Minu viimased neli päeva, ehk hullar, püsimeik ja lasteaed vol 2

Kuna see postitus läks väga pikaks, jagasin ta kaheks. Esimene osa on SIIN.

Esmaspäev

Esimene lasteiapäev! Lapsed olid nii õhinas, nad ootasid seda päeva juba kolm nädalat. Mina olin suhteliselt rahulik, sest ma teadsin, et neile niikuinii meeldib ja ma olin valmis neist ka lahti laskma. Lasteaeda minek on minu jaoks nagu esimene suur samm selle poole, et nad pole enam minu beebid. Neil on nüüd mingi ”oma elu”, mis ei hõlma enam mind. Kui ma sellele mõtlema hakkan, siis teeb see mind kurvaks, aga samas ma tean, et on aeg. See on neile hea. Ja ma ei nutnud üldse! Ainus kord, kui mul pisarad silma tulid, oli päris alguses, kui ühe poisi ema minema läks ja see pisike rühma koledal kombel nutma jäi… See oli nii õudne ja mu emasüda tahtis miljoniks killuks puruneda, sest ma ei tahaks iial oma last niimoodi nutmas näha ega teda niimoodi maha jätta…

Igatahes. Mees läks Annuga, mina läksin Joeliga. Mees sai juba 10 minutit hiljem koju minna, ta olevat minema saadetud. Annul oli jumala suva. Läks mängima ja aidaa issi.

Joel ikka alguses nagu vajas mind. Koguaeg otsis mind silmadega, kui rühmas ringi liikusin ja vahepeal käis meid kallistamas. Ma ei tea kas minu pärast, või ehk hoopis sellepärast, et minu juures oli ka väike Madli, keda ta nii hullupööra jumaldab…

Proovisin end tahaplaanile hoida ja ei toppinud end Joeli kõrvale mängima, et ta ise tegutseks, laste ja õpetajatega sõbruneks jne. Istusin Madliga diivanil, telefon näpus ja otsisin kohta kust ma praegusel ajal veel lühikesi riideid saaksin tellida. Joelile oleks vaja lühikesi pükse ja Annule 2/3 (põlveni) ühevärvilisi retuuse, mis sobiksid kleidi alla, aga no mitteeeeeee kuskil ei ole enam müügil! Päriselt ka, kui keegi teab kust saab, või kui kellelgi on ehk müüa korralikke lühkareid suuruses 92 poisile ja retuuse suuruses 98/104 tüdrukule, siis pakkude mulle!

Kuna Joeli ja Annu rühma mänguplatsid on õues kõrvuti, siis ma nägin, kui Annu välja mängima tuli. Ka tema nägi mind – hüüdis ”emme”, lehvitas korra ja läinud ta oligi. Jooksis tüdrukutega võidu ja siis hakkas neil liikumisõpetajaga mingi mäng…

Muide, Annu on endast vanemate lastega samas rühmas, sest 2014a sündinute rühm oli juba täis. Tema rühmakaaslased on temast peajagu pikemad ja enamus saavad juba kuueaastaseks, st järgmisel aasta lähevad juba kooli. Annu saab hakkama küll ja klapib vanemate lastega hästi, aga no ma ei tea, ma ikka tahaksin, et ta oleks veidikene noorematega koos. Ma kardan, et need lapsed on äkki liiga suured ja teevad talle kuidagi liiga, või ma ei tea noh. Samas, võib-olla on see talle hea, sest ta õpib suuremate pealt kindlasti palju. Aga temalt ei saa ju jällegi nõuda samu asju, mis neilt viie-kuueaastastelt. Ma kardan, et mõnes asjas tunneb Annu end kõrvalejäetuna või ehk ei võeta teda mängu, sest ta on ”titt”. Eile mängis ta õues liivakastis küll põhiliselt üksinda… See mõte teeb mind jälle nii kurvaks!!!!
Eks see nõuab õpetajatelt ka jällegi lisapingutusi, et Annut tegevustes aidata. Ega nemad ei paistnud ka sellega eriti rahul olevat, et neile mingi ”beebi” rühma sokutati…

Aga neile meeldis aias ja Annule lausa nii väga, et ma sõna otseses mõttes LOHISTASIN ta röökides lasteaiaväravast välja.

Peale esimest lasteaiapäeva olid neil sellised emotsioonid. Oeh, kuhu see aeg küll kaob…

Teisipäev

Paganama lapsed, ma ütlen! Nad olid juba pool seitse hommikul üleval, et noh, kas hakkame minema juba? Täitsa soodad…

Söötsin neil kõhud täis ja kolmveerand üheksa olime aias. Annu põhimõtteliselt jooksis rühma ja ma pidin teda taga ajama, et musi-kalli saada. Tal oli nagu, et ok-ok emme lase jeed nüüd.

Joel läks ka rühma hea meelega, naeratus suul. Meil oli räägitud, et täna ta jääb tädide ja titadega üksinda, ning et emme läheb natukeseks ajaks koju ja tuleb talle peale lõunasööki järgi. Ta oli nagu: ”mhmh, jah emme”. Tegin talle musi ja kalli, ning lipsasin uksest kiiresti välja.

Mul on hea meel, et neile aias meeldib… Ma valin selle, et ma mõtlen, et ma olen kõik õigesti teinud ja nad ei karda üksinda aeda jääda, sest teavad, et emme tuleb neile alati lubatud ajal järgi. Mitte, et ma olen kohutav ema ja lapsed tahavad minust eemale saada, ning sellepärast nad nii rõõmuga lasteaeda lähevadki. :D

Ma joon praegu KUUMA kohvi, söön SOOJA hommikusööki ja BLOGIN – kell üheksa hommikul! WHAT! Madli magab igemed laiali ja no vahelduse mõttes on ikka niii paganama hea, et ma isegi ei häbene seda tunnistada. Lähen neile peale lõunasööki järgi ja eks siis ole näha kuidas neil täna läks ja mida nad mõtlevad. Idee poolest võiksid nad homme juba lõunauneks ka sinna jääda…

Kindlasti on see lasteaia värk ka mulle hea – kaks korda päevas 30-40 minutit jalutamist peaks hetkel olema piisav lüke, et mu kaal veelgi kiiremini langeks. Tänu aina langevale kehakaalule ja ilusatele kulmudele, millega ma ise enam vaeva nägema ei pea, on mul ”nägu” justkui koguaeg peas, ning ma tunnen end ka aina ilusamana.

Peaks endale käru külge kohvitopsi hoidja sebima ja mingi laheda termostassi ka, et hommikul aiast tagasi jalutades mõnusat kuuma kohvi juua. Täna hommikul jalutasin kohalikus pagariärist mööda ja mineeee, kui head lõhnad sealt tulid… See muidugi nulliks ära mu hommikuse jalutuskäigu mõtte. :D

***

Ei no jah! Normaalsed lapsed mul. Läksin neile järgi just siis, kui Annu rühm hakkas tuppa sööma minema, seega nägin teda kohe. Annu oli pahane: ”Ähh, emme! Mida sina siin teed? Ma ei taha veel ära minna!” Ma olin ikka suht sõnatu. Missssasja nagu. Aga noh, tema õnneks läksin ma esimesena järgi Joelile, sest nende rühmas toimub kõik veidikene varem.

Kui ma Joeli rühma akna alla jõudsin, kuulsin koheselt meeletut nuttu ja mul tekkis klomp kurku – ega see ometi minu Poja ole? Kuulatasin veidi ja hingasin kergendatult – ei ole Joel. Astusin rühma uksest sisse ja jälgisin vaikselt Joeli askeldamist. Tassis seal tooli, et tema hakkab ka magama sättima… Ja siis kasvataja juhtis ta tähelepanu sellele, et kuule su emme tuli… Ta pani rahulikult tooli maha ja jooksis mind kohe kallistama, ning rääkis kui tore päev tal oli. Kasvatajad kiitsid, et ta oli nii tubli poiss, ei kurvastanud üldse ja pidevalt oli hoopis suu naerul. Seda oli küll igati hea kuulda!

Panime siis vaikselt riidesse ja läksime Annu rühma mänguplatsile mängima, seniks kuni Annu söönuks saab. Ütlesin Joelile, et näe, mine jookse ja mängi veel natuke, kuni Plikale järgi saame minna ja ta vaeseke küsis mitu korda üle, et ega ma ometi jälle ära ei lähe…

12.40 saime siis Annule järgi minna. Panin Madli kõhukotti ja ronisime trepist üles. Koridoris rippusid laste tehtud pildid ja nende seas ka minu Annemaiakese pirn, mille tegemisest ta mulle eile nii suure õhinaga rääkis.

Annu polnud üldse vaimustuses, et ma JUBA JÄLLE seal olin. Tema tahtis seal mingit pilti veel lõpuni joonistada, tahtis nendega koos seal magama minna ja no sada häda. Peaasi, et koju ei lohistataks, eksole… Ja jällegi, kasvataja kiitis tedagi. Ma ei tea kas see on mingi lasteaiakasvatajate koodeks, et kiitke kõiki lapsi, et lapsevanemate närve rahustada, või mis, aga kasvataja ütles, et Annu on väga tubli, saab kõigega hakkama ja ei jää neile viie-kuueaastastele üldse mitte väga paljuga alla, et ta haarab kõike lennult. Näiteks, et kui teised hakkasid peale õuest tulekut sokke vahetama, siis Annu tegi ka kohe sama, ilma, et keegi talle seda ütlema oleks pidanud. Annu joonistavat ja värvivat ka väga kenasti, oma ea kohta (?).

Homme siis jäävad lõunaune ajaks ka aeda. Seljakotid seljas, nagu koolilapsed… Käisime peale aiast tulekut poes ka ja Annu kinkis oma pildi ühele võhivõõrale, lapsega naisele, öeldes, et ta joonistas selle talle. :D

Ma nii naiivne pole, et arvaks, et nüüd nii jääbki, et nad iga hommik rõõmuga aeda lähevad, aga tore ju oleks. Ma kardan tegelikult väga seda tagasilööki, mis ilmselt hiljemalt järgmise nädala alguses tuleb, kui nad mõistavad, et see lasteaia värk polegi mingi ühekordne lõbus vaheldus, vaid nii nüüd ongi ja nad peavadki seal nüüd pidevalt käima… Ma ei tea kas ja kuidas ma suudaksin oma lapse(d) aeda nutma jätta. Isegi kui ma tean, et see nutt leebub ehk paari minutiga, peaks ikkagi olema minu süli see, mis nuttu leevendab, mitte mingi võõra tädi oma. Ühesõnaga, minu enda jaoks on see vist siiski hetkel kõige keerulisem. Lastele tundub (veel) meeldivat ja ma üritan seda mitte saboteerida.

Comments

comments

17 thoughts on “Minu viimased neli päeva, ehk hullar, püsimeik ja lasteaed vol 2

  1. Pingback: Minu viimased neli päeva, ehk hullar, püsimeik ja lasteaed vol 1 | Lipsuke

  2. Sain oma poisile lühikesed püksid H&M veebipoest. Menüüst “Shorts” võttes ei anna palju variante, aga otsingusse “shorts” trükkides skoorisin terve hunniku soodushinnaga lühikesi pükse. Retuusidega proovi sama, “3/4 leggings” annab palju valikuid. :)

  3. Mul poiss ka läks alguses rõõmuga lasteaeda. Käis seal 3 nädalat 2 x nädalas rõõmuga, jooksis uksest sisse ja mängima, minust polnud sooja ega külma. Aga siis tuli tagasilöök. Täiesti kohutav. Juba lasteaeda nähes hakkab röökima, et ei taha sinna minna ja see nädal olen teda 2 korda sinna reaalselt lohistanud üle värava. See on nii jube tunne ja kõigi möödujate pilgud tunduvad ähvardavad ja parastavad. Eriti jube on aiast välja tulla, kui laps täiest kõrist röögib ja vehib, et ei taha siin olla ja emme ära mine. Uuhh, ma olen alati põõsa taha kuulama jäänud ja nii kui ma nähtaval enam pole, on nutt lõppenud. Ma siiralt loodan, et see periood saab sama kiirelt läbi kui algas, sest ema süda tahab sees lõhki minna sellist pilti nähes/kuuldes.

    Ma ei kirjutanud muidugi selleks, et hirmutada. Kõigil ei juhtu nii hullusti nagu meil. Meie puhul kindlasti mängib rolli ka lisaks niigi uuele olukorrale ka keelebarjäär. Aga ikkagi, see tuli nii äkki, et ma isegi ei osanud enam karta sellist jonni ja kisa lasteaia teemal, kui esimesed nädalad läksid nii ludinal ja probleemideta. :)

  4. Tublid lapsed sul!
    Olen üllatunud kui lugesin, mis suuruses riideid sa neile tellida tahad sest minu poja on sama vana kui Joel ja kannab suurust 104 mis on täpselt paras, varsti vist vaja hakata juba 110 suurust vaatama. Hiiglane vist!!

    • Imelik, et mina neid valikus ei näinud, kui otsisin. Vb välistasin need juba eos, sest need nii heledad…

  5. Samastun täiega teemal “emme, sina jälle siin, ma ei taha sind nähaaa!” :D Mul laps 3a, aias hakaks käima kui oli 2,5a. See pool aastat oli ikka kohutav aeg. Mida kõike ma oma lapselt kuulda ei saanud ja seda rõõmsalt terve publiku kuuldes. “Emme, sa ei ole mu sõber!”, “emme, mine ära metsa!”, “emme, ma ei taha sind näha!”, “emme, ma ei armasta sind!”. Lapse jaoks oli see kindlasti tema moodus, mismoodi ta oma suurte elumuutustega toime tuli, aga no maa ei tea…. Ma hindasin enda toimetulekut lapse aedaminekuga ikka kordades raskemaks. Õnneks nüüdseks on asi ikka juba parem. Ainult niipalju targem olen küll, et liiga vara aeda järgi ei roni :D Mudu olen ka ikka mõelnud positiivselt, et vähemalt pole ta nuttes ja kurvastades lasteaeda maha jäänud. Oma raskused talub kuidagi ikka ära, aga lapse mure on hoopis teise kaaluga.

    • Issand, mina samastun nende lausetega! Alles eile Annu hüsteeritses ja karjus mulle, et ta ei tule MITTE KUNAGI koju. Lükkas mind käte ja jalgadega eemale, ning tahtis minema joosta. Lõpuks viskasin ta üle õla, nagu jahukoti, ja tulin tulema. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga