu viimased neli päeva, ehk hullar, püsimeik ja lasteaed vol 1

Laupäev. 

wpid-IMG_20180908_162355_450.jpg

See on minu ‘kill me now‘ nägu. Kell on neli. Ma olen täna kaks lonksu kohvi joonud. Oma ülihelikiirusel, tite kisa saatel, valminud ühepajatoidust sain ka ühe ampsu, enne kui see väike preili juba hüsteerias oli, sest omg mind pandi sülest maha… nii, kui tagumik maad puudutab, on kisaaaaa. Ja ei, mitte gaasidest või millestki sellisest. Lihtsalt peab olema hoitud ja kantud, sest muidu… A ja J on ka “muster lapsed”. Ma olen täna kuulnud umbes 738398 draamat, teemadel kes kellelt mida ära võttis, kes kellele haiget tegi jne… Annul oli kolm meltdowni jutti, sest ma julgesin talle öelda, et tal on särk valet pidi seljas ja kas ta PALUN paneks selle nüüd õiget pidi.

Jalutuskäik ja poetiir olid ka fun, nagu ikka, sest Üks ja Kaks ei ole suutelised aru saama lausetest “kõnni edasi” “ära roni kraavi” ja “ära palun puutu”, ning Kolm IKKA VEEL EI MAGANU (kolmas päev juba seda “magamine on nõrkadele” jama). Nüüd vähemalt Kolm magab, aga teha ei saa ma ikka väga midagi, sest mu käed ei ulatu näiteks isegi mitte kraanikaussi, et nõusid pesta, kui ta mul kõhul on. Päev on õhtus, aga minu tänane to do list on alles alguses.

Hirmuga mõtlen juba, et mis küll homme saab, kui Madli JÄLLE magada ei plaani…

Ajutine madalseis.

Pühapäev

Peaaegu lastevaba akude laadimise päev. Ma pole aastaid mitte midagi AINULT enda jaoks teinud. Täna aga läksin ja tegin ja olin ja absull ei tundnud end süüdi! Jätsin 2/3 lastest maha ja sõitsin Tartusse, et lasta endale püsikulmud teha ning veidi poodides tuulata.

Kartsin, et Madli hakkab jälle oma ”magamine on nõrkadele” draamatükki etendama, seega käru lifti lükates mul ikka süda värises sees. Ma ju ei teadnud kas ja kui lastesõbralik see naine on, või mida ta üldse arvab sellest, et ma sinna beebiga lähen… Alguses lootsin, et saan kellegi veel kaasa võtta, kes vajadusel siis beebi sülle võtaks, kui too kisama pistab, aga no polnud mitte kedagi võtta. Aga põrgusse, minemata ka ei jätnud! #see-on-see-kui-sul-tugivõrgustikku-väga-pole

Aga mul joppas hullumoodi! Madlike magas peaaegu terve selle aja lihtsalt maha! Korra küsis süüa ja siis magas edasi. Mõlemad Kelliga imestasime ja lõime suurest õnnest käsi kokku. Mul läks kulmudega umbes 2 ja pool tundi aega, pluss see 15 minti mis ma vahepeal lapsega jändasin. 11.30 alustasime ja 14.17 astusi uksest välja. Umbes kaks tundi sellest oli siis see ”tatoveerimise” osa ja pool tundi ettevalmistus.

wpid-img_20180909_163917_631-819x1024-1

Üks kulm peaaegu valmis, teine veel pooleli. Tegin selfi, sest tahtsin näha mis nägu ma olen. Kuna pilt sai kena, riputasin selle ka instagrami, sest noh, why the hell not? ”Kas sa oled peast soe? Mis sul viga on, et sa SELLISE pildi netti üles paned? Kustuta see rõvedus KOHE ära! Päts paljas, võeh, lollakas kurat…” sain ma esmaspäeva hommikul kell pool kaheksa oma vanemalt vennalt kõne. Jah, spet sulle vennake. Mina sind ka! 

Püsimeigi tegemine ei olnud üldiselt üldse valus. Kui tuimestava geeli mõju ära kaduma hakkas, siis natuke nagu oli, aga nii kui Kelli märkas, et mu nägu tõmblema hakkas, pakkus ta kohe uut tuimestavat geelikihti ja siis ei tundnud ma jälle mitte midagi.

41413792_2026808987383664_3065392384780009472_n

Foto: Kelli Bendeliani Püsimeigi Stuudio & Koolitused

Praegu on kulmud tumedamad, kui nad tegelikult jääma peaksid. Osa värvi kulub lähinädalatel maha ja siis alles näeb tõelist, paranenud tulemust. Oktoobri lõpus lähen hooldusesse, et asjale viimane lihv anda. Praegu (teisipäeval) olen aga selline – null meiki, magamata ja vinnilise nahaga, aga rahul ja õnnelik.

wpid-20180911_093816-1390387722.jpg

Kuigi Kelli ei soovinud reklaami, sest tal on tööd juba niigi nii, et tapab, siis kiidan teda ikkagi. Ta on tõesti väga-väga tore ja sõbralik, ning töö on väga korralik, loomulik ja ilus. Kui püsimeiki üldse teha, siis kindlasti AINULT proffi juures, kel on ka kogemusi ja oskusi. See asi jääb teile ju näkku AASTATEKS. Midagi pekki keeratakse, siis sina oled ju see, kes seda õudust oma näos kandma peab, mitte too ebaprofessionaalne ”kunstnik”. Seega mõelge, enne, kui lähete tegija juurde, kel pole korralikku varustust või piisavalt kogemust.

Peale seda, kui olin omale kulmud näkku saanud, suundusime Madliga shoppama. Tahtsin üle tüki aja jälle enda garderoobi uuendada ja lastelegi oli ühte-teist vaja. Kärutasin mööda poode, Madlike magas magusasti ja mina sain rahus asju vaadata. Niiii paganama hea oli üksi poes olla, et ma kohe ei tea kuidas seda väljendada. Mitte keegi ei ohkinud mulle kõrva, et kui kaua mul veel läheb, mitu tiiru ma veel plaanin teha või miks ma seda ühte ja sama pluusi viis korda vaatan. Keegi ei virisenud, keegi ei jooksnud mul eest ära, keegi ei näppinud asju, mida näppida ei tohi, keegi ei roninud kuhugi, keegi ei hakanud keset poodi valjuhäälselt nutma, sest miks on pluusi peal kiisu pilt, mitte näiteks hoopis hobuse oma… Vaatasin rahulikult asju ja ei kiirustanud kuhugile. Pa-ra-diis!

Millal teie viimati nö ‘akude laadimise’ päeva võtsite ja mis te siis selle päevaga tegite? Kas teil on kunagi püsimeiki olnud või olete ehk selle tegemisele mõelnud?

Kuna see postitus läks väga pikaks, jagasin ta kaheks. Lasteaia esimese ja teise päeva kohta loe SIIT!

Comments

comments

7 thoughts on “Minu viimased neli päeva, ehk hullar, püsimeik ja lasteaed vol 1

  1. Pingback: Minu viimased neli päeva, ehk hullar, püsimeik ja lasteaed vol 2 | Lipsuke

  2. Mitte üldse paha pärast, aga esimesel pildil tundub, et võiks beebi asendi kotis üle vaadata, st paneeli ülemise osa kõrguse ja kaela toetuse :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.