Need neetud jänesed!

Küülikud on toredad loomad, aga minu mõõt sai üleeile sellest vabapidamisest täis. Nad on nüüd koguaeg lahti olnud, st puuris käivad vaid söömas ja hädal.
Ükspäev aga liigutasin voodeid, et sealt alt ka koristada saaksin ja oppaaaa mis ma näen – terve voodi peatsi alune on ühtlase junnikihi all. Kaks meetrit põrandasse kuivanud sitta! Nühkisin ja aurutasin seda sealt lahti poolteist tundi. Ja ma veel mõtlesin, et miks mu maja haiseb nagu laut…

Aga see selleks. Seda ma isegi oskasin oodata ja olin valmis koristama, sest nad pole viimasel ajal eriti enam oma pissikasti kasutanud. Kui tavaliselt oli see poole päevaga täis ja vajas vahetust, siis nüüd seisis kast pea kaks päeva normaalses seisus. Kuskile pidi ju see kraam ikkagi minema!

Kannatasin ära ka selle, et nad puuri kõrvale maha oma häda tegema hakkasid, sest see oli vähemalt ühes kohas ja sealt oli kerge kõik kohe kokku pühkida. Proovisin sinna ka teist pissikasti panna, aga noh, kolm korda võite arvata kui kaua see seal püsis. Vihje – kel on kaks kätt, kaks jalga ja aastase lapse aru? :D

Aga viimane piisk karikasse oli üleeile õhtul. Panin lapsed tuttu nende “uutesse”* vooditesse, aga kui ma ise ka magama hakkasin minema ja neid enne kontrollima läksin, avastasin, et jänesed olid nende peal hüpanud ja tekid olid pabulais täis. Kui ma aga pabulaid ära korjama hakkasin, avastasin, et lisaks pabulatele olid nad Joeli veel täis ka kusenud!!! Üks suur kuseplekk oli rinna peal, nii, et see oli lausa mööda selga padjale voolanud. Teine oli veel teki servas, läbi teki imbunud nii, et lina oli ka koos!

Nüüd pole mul nende jänestega muud teha, kui nad koduaresti panna. Kuskilt läheb ikkagi piir ja ma ütleks, et minu piir sai ületatud hetkel, kui nad mu lapsed täis sittusid ja mu pojale peaaegu näkku kusesid!

Viimati õppisid nad kombeid siis, kui pidid puuris istuma ja oma kuses trampima. Koristasin loomulikult iga natukese aja tagant kõik neil ära, aga üsna ruttu said nad aru kuhu on okei häda teha ja kuhu mitte. Siis hoidsid nad ilusti ka väljaspool puuri korda. Kõik hädad tegid puuris potti ja polnud absoluutselt sellist porri nagu praegu, et uksest sisse astudes võid end kuseloigus libisedes kogemata oimetuks kukkuda…

Eile olid nad terve päeva puuris ja vahetpidamata kolistasid puuri ustega (võtavad hammastega puuri võredest kinni ja raputavad). Pidin puuri uksed lausa klambritega kinni panema, sest nad oleks muidu end välja murdnud… Täna hommikul aga lasin nad lõpuks lahti, sest küülik pole tegelikult puuri loom ja peab iga päev vähemalt paar tundi vabalt liikuda saama, olgu see puur siis ükskõik kui suur (meie puhul 160cm). Kümne minutiga olid nad ühe junnihunniku poetanud laste voodisse, teise puuri ette, ning kusenud puuri kõrvale, nii, et Joel libises ja kukkus sinna kuseloiku pikali. Tundub, et edaspidi jäävad nad vaid aiaga piiratud alale liikuma, sest selline sittamine on vastuvõetamatu. Jumal tänatud, et ma zooplusist aediku tellisin…

*Tegin/plaanin teha lastele euroalustest voodid. Hetkel panin lihtsalt kaks alust maha ja võrevoodi madratsid nende peale, aga ükspäev võtan ette ja panen vooditele jalad alla (kas suured rattad või puupakud), ning teen voodiääred, et lapsed end voodist maha ei keeraks. Lõpuks lihvin kogu kupatuse ära ja lakin/värvin üle. Võiks jääda midagi taolist, aga noh, ilusam. :D

Neid voodeid hakkasin tegema tegelikult sellepärast, et lapsed lõhkusid Joeli võreka ära. Kõigepealt läks see keskelt pooleks, sest Annu armastab voodis jooksmist, ning ühel päeval hüppas ta selle lihtsalt pooleks, kui meie voodist võrekasse kargas. Mees parandas siis asja ära, ning pani keskele ka toetusjala. Aga siis murdus üks külg ära, sest lapsed ronisid koguaeg sealt üle, et voodisse ja välja saada. Keerasin siis voodi teistpidi, nii, et katkine pool jäi seina poole ja terve külg meie voodi poole, aga ka selle murdsid nad sama käitumisega üsna pea ära. Jätsin voodi siis nii, et sel polnud enam ühtegi külge, ainult peats ja jaluts. Tänu sellele pääses Joel muidugi koguaeg sealt jooksu ja oli iga jumala hommik mul kaisus nagu viis kopikat. :D

Lõplik hävitustöö sai aga tehtud siis, kui ma voodeid liigutasin, et põrandalt jäneste sitta rookida. Peats murdus lihtsalt küljest ära! Nii kui voodi seinast eemale tõmbasin, kukkus peats kolinal vastu maad. :D No ja nüüd on see nii kildudeks, et parandada enam ei saa. Aga noh, arvestades, et see voodi pidas vastu peaaegu kolm aastat ja kaks marakratti, siis 79 euri eest teenis ta meid hästi.

Voodi peal peaks kirjas olema “Annemaia”, mitte “Anne”, aga noh, lapsed ja nende sügelevad näpud…

Agh, ma kirjutan seda postitust juba KAKS PÄEVA. Ma ei saa aru mis toimub. Mu blogimise mojo on kuhugi kadunud jälle. Aga ega see esimene kord ole. Küllap tuleb varsti tagasi..

Mul on tegelikult paar postitust, mida ma peaksin tegema, aga ma lihtsalt ei suudaaaa praegu. Mul on endiselt nii masekas, väsinud ja tülpinud olek, et tahaks kohe oksendada. Ühesõnaga, mu tuju on sama nõme, kui õues olev ilm. Aga nagu igale vihmasele päevale, lõpuks peab ikka päike ka välja tulema. Peab lihtsalt kannatlik olema. :)

Comments

comments

25 thoughts on “Need neetud jänesed!

    • Jah, sest see on täpselt see mida see maja vajab – veel rohkem lärmi. Pluss, nendega on ju niii hea üksteist peksta. :D :D :D

  1. Selle pärast ma koju ühtegi looma ei võtagi, et minu piir jookseks juba esimese junni/loigu juurest. Jääb ära…

    • No tegelikult enamus loomi ikka õpivad kuhu on okei häda teha ja kuhu mitte. :)

  2. Ma juba siis imestasin kui sa küülikute võtmis plaani pidasid aga nüüd kui need karvalised käes ja sa tunned (ma eeldan), et see tõug polnud kõige parem ja vb isegi otsus neid võtta, miks sa ei loobu neist? Ma päriselt ka heatahtlikult küsin, et miks mitte otsida neile õige ja vb ka pisilaste vaba uus kodu? Ja otsida endale mõni teine tõug, sobilikum rohkem õues elama ja vaid ööseks tuua neid koju.
    Enamus minuga ei nõustu kui loom on loom ja inimeste heaolu (normaalsuse piires) on vajalikum/olulisem (antud juhul väikulaste ema aeg ja närvikulu).
    Aga see lastevoodi pildil on väga lahe eriti kui kõik lastetoa mööbel oleks alustest tehtud. Vägev projekt jään tulemust ootama ?

    • Ei loobu. Küll ma nad välja õpetan. Kui sa armastad loomi ja neid omale koju ka tood, siis sa ei loobu esimeste probleemide ilmnemisel. Kogu see lapsevanemndamise värk pole ka nagu päris see mida ma ootasin, aga ometi ei anna ma ju oma lapsi “paremale emale”, kes neid ehk paremini kasvatada oskaks. :D

  3. Peaasi, et loomad ei kannataks. Nemad pole milleski süüdi ja neid peab võtma ikka läbimõeldult. Nende heaolu sõltub 100% sinust kahjuks. Peaasi, et see piiratud ala oleks ikka piisavalt suur ja põnev neile.
    Ma ei tea, kuidas su koeral läheb? Millalgi ammu juba kirjutasid, et teed varem toakoera elu elanud koerast õuekoera. See ei kõlanud väga hästi. Nii palju kui ma koertega kokku olen puutunud on koertel väga suured emotsionaalsed vajadused ja inimeste (oma inimese) lähedus oluline. Õuekoer veel, aga ketikoer on 100% kindel ei minu jaoks.

    • Koer on väga õnnelik praegu. Ma vähemalt usun ja loodan. Ta saab vabalt oma aias joosta ja õhtuti käib vahel toas diivanil lösutamas, aga üldiselt talle ei meeldi väga toas olla ja kipub kohe õue tagasi.

  4. Ei maksa euroalustest tuppa mööblit teha, sest need on hallituse ja muu jama tõrjumiseks räigete kemikaalidega töödeldud.

  5. Euroalused koguvad meeletult tolmu. Nende kõiki pindu on võimatu töödelda nii, et sinna tolmu ei koguneks, eriti neid sissepoole jäävaid pindu. Soovitan pigem osta puitlauad, need korralikult ära töödelda ja siis ise neist euroaluste stiilis elemendid kokku panna. Saab ise valida töötluse, vältida rohkeid kemikaalne ja minimeerida tolmu kogunemise võimalust.

  6. Võib olla on jänestel suguküpsus käes ja nad märgistavad territooriumi? Tead ikka, et jäneseid tuleb ka steriliseerida nagu kasse? :)

  7. Meie küülik elab puuris, aga saab iga päev välja jooksma. Hädad teeb kõik puuri. Vahel harva mõni kuiv pabul ka puurist väljas. Reegel on see, et kui pissib (mõnikord pehme peal olles tuleb tal see tuju, põrandal mitte kunagi) puurist väljas olles, läheb kohe puuri ja natuke aega välja ei saa. See on nö kasvatusmeetod ja nii palju, kui ma tean, siis ainus, mis küülikute peal toimib ja mida rakendada võib. Võid ka proovida, ehk toimib sul ka ;) Küülikud on tegelt väga arukad (kuigi enamik inimesi peab neid tuimadeks ja igavateks loomadeks, kes midagi teha ei oska).

  8. Mul on vahel päris hirm lugeda teie elust, täielik kaos ju. Kui jänksidel on oma reeglid, võiks ju lastel ka olla. Alustuseks, et mööbli peal ei hüpata (juba turvalisuse mõttes), hüppamiseks on batuut. Saan aru, et teil on see täiesti olemas :)
    Ära võta seda kommentaari südamesse, aga no tõesti, lapsed vajavad kasvatamist juba sellepärast, et lasteaeda/kooli minnes oskaksid tsiviliseeritult käituda. Mõtle kui keeruline ja segadusseajav oleks su lastel alustada lasteaiateed nt, niigi suur muutus ja siis veel ‘kuri’ tädike ei luba mitte midagi teha ka. Pealegi oleks sul endal kergem, ma ei usu et ükski laps sünniks metslasena, ikka puudulik kasvatus…
    Sa ei pea seda kommentaari üldse avaldama, aga loe läbi vähemalt. Sa oled igavesti vahva noor naine ja aitäh oma elu jagamast!
    (samuti kahe lapse ema, lapsed lihtsalt pisut suuremad)

    • Ma ei tea miks sa arvad, et ma neid ei kasvata, aga jah, ilmselt ei ole ma selles eriti hea, sest sõna nad tõesti väga kuulata ei taha.

  9. Mulle tundub, et te olete üks megavahva perekond. Ei paista kuidagi, et lapsed oleksid kuidagi vähem kasvatatud. Laps on laps ja tegijal juhtub :) St, siin on kirjas lihtsalt kõik, ilustamata. Selle põhjal sügavaid järeldusi teha, nagu eelmises kommentaaris, on ennatlik.

    Soovin teile palju särtsu, rõõmsat meelt ja kannatust. Kogu see armastus kaalub üles väikesed igapäevased pahandused, mis mõnikord võivad tunduda ületamatud.

  10. Küülikud saavad suguküpseks tihtilugu juba kolme-nelja kuu vanuselt.
    Mina jäneseid toas pidanud ei ole, küll aga laudas. Lemmikul ja tarbeloomal on muidugi vahe sees, aga mina pidasin neid tarbeloomi ka pigem lemmikutena. Ja sain teada, et küülik ei ole nunnu loom. Närvilised, tigedad, kusevad, kolistavad, kraabivad, närivad, haisevad. Kõik nad olid mul poole kohaga süleloomad, laps samamoodi nunnutas neid, aga siis üks jänkupoeg hammustas mu sõrmest tüki välja, kahe päeva pärast muidu nii armas vanajänes lõi mulle hambad õlga ja ei tahtnud lahti lasta. Neil on kiskjahambad, hoolimata pehmest karvapalli välimusest. Lapsele lugesin sõnad peale, et pidagu hoogu, ärgu mingu jänest nunnutama, aga ta ikka läks ja sai tagajalgade saadud hoobist põsele pikad sügavad kriimud.
    Alguses arvasin, et närvilisus on tingitud laudaelust, et mitmed jänesed ühes ruumis, äkki neile ei sobi see. Siis aga sattusin täditütrele külla, tal oli üksainus karvapall, toas, ilma ühegi häiriva tegurita. See oli siiski üsna närviline loom. Näris juhtmeid, põrandaliiste, kuses igale poole, laamendas oma nõudega, hammustas vahel. Ja oi kuidas oli korterisse sisse astudes tunda, et seal elab lisaks kahele inimesele ka üks tilluke jäneseproua… Nad ise seda lehka ei tundnud, kuigi korraarmastuse poolest olid pigem pedantlikud.
    Uurisin ühe tuttava jänesekasvataja käest lisaks, ja tema ütles, et jänes ei muutu vanuse lisandudes sugugi leebemaks, pigem ikka vastupidi.
    Mina müüsin omad jänesed millalgi maha. Siis, kui nägin, et minu armastusest ei piisa nende loomuse muutmiseks.
    Sa pea silmas, et jänkud su lastele hambaid sisse ei lööks. Tead, kui valusasti hammustavad. Mul on armid siiani järgi, kuigi hammustada sain rohkem kui kümme aastat tagasi. Lapse põsk õnneks paranes kenasti ära, pole midagi märgata.

    • Üldiselt peaks selline tigedus ikkagi olema vähese tähelepanu ja jooksuruumi tagajärg. Ja steriliseerimine pidi ka aitama… aga no see on mu “raamatutarkus”, sest need on ka minu esimesed toajänesed…

    • Noh, nagu asjatundja mulle ütles: kui jänes tagajalgadega vastu maad/põrandat kopsib, siis on tegu häirivate asjaoludega (teine jänes, valed helid, liigne solgutamine, hirm, stress, ükskõik mis muu asi), aga kui ei kopsi ja ikka on närviline ja teeb pättust, siis on lihtsalt loomus. Mul kaks isast kopsisid tõesti, aga piisas, kui tõstsin nad teineteisest laugemale, lausa ruumi erinevatesse otstesse. Ja ühte õueaedikusse neid ka lasta ei tohtinud, aga nende eraldamine polnud probleem, meil oli neid aedikuid nagunii mitu.
      Kui järgi mõtlema hakata, siis olen tuttavatel näinud ka rahumeelseid toajäneseid, aga samas ma ei tea vist kedagi, kes oleks peale esimese küüliku loomulikku lõppu või äraandmist endale uuesti küüliku võtnud. Ei ole kerge koduloom, sellepärast vist. Kui me omad nunnud ühele kasvatajale maha müüsime, siis võtsime peale seda hoopis kalad. On nendegagi hooti mässamist, aga siiski tulevikus soovitan soojalt! Lastele väga meeldib neid jälgida ja meie pere täiskavanutele meeldib samuti. Väga rahustavad.
      Jõudu teile jänestega, ehk siiski kõik laabub :)

    • Tõsi, ei ole need jänesed tõesti just kõige kergemad koduloomad. Samas, kalad on toredad, aga katsuda neid kahjuks siiski ei saa. :D

  11. Pingback: Kõik mida pead teadma küülikutest | Lipsuke

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.