Naeruväärne

Teate seda tunnet, kui su elus on nii palju jama, et lõpuks kogu see protsess ajab sind lihtsalt naerma? Mul oli eile umbes sarnane situatsioon…

Lapsed läksid eile üle tüki aja jälle lasteaeda, seega peale seda, kui olin nad ära viinud, pugesin voodisse tagasi ja magasin Madli kaisus peaaegu poole kaheni (miinus söötmised obv)! See muidugi väga palju mind ei aidanud, sest ärgates olin ma ikka veel peavaluga väsinud mombi (mom+zombi). Aga vähemalt andis see natukenegi jaksu juurde, et toime tulla sellega, mis tulemas oli…

Nelja ajal tõin lapsed aiast ära ja hakkasin süüa tegema, koristama jne. Ühel hetkel: Madli röökis nagu ratta peal, sest ta tahtis süüa ja magama jääda, aga rinda ta loomulikult ei võtnud* ja magama ammugi ei jäänud. Pann, koos seente ja singiga, põles pliidil, kõik oli tossu täis ja siis tuli veel nutuga, jalad harkis, Joel, kes oli end täis lasknud. Lisaks sellele sain kõne, et mu väike koer on Tartu varjupaika viidud**. Ma ei osanud lihtsalt muud teha, kui südamest naerma hakata.

See hetk, kui kõik on lihtsalt utoopiliselt üle pea kasvanud

*Madlil on mingi streigiperiood. Kõht on tühi, aga tissi ei võta. Haarab, tõmbab paar korda, laseb lahti ja hakkab nutma ning niimoodi kasvõi 320228x jutti. Ma jõudsin juba muretsema hakata, arvates, et ma ei tooda enam suurest stressist piisavalt piima. Kui ta jaurama hakkas ja ma end seejärel ise kontrolliks pigistasin, ei tulnud ka rinnast väga midagi. Mul oli juba vahepeal ‘nutt kurgus’, et täitsa lõpp – kaks last olen imetanud ja nüüd järsku saan siis selle õppetunni, kuidas mõnel emal lihtsalt tühja koha pealt ”piim otsa saab”? Aga no rpa järgi ma ka ei haara, sest ma tean, et ka teiste lastega on mul selliseid paanikaid olnud, aga lõpuks on kõik siiski lahenenud. See streigiperiood olevatki see hetk, mil paljud emmed alla annavad ja hakkavad lapsele rpa andma, sest arvavad, et neil pole piima. Aga kui ma nüüd järele mõtlema hakkasin, siis umbes kolmanda-neljanda elukuu vahel on kõigil mu lastel selline streik olnud… Pole see esimene, ega ammugi mitte viimane. Pean lihtsalt üle elama ja edasi suruma.

** Ma juba rääkisin, kuidas see väike koer mul kodus ei püsi, jah? Igatahes. Ta ei käi rihmas ja iga kord kui ta rihma otsa võtan, viskab ta pikali, jalad taeva poole ja väriseb surmahirmus, niuksub. Ta ei tee oma hädasi ka õues nii ära, et panen ta rihma ja ootan… olen temaga 2h jutti ka istunud hoovi peal niimoodi. Ilmselt on keegi talle viga teinud, kui ta on rihmas/ketis olnud ja nüüd kardab seda tunnet, et tal pole kuhugi põgeneda… Kui ma ta aga lahti lasen, põgeneb ta väga tihti kodust lihtsalt minema. Ta on nii tilluke ja leiab alatiii uue augu, kust jeed lasta. Õnneks on ta alati õhtuks tagasi tulnud ja kellelegi viga ta ka ei tee, aga ikkagi… Kuni ta mul rihmas ei käi, ei saa ma talle ka raadiopiirde rihma kaela panna, nagu teisel koeral on, sest raadiopiirdega peab koera harjutama. Ja kuidas? Ikka rihma otsas. Aga kuidas ma harjutan teda, kui ta rihma surmahirmus kardab? Toas olen rihma talle niisama taha lohisema pannud, et ehk saab ta siis aru, et rihm pole mingi surmarelv. Aga sellest on vähe kasu, kui ta otsejoones laua alla põgeneb ja sinna kogu õhtuks värisema jääb… Ühesõnaga, pühapäeva õhtul pani ta kodust minema ja tagasi ei tulnudki enam! Eile siis sain infot, et ta on varjupaiga poolt kinni püütud ja ootab mind Tartus. Jeevalleraaa! Aga noh, vähemalt on soojas, toidetud ja elus. Homme saan ta loodetavasti koju tagasi tuua. Ja mis siis edasi saab, ma tõesti ei tea. Olen juba mitmele koolitajale kirjutanud, aga seni pole mulle keegi vastanud. Koertekooli kohapeale ma teda ka antud hetkel viia ei saa, sest mul pole autot… Natuke lootusetu tunne on. Aga küll me hakkama saame!

Et jah… mul on praegu selline periood, et ei tea kuhu poole joosta. Ühe hea uudise/asja kohta, saan kohe kolm halba asemele. Sõbranna küsis ikka õigesti, et ei tea mis kurja ma küll teinud oled, et see karma mind niimoodi kiusab hetkel? Kõik asjad lähevad siin majas järgemööda katki või on kohekohe minemas (auto mahakandmisele, aurupesur, tolmuimeja, telefonid, telekas jne), koguaeg juhtub midagi halba (suur koer tegi linnapeal pahandust, väike koer on varjupaigas, koduse eluga on keerulised lood jne). Kõik tundub nii pekkis, kui pekkis ja see üksainus asi, mida ma arvasin, et ma tõeliselt hästi oskan, ei tule mul ka enam välja (kirjutamine). Normaalse, ladusa tektsi ritta seadmine ei olnud mulle vanasti ju mitte mingi probleem? Aga hetkel on mul tunne, et milleks või kellele ma üldse kirjutan. Mis mõte sel on. Keda see minu soigumine üldse huvitama peaks, sest mul pole ju mitte midagi huvitavat öelda… Ja ei, ma ei vaja teie kinnitust, et ma olen hea kirjutaja etc, etc. Ma ei räägi seda kiituse norimiseks. Lihtsalt… tühjendan end verbaalselt… #madalseis.

Ühesõnaga, anna jumal kannatust, kuniks ma psühhiaatri juurest head rohud saan!

tenor

Comments

comments

14 thoughts on “Naeruväärne

  1. Mis autoga juhtus :O alles sa ju said ta korda vist?
    Öeldakse küll, et auto jt materiaalsed asjad pole olulised, aga no ajab närvi mustaks küll kui kõik vajalik korraga otsad annab. Päris suur kulu on igapäevaselt vajalikku tehnikat asendada, saan täiesti aru su ahastusest.
    Loomade kohapealt, siis kas sul oleks ehk võimalik mehega ehitada eraldi väiksem aedik oma aeda, kuhu saaksid koerad õuesoleku ajaks suunata. Siis nad ehk ei saaks jooksu ja külapeale pahandust tegema.
    Igal juhul palju jõudu kõigega toimetulekuks!

    • Vana pann ja koguaeg laguneb. Sada juppi oleks vaja vahetada, et ülevaatuseltki läbi saada. Pole mõtet taguda enam sinna….
      Idee on hea, aga teostus oleks keeruline… ma katsun ikkka ta rihmaotsa saada ja raadiopiirdega harjutada, et saaks normaalselt liikuda…

    • Sest mul sai sellest rondist kõ-ri-ni. Koguaeg tao sinna pappi alla aga siis läheb jàlle järgmine ja järgmine jupp. Nüüd tuleb ülevaatuse aeg ka ja sealt ma selle panniga läbi nkn ei saa enam. Mingi bloki kaas (?) on pekkis, soojendus ei tòòta, aknad on koguaeg udused, pagassi luuk ei tule lahti, gaasiseade on pekkis, esiklaasil on ühest otsast teise mõra, süsihappagaasi näit on üle normi jne..

  2. Kui ma sain emaks 9 kuud tagasi,siis oli ikka mõni päev selline, kus arvasin, et enam hullemaks minna ei saa. Kõik oli uus, mehega suhe muutus, kodused asjad tundusid kukil olevat ja see väike inimene,kes ilma minuta ei saa. Nutsin vahel peatäie ära, rääkisin mehega, jätsin kodused asjad ootele ja nooo laabus. Eks madalseise ole kõigil. Mul aind üks laps, Sul aga kolm!. Tubli oled igal juhul! Ära nüpelda end!

    Tead aga aeg läheb edasi, vahet pole milline seis elus on-kehv või hea- see ei huvita kedagi. Ja mõne kuu/ aasta pärast vaatad sellele olukorrale või ajale tagasi, ja kõik on hästi. Või isegi ei mäleta enam seda madalseisu.
    Niiet pea püsti, kroon kukub maha- you know ;)

    Ps. Ega teil kodukindlustust ei ole? Abiks sellisteks ootamatuteks jamadeks ;)

    • Aitäh armas! :*
      Kodukindlustus on, aga omavastutuse hind ületab enamasti mõistlikuse piiri ja mõttekam asi ise kinni maksta. Ja no seal on igast punktid nüüd, ala, et telekas on rohkem, kui 2a vana, siis nad ei maksa midagi jne…

  3. Armas Janeli, on ju selgelt aru saada, et sa ei tule oma loomadega toime. MIKS, miks krt võtsid sa veel endale looma, kelle kohta sa juba kohe alguses teadsid, et tegu on probleemse koeraga :( Sa ei saanud oma suure koeraga hakkama ja siis võtad veel ühe koera? :( Ja ei, see ei teinud sinust nüüd head inimest, et võtsid omale katkise hingega looma- vastupidi. Ei tundu, et koera elu oleks parem. :( Sul ei ole ju ilmselgelt piisavalt aega, et tegeleda sellise koeraga. Palun mõtle korralikult läbi, kas oled ikka õige inimene sellele õnnetule loomale. 3 nii väikest last ja 2 koera, kellest üks vajab paratamatult palju aega. Kas sul on piisavalt aega? :(

    • Kui ma eile hommikul su kommentaari lugesin, tegi see mind väga kurvaks. Ma tundsin, et sul ongi õigus… Aga täna, kui väike koer (Käpik) on ühe öö kodus olnud, küsiksin ma hoopis sinult, et kas sinu arvates on ta elu tõesti praegu samaväärne, nagu tänaval või varjupaigas? Ma kindlasti ei ole parim loomaomanik, ega ka ema, aga ma üritan teha oma parima. Ma tõesti usun, et Käpiku koht on meie juures ja lõpuks kõik laabub. Selle nimel tuleb lihtsalt vaeva näha, selleks kulubki aega ja juhtuvad ka sellised äpardused nagu meil, aga lõppkokkuvõttes… it’s gonna be fine.

  4. Me ladusime vana 94 aasta audi alla 3000 eurot, pm 2 aastaga :D Aga tehtud saime. Kuna kere ei roosteta, siis oli mõtet laduda. Kui osta samasugune ront, siis nii või naa hakkad seda remontima. Nüüd ostsime 3000 euroga 2012 aasta Dacia ja selle alla ei ole aastaga sentigi pidanud maksma.

    • Ei plaanigi enam samasugust ronti osta… Samas selle esimese rondi ostu ma ka ei kahetse, sest ma tagurdasin selle juba esimesel õhtul pimedas kaevuluuki… Mingi 10 tonnisest autost oleks ikka väääääga kahju olnud. Esimeseks autoks sobis see 99′ aasta pann küll. :D

  5. Kas keegi sind aitab ka? Üldse ei taha parastada ja nõmedalt kõlada, aga juba raseduse aeg oli sul väga pingeline ja stressirohke elu ning liiga palju kohustusi. Madli sünniga said energialaksu hetkeks ags nüüd hakkab argipäevl ligi hiilima. Ära võta endale uusi kohustusi ja katsu olemasolevaid mehele delegeerida rohkem.

  6. Miks arvad, et kui sina ei oleks teda võtnud siis oleks ta varjupaigas või tänaval? Kas ehk lihtsalt sa ise tegid uisapäisa otsuse ja võtsid ta liiga kiirelt endale? Selleks hetkeks kui sa otsustasid ta võtta, kui kaua ta endale kodu jõudis oodata? Ma muidugi ei tea päriselt täpselt seda lugu, aga kas tõesti oleks ta kohe saadetud selle naise juurest varjupaika või lausa tänavale? Minuni jõudis see info läbi fb, et selline koer otsib kodu ja ka mina oma mõtetes pidasin plaani ja võimalusi, et kas olen suuteline pakkuma kodu. Päev hiljem oli tal kodu olemas. Natuke veider. Mul on üks koer, lapsi ei ole, aega on piisavalt, aga ikka kahtlesin endas, et kas olen piisavalt teadlik, et sellist katkise hingega looma võtta. Olin väga õnnelik kui sain teada, et tal kodu olemas. Samas natuke kahtlev, et just sina temale uut kodu pakud. Sest hiljuti nägin sinu postitust fb koertegrupis, tead küll millist. Mina ei oleks oma koerast iial sellist postitust teinud, ma oleks jõudnud käia miljon korda loomaarstil, et abi saada :) Selline loomaomanik olen mina. Saan aru, kõigil ei ole sellist võimalust. Aga kui nüüd nägin veel seda, et ta sattus varjupaika? Siis paneb mõtlema küll, et miks teeb inimene sellised otsuseid. Selliseid asju juhtub? Ikka satub loom varjupaika? No kas ikka juhtub nii. Sa olid ju teadlik, et sul ei ole piisavalt hea aed, et teda seal hoida. Minu eesmärk ei ole mitte kuidagi sind kurvaks teha vaid kui sa kasvõi korraks annad endale aru, et ei ole ok kui koer sulle autole järgi jookseb või ei ole ok, et sinu juures lühikest aega olnud koer satub varjupaika. Leia omale see aeg, et selle koera elu muuta nüüd paremaks. Ma siiralt loodan, et ta enam kunagi ei pea üksinda kuskil liiklema ja leidma ennast jälle varjupaigast. Mõtle kui temaga oleks midagi juhtunud? Ehk saad ka ise aru, et sinu kohus on sellised asju vältida. Mitte hiljem öelda, et ikka juhtub :( jõudu!

    • Ise sa ütlesid seda nii, nagu tema elu oleks hetkel samasugune, nagu siis, kui ta oli koduta… Koer olevat nädalaid Põlva peal ringi jooksnud, talle olevat ka eelnevalt kodu otsitud, aga kedagi ei kottinud ja keegi teda kinni ei püüdnud. Kuni see naine püüdis ja otsis ja mina reageerisin.
      Ma arvan, et ma tean millisest postitusest sa räägid ja seal toimus ikka totaalne ülereageerimine. Loomulikult oleksin ma läinud arsti juurde, kui ma oleksin pidanud seda vajalikuks! See on umbes sama, et sa lõikad endale sõrme ja mismõttes sa ei kutsugi kiirabi?
      Btw, ma pole enda arvates mitte iial mõne sellise intsidendi kohta öelnud ”ikka juhtub”!

Vasta anonüümne-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.