Mul on ikka nii vinged lapsed!

Mul on ikka oma lastega rämedalt vedanud ja ma olen ikka niii õnnelik, et nad väikse vanusevahega on. Päris ausalt, ma ei ole iial näinud ühtegi õde-venda, kes teineteist nii väga hoiaks. Näiteks, kui Joel kukub, siis Annu on esimene, kes teda lohutama tormab ja ta püsti aitab. Kui Annu nutab, siis Joel läheb teeb kalli. Kui Joel ise mingi asjani ei ulatu, siis Annu ronib ja annab talle. Ükskord ronis Annu aknalauale ja ei saanud sealt enam alla, Joel läks lohistas köögist tooli, et õde alla saaks tulla. Kui Joel voodis karjub, sest ei taha magama jääda, ütleb Annu: ”pole midagi poja, tule kaissu” ja silitab samal ajal vaikselt poisi pead. Kui Joelil õnnetus juhtub, aitab Annu tal pükse vahetada. Vahel palun Annul Joelile sokid jalga panna ja ta panebki! Ükskord oli näiteks nii, et mees tuli poest ja oli lubanud neile ka midagi vist tuua. Joel nägi, et issi jõudis koju ja karjus siis kohe püüdlikult üle ukse: ”õõõdeeee, tuuleee!”

Päris pöörane on mõelda, et Joel ka umbes aasta pärast lakkamatult plätrama hakkab. Aastaga muutub ikka niii palju, isegi paari kuuga on meeletud muutused toimunud. Hetkel üritab Joel sõnu öelda küll, aga ega midagi väga selget sealt veel ei tule (peale emme, tissi, kaka ja mõne asja veel). Eile näiteks tõi ta mulle mandariini ja ütles ”koo”, nagu, et ‘koori’ ma eeldan. Ma siis aasta-emana tegin tema üle veidi nalja ja ütlesin, et mismoodi ma mandariini koon? Tüüp hakkas ise ka naerma ja peitis näo käte taha ära. :D

Eelmisel kuul võtsin kätte ja lõpetasin päevase mähkmemajanduse ära. Viskas siibri ette lihtsalt see mähkme-jama. Ma eeldasin, et sellega tuleb ikka kuudepikkune trall, nagu Annugagi omal ajal (alustasin 1a6k ja potil hakkas käima 1a9k), aga võta näpust – põhimõtteliselt esimesest päevast hakkas potil käima. Ma olen siiralt üllatunud, sest ma tõesti ei eeldanud, et ta 1a4k potil käima hakkab! Aga noh, suur õde on suureks eeskujuks kõiges ja hetkel juhtub tal õnnetusi vaid suures mänguhoos, kui ma ise ka pole taibanud teda potile suunata. Ma olen kohe uhke! Nii enda, kui ka tema üle, kuigi mina siin ei teinud ju põhimõtteliselt mitte midagi ja kogu tunnustus peaks minema poisiklutile.

Mähkmevaba ta nüüd põhimõtteliselt on, aga tissi matsutab ikka veel mõnuga. Sellest harjumusest ei paista me kuidagi lahti saavat ja ega ma otseselt ei kiirusta ka enam, aga vahel mind see siiski häirib. Kui ma ütlen, et ei saa tissi, siis kukub ta niimoodi nutma nagu maailmalõpp ise oleks kohale jõudnud. Nägu läheb punaseks ja suuuured pisarad voolavad üle põskede. Aga no nii ahistatud tunne on, kui ta täiesti suvalisel hetkel mulle kaela sajab ja pluusist tisse välja koukima hakkab. Eile, kui poes käisime, istus ta ostukärus, minu vastas ja hakkas üle poe kõva häälega ”tiss-tiss’ hüüdma, ning samal ajal patsutas mu piimariiulit. Üldse ei olnud ebameeldiv, eksole. Kõigele on oma aeg ja koht. Nii suurt last ma küll enam keset poodi tissitama ei hakka. :D

wpid-20171114_1355481455744220.jpg

Kuidas mahutada ühte kärru kaks last ja viis kotti tavaari – umbes nii.

Annu on ka juba nii suur ja tubli, et temast on kodus üsna palju tolku. Ta tahab aidata mul süüa teha ja ahju kütta, vahel tahab ise tolmuimejaga koristada või põrandaid pesta jne. Ega ta kaua ei viitsi, aga asi seegi ju. Kolmeaastase kohta on ta üsna mõistlikuks ja normaalseks plikaks saanud. Ma ei uskunud, et ma seda iial öelda saan!

Ükspäev joonistas ta meie perepildi. Ma olin ja olen siiani mega üllatunud ja uhke – isegi pikkused on paigas! Rääkimata siis sellest, et tema on issi külje all, sest on rohkem issikas ja Joel on minu külje all, sest tema on rohkem emmekas. Ja pange tähele, mina olen kõige laiem, see triibulise kleidiga. :D

wpid-IMG_20171113_181632_376.jpg

Eks meil muidugi ole oma päevad ja hetked, aga suures plaanis on mul ikka ülivägevad ja tublid lapsed. Vahel ma vaatan kuidas nad koos mängivad ja kui väga üksteist hoiavad, no pisar tahab lausa silma tulla, sest nii armas on. :D

Vahel peksavad üksteist ja ajavad mööda maja teineteist kiljudes taga, nagu vihavaenlased, aga 10 minuti pärast on see kõik ikkagi unustatud. Oeh, aga hää küll. Ma juba kuulen, et nad ärkasid ja naeravad köögis nagu vanakuradid ise – see ei tõota head! :D

Kui suure vanusevahega teie lapsed on ja kas teie puhul peab see paika, et mida väiksem vanusevahe, seda lähedasemad lapsed on?

Comments

comments

7 thoughts on “Mul on ikka nii vinged lapsed!

  1. Ehhee, see pilt tavaari, käru ja lastega :D
    Ise on nad megarahulolevad seal…
    Väga südantsoojendav postitus, tublid olete :)

    • Ei no neil oli muidugi lõbus, ega nemad seda mustlaslaagrit lükkama pidanud. :D

  2. Mul õega alla aasta vahet, väga lähedased. Siiamaani, oleme juba ca 30-aastased

  3. Vennaga täpselt aasta ja 24 päeva vahet. Lapsena sai koos mängitud ja olime suured sõbrad, edasi kasvasime lahku. Tänaseks suhtleme nii, nagu kaugemate sugulastega tavaliselt. Kahju on, aga samas midagi pole teha ka, me nii erinevad inimesed, et kui ta mu vend ei oleks, ei sõbrustaks ma temaga kindlasti ja tema tunneb arvatavasti sama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.