#negatiivne

Täna oli lihtsalt üks ”sellistest” päevadest…

Hommik oli imeline. Üks parimaid, mis meil viimasel ajal olnud on. Ma olin nii ärevil, tänulik, rõõmus ja lihtsalt… õnnelik. Aga alates lõunast on kõik lihtsalt… pekki läinud. Üks halb uudis teise järel. Üks hullem, kui teine. Ja ma ei tea… tahaks selle endast välja elada, aga ma ei oska, ma ei suuda, ma ei jaksa.

Ma ei saa aru miks, miks meie. Miks mina. Hetkel tundub nagu meiega juhtuksid ainult halvad asjad.

Ma olen kade. Mulle tundub nagu teistele sajaks igast ilmakaarest ainult õnne sülle. Uksest ja aknast. Lihtsalt niisama. Ma tean, et see tegelikult nii ei ole, aga tundub. Ja ma olen kade.

Ma olen terve elu üritanud olla hea inimene. Teisi aidanud. Olnud aus, abivalmis, sõbralik. Tihtilugu enda tahtmised ja soovid tahaplaanile pannud, et teistel oleks hea, et nemad oleksid õnnelikud. Ja seda kasutatakse lihtsalt julmalt ära. Nagu… nahhui. Nii palju siis sellest, et mida külvad, seda lõikad.

Alles mõni nädal tagasi olin ma nii lootusrikas. Nii elevil. See saab olema uus algus. Aga ei.

Raske on. Raske on teha lapsele head nägu, kui tegelikult tahaks kerra tõmmata ja lihtsalt… nutta.

Aaaagh. Ma kõlan nagu mingi hale emo pubekas. Või üks neist ”lahedatest” blogijatest, kes mitte millestki rääkides postitusi vorbivad. Aga it’s fucked up. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et jälle… Et jälle pidin ma ühe oma ingli taevasse saatma.

Seda postitust alustades arvasin ma, et ei räägi veel. Ma ei teadnud kas olen veel valmis selle kirja ka panema. See teeks selle kuidagi…reaalseks. Keegi eriti ei tea veel. Ma arvasin, et peaksin enne lähedastele eraldi ütlema, või ette hoiatama, või ma ei tea, sest on neid kes siin lugemas käivad. Aga ma ei suuda. Ma ei taha järjekordset akward vestlust, et ”kuule ma olin, aga ma nüüd enam ei ole”… Ja mida sa sellisel puhul öelda oskadki? Kuidas sa lohutad? Sa ei saagi midagi teha.

Raseduse katkemine pole tegelikult nii harv juhus, kui arvatakse. Seda juhtub paljude naistega. Mõnega korra. Mõnega rohkem. Mõnega liiga palju. Aga fakt on see, et seda juhtub. Iga jumala päev. Igas maailma otsas. Ja sellest ei räägita eriti. Vähemalt mitte avalikult. See salatakse maha. Justkui see oleks midagi tabu. Jah, ka mina tunnen end sandisti. Nagu mina oleksin süüdi. Nagu ma oleksin saamatu, et ei saa isegi nii lihtsa asjaga hakkama, kui seda on raseduse hoidmine.

Aga see pole nii. Sina pole süüdi. Mina pole süüdi. Keegi pole selles süüdi.

Comments

comments

67 thoughts on “#negatiivne

  1. Te oleks saanud teise lapse!? :)
    Aga olete noored ja aega on, proovige uuesti.
    Aga muidu mitme nädala pealt katkes ja kas mingi klomp tuli sinust järsku välja w?

    • Jah.
      Ma isegi ei tea. Alles tegin testi. Seega vähe 3+ ma arvan umbes. Ei ole klompe veel olnud. Lihtsalt veri.

    • Aga tead, mul on olnud mitmeid tuttavaid kellel ongi alguses verd jooksnud, kuid kokkuvõttes on kõik hästi läinud, nii et alati ei pruugi see katkemist tähendada. Lootus sureb siiski viimasena! Hoian pöidlaid!

    • Jah, nii see tõesti on ja ma endiselt loodan, aga…asi tundub kurb. :(
      Eks lähipäevil selgub. Teen homme uue testi ja kui triip sama/nõrgem on teada. Kui aga tugevam, siis on ta võitleja. #lootussurebviimasena.

    • mu emal olid 3 kuud “päevad” … sellepärast ta aru ei saanudki, et last ootab alguses :D niiet, äkki ikka joppab? hoian pöialt

  2. Tahaks kangesti kaastunnet avaldada, aga kuna pole kunagi ei rase olnud, ega rasedus pole katkenud, ei oska nagu nö “kaasa tunda” (Pealegi minu arust on see üldse ülimalt tobe väljend nii surma kui muude õnnetuste puhul, tunned kaasa? Millele ei tea? Teise kurbust ja südamevalu ei saa ükski inimene oma kaasa tundmisega ära võtta/olematuks teha. Aga see selleks, on hoopis muu teema hetkel oluline ;) )
    Ehk kaastunnet ma ei jaga aga soovin teile kõigile kolmele pigem häid soove, et peale iga “halba perioodi” saabub jälle rõõmsam aeg. Olen seda meelt, et kui vahel sitast läbi ei käi, siis vist ei saakski aru, kui hästi ja õnnelikult vahel minna võib. Et see õnn nagu on aga sa lõpuks lihtsalt ei märka seda enam, ei oska hinnata. Ja siis BAM, tuleb miski mis reaalsusse tagasi toob… kõik ei ole paraku lillepidu, tants ja trall. Ning seda mõistes näed päiksekiiri ka kõige halvemal perioodil. Ära kaota kurbusesse praeguseid õnnelike-hetki, mis tekivad. Sul on õigus olla kurb, vihane jne aga palun ära lase sel võimust võtta!
    Annu on teile üks suur rõõmupall, küll mõnipäev ka teine pallike saabub, kui tema jaoks õige hetk on!
    Soovides teile kõike head, raskel hetkel nagu praegu!

  3. Nii kahju. Samas…sul seda juba korduvalt juhtunud, äkki su keha ja emake loodus annab sulle märki, et ära veel saa uut last?

    • Sellise jutuga ära küll kuskile avalikult tule. Katekemisi juhtub rohkem kui peaks, on mitmeid põhjuseid, aga see, et emake loodus üritab sulle öelda, et pole veel aeg uut last saada, ei ole üks nendest.

    • see täitsa valiidne põhjus. Keha pole veel eelmisest rasedusest ja keisrist taastunud.

    • Ma ei mõelnud mitte midagi halba sellega. Kohe kindlasti mitte. Olen ise sellise asja läbi teinud ja pealaegi on ise Lipsuke mitmeid kordi rõhutanud, et ta ei tohiks keisri tõttu veel rasedaks jääda.

  4. Pea vastu ja püüa mõelda teistele asjadele! Kerge öelda, aga raske teostada..vähemalt püüa. Igal asjal oma aeg.
    Aga just praegu olen palju lugenud erinevaid katkemiste lugusid..see tähendab..sel kuul on seda paljudel juhtunud ja see on nii kurb ja tekitab endaski igasugu hirmutavaid mõtteid…

  5. Sinu jaoks oli see laps ja ma saan kurbusest aru. Aga kui võtta teistpidi siis loodus laseb enamasti minna loodetel, millel on mõni viga või miks ei kasvaks elujõuliseks inimeseks. Või lihtsalt ei ole sinu keha veel valmis uut last kandma. See küll ei lohuta aga ju oli nii parem…

  6. 3+ katkemist tegelikult arstid ei registreerikski veel raseduse katkemisena vaid sul hakkasid lihtsalt päevad. Poleks sa testi teinud, poleks teadnudki, et sa üldse rase oleks olnud ju. Ehk siis tegelikult on naised palju tihedamini rasedad kui arvata oskavad, lihtsalt päevad hakkavad (mõnel paaripäevase hilinemisega) ja naised ei teagi, et oleks rasedad olnud.

    • Ma ei tea täpselt ka kaugel oli, sest eelmiseid päevi täpselt üles ei märkinud. Mäletan, et juuli keskel olid, enne kui maale läksime. Ja ov oli 6-7-8 aug umbes. 3-4 nädalat oli ma arvan.

  7. Kuna sul oli raske sünnitus ja keiser ka veel, siis on täiesti võimalik, et emakas lihtsalt polnudki veel valmis uut rasedust hoidma. Ega ilmaasjata ju ei öelda, et keisriga vähemalt aasta hoiduda uuest rasedusest.

    Eks oletusi võib teha mitmeid ja eks nad kõik ole tõenäolised.

  8. Olen oma mehega olnud päris kaua koos ning mina olin suhteliselt noor, kui minu esimene rasedus katkes. Veel kurvem oli asja juures see, et me algselt ei teadnudki, et olen rase. Lihtsalt juhtus. See oli nii valus kogemus, olime mehega nii õnnetud ja peale seda juhtumit oli meie suhe nii sassis.
    Sellest on pea 2a möödas, igatahes läks mees välismaale tööle suhteliselt kauaks ja selle aja alguses sain teada, et olen rasedaks jäänud (augusti alguses) :) õnn oli nii suur, olime lihtsalt nii õnnelikud, juba planeerisime kõike ja ostsime titariideid, tema seal kaugel ja mina siin Eestis. Ja nüüd nädal aega tagasi juhtus sama asi…

    Ma tean nii hästi, mis tunne sul on. Ja mul on nii, nii kahju. Palun hoidke kokku, kallista oma Annukest ja ütle talle, kui väga sa teda armastad :) ja proovige veel. Ära lase pead norgu.

  9. Ära ole nii kurb selle üle. Sul tuleb uus võimalus ja kindlasti läheb siis kõik hästi :)
    Mõtle parem, et kui sul oleks näiteks pool rasedust kantud ja siis oleks selgunud, et laps on väga raskelt haige ja vajalik on katkestamine näiteks, kas see oleks parem variant? Nagu juba ka öeldi, siis sellises järgus nö katkemised on pigem sellest, et lootealge pole täiuslik, esineb geenimutatsioon ja tegemist pole elujõulise algega.
    Sa oled ainult 20 aastane ja Annemaia on alles beebi, teil on veel pikalt aega lapsi saada :) Keskenduge hetkel parem oma kodu soetamisele, see on ka väga oluline etapp elus.
    Suured paid ja kallid!

  10. Minu rasedus näiteks hakkaski peale verejooksudega. Sain umbes sama vara teada. Ja kuni 7-nädala tuvastamiseni muudkui veritses ja veritses ja ma olingi mõttes juba leppinud sellega, et katkes ära. Tegelikult lihtsalt kõigi kehad reageerivad erinevalt. Võid minna ju arstile ja HCG taset lasta mõõta nädalaste vahedega. Ei pruugi olla veel kõik :)

    • Pigem on tõesti vara meelt heita (kui üldse), sest mõnel naisel käib ka esimesel trimestril menses rõõmsalt edasi, nii et isegi naine ise ei tea raseduse olemasolust. Ainus õige tuvastamise viis on teha vereproov, sest kontrolli peaksid minema paari nädala pärast niikuinii.

      Ja kui ka on “katkenud”, siis tegelikult ei loeta seda veel nii varakult tinglikult katkemiseks. Kas oleksid kahtlustanud rasedust kui teste poleks teinud? Iga viljastatud munarakk ei jõua ega saa kinnituda ja eks ka varakult peetunud rasedustel on omad põhjused. Tähtis on saada lõpptulemuseks terve laps.

      Raske on küll leida miskit selles olukorras positiivset, kui proovid (uut) last saada ja siis lähevad asjad hoopis teistmoodi. Laps tuleb siis kui ta tuleb – tütrekegi tuli omal ajal ja sa ei pidanud väga kaua tegelikult seda momenti ootama, et see juhtuks :) Pole sa pidanud aastaid proovima ja kannatama ebaõnnestunud IVF tsükleid. Seegi on omamoodi tegelikult suur suur õnnistus, kas pole?

    • Jah, kõigel ilmselt oma põhjus, ja parem see kui haige laps, aga jamh. :/
      Ma tegelikult ei tea kaua, see kolm nädalat oli huupi. Vabalt võis ka 5 olla.

    • Algas pruunika-roosakaga ja hiljem tuli ikka täitsa arvestatavas koguses verd igapäevaselt. Seetõttu ka olin juba arstile minnes leppinud, et kõik läbi, aga laps tegi õnneks üllatuse :)

  11. Mul oli ka verejooks, rasedus säilis edasi.Läksin muidugi kohe arstile ja sain duphastoni tabletid peale ja lihtsalt ootasin. Nüüd laps käes, rõõsa ja roosa :) Mine arstile parem..

  12. Veritsemine ei tähenda veel seda, et rasedus katkes. Neid naisi on tegelikult palju kellel veritsmine kestab edasi ka raseduse ajal. Minu sugulasel näiteks oli sedasi ja kuni lõpuni välja käisid tal päevad edasi. Need olid väiksema verega, aga muidu täpselt nagu päevad. Soovitan kindlasti ka arsti juurde minna. Pole vaja kohe kõige hullemat mõelda. Kuigi oled korra midagi sellist läbi elanud, siis ei tähenda see, et ka seekord halvast läheb. Mõtleme positiivselt.

    • Hakkate mu lootust veel upitama nii. Täna on valusid ka vähem. Eelmine kord katkes, siis oli ikka selline tükkidega veri ja täiesti hullud valud, nagu sünnitusel.

  13. Loodame, et valehäire ja mingit katkemist ei olnud.
    Aga mul on üks küsimus. Miks sa oma tervisega riskid? Kui sa ise endast ei hooli, siis vähemalt su tütrel on vaja tervet ema. Ma usun, et sulle tundub mõte kahest väikese vanusevahega lapsest ilus ja vahva – et nad saavad koos kasvada, on mängukaaslased jne. Aga see on ka ainuke positiivne asi seejuures.
    Sul ei olnud kõige lihtsam rasedus. Sul ei olnud kerge ja loomulik sünnitus. Sa toidad endiselt last rinnaga, rasedus ja samaaegne imetamine on naise organismile kurnav. Annu pole veel aastanegi. Kuhu sul kiire on, armas inimene? Sa oled veel väga noor ja küll jõuad neid lapsi saada. Sa vist hästi ei hooma, kui suur trauma uus rasedus ja sünnitus su organismile praegu olla võiks. Just keisri tõttu. Jah, ennegi on keisriga lapse ilmaletoonud naisi, kel kohe uus otsa sünnib ja kõik läheb hästi, aga riskid on tohutud!
    Mul on lastel vanusevahe 1a10k. Olid kerged rasedused ja sünnitused, aga ikkagi oli väga kurnav lõpuks. Sa vist hästi ei kujuta ette elu kahe väikelapsega. Idüllist on asi väga kaugel. Sul oli Annugagi algus väga väga raske. Korruta see nüüd kahega. Mul oli/on hea tugisüsteem, mees aitas palju, vanaemad lähedal, oma kodu, olen sinust vanem ja (elu)kogenum, aga IKKA oli väga raske. Meeletu väsimus, füüsiline kurnatus ja ajanappus on peamised märksõnad. Lõpuks see kurnatus viis meid abikaasaga vaat et lahutuse äärele. Jah, nüüd on kergem, kui nad on vanemad (3 ja 4,5), aga esimene aasta, isegi kaks aastat oli väga raske aeg. Ometi ei ole ma mingi papist naine.
    Mis see targutamine enam loeb… Loodan, et su halb ja rutakas otsus uuesti rasestuda sulle ja su perele väga alvasti ei mõju. Edu ja jõudu!

    • Sest ilmselgelt ta ei oska peale laste “kasvatamise” oma eluga midagi muud teha, ta seda ise tunnistanud ka.

  14. Kas lased arstidel uurida ka, mille tõttu rasedused katkevad Sul? (kui tegemist on katkemisega) Tean, et mõnel lihtsalt juhtub nii, aga äkki on selle taga mingi meditsiiniline probleem (esimene näide, mis pähe tuleb, on Missy Lanning)…
    Panen positiivsed mõtted teele!

    • Kuna see oli alles teine juhtum ja vahepeal oli edukas rasedus, ning mõlemad korrad on ka väga varajased olnud, ei usu ma, et nad uurima vaevuvad. Aga kuna kontrolli pean nkn minema, siis küsin kindlasti.

  15. Sellise asja puhul tahaksin Sulle lihtsalt öelda, et pea vastu!Tunne rõõmu Annemaiast ja säilita usk, et varsti õnnestub jälle!Tean, et kergem öelda, kui teha..Mul on väga lähedane sugulane, kes on 28 ja oma elus olnud raseduse katkemisega silmisi rohkem kui 10 x, viimasel korral 10 nädalal..ja siis lõpuks sai rasvasemad 2 triipu ja hetkel on 30+ nädalat rase ja nii õnnelik..
    Ma tean, et lapse kaotamine ongi selline hetk, et tahad lihtsalt otsida mingit põhjust või seda seletada..aga noh, pole mõtet. Ja siis selle õnnega, mis teistel uksest-aknast sisse tuleb nö, sellega on ka nii, et kohati on see ikka nii näiline..Ja inimesed, kellel on noorena mingi ebaõnne jada..on hilisemas elus palju õnnelikumad..Looda endale ja oma perele ikka õnnelikku ja helget tulevikku oma ilusas kodus ja tööta vaikselt ja astu väikeste sammudega selle poole!Ma usun, et pidevalt lootes ja vaikselt selle nimel töötades, see Sinuni jõuab!

  16. Pai Sulle Lipsu!
    Kui ma aasta tagasi Mariannat ootama jäin, olin ma salamisi meeletult hirmul, sest enne Elinat oli ca 8ndal nädalal katkemine. Ja kuigi Elina ootus oli nö raamaturasedus, siis hirm oli ikka hinges.
    Aga siis ma mõtlesin, et kui see laps peab tulema, siis ta tuleb ja kui ei, siis pole ta minu laps veel :).

    Ma usun pigem, et see veritseb raseduse ajal on erand kui reegel ja pigem lootust ei hellita :(. Kahjuks!

    Enne Mariannat ootama jäämist rääkis üks armas inimene mulle loo hingedest. Mismoodi iga hing on endale vanemad juba eos ära valinud. Ning et hinged rändavad: nad lähevad naise kehasse ning puhkavad seal ja rändavad siis edasi. Ning lõpuks jäävad paigale ning sünnivad.
    Aga sellest rändamisest tulevadki katkemised, abordid jne.

    Võibolla on tobe ja ebanormaalne jutt, aga mulle andis see sooja tunde sisse ning teadsin, et see beebi tuleb, kui ta meie oma on :)

  17. Oot sul oli esimene laps keisriga?
    Miks sa siis ometi hull inimene teist last planeerid??
    Sassis olid või? Tead sa ka, et keisri arm ei pruugi vastu pidada. Aasta on MINIMAALNE aeg kui võiksid uue raseduse peale mõtlema hakata. Ise rasestusin peale keisrit 1a ja 4 kuud hiljem ja ka siis andis terve raseduse haav tunda.

    Saad sa aru, et sa riskid oma eluga ja esimese lapse emata jätmisega?

    • Lipsuke teab kõigist paremini,nii et pole vaja õpetada siin. Teine laps tuleb ruttu otsa teha,muidu peab veel tööle minema.
      Ma tean,et sind kellegi arvamus ei huvita,aga milleks tõesti riskida oma tervisega ja olla nii vastutustundetu. Koguaeg sa rääkisid,kui keeruline beebiga oli ja koguaeg on mingi jama- mees pole piisavalt kodus,laps ei lase midagi teha,kellegi teisega olla ei taha,majalaenu ei saa jne. Üks häda teise otsa ja tõesti kõige targem siis uus beebi saada? Pigem tööta enda kallal,saa kellekski ja tee oma eluga midagi (peale laste). Kuigi sa ise ei taha ennast arendada,et kuhugi jõuda,siis eeskujuks oma lapsele pead sa ju olema. Sorri,aga ebatervislik,harimata,kõiketeadjast kodune emme. See tõesti pole mingi eeskuju. Võta kokku ennast.

  18. Lipsuke, vasta palun, milleks sulle teine laps? Mida sul oleks kahele väikesele inimesele pakkuda? Finants on teil nii kehv, et isegi mitte odava maja ostuks laenu ei saa. Sul ei ole haridust, järelikult on väljavaated korraliku palgaga tööd saada äärmiselt piiratud. Lapsed ei ela ainult õhust, armastusest, kahjuks ka mitte Eesti keskmisest palgast. Lapsed on enamat väärt. Korralik toit, riided, huviringid, isegi hea (kesk)haridus maksab. Ja üldse mitte vähe. Puhkusereisid, mitte mitte ainult selleks, et liiva peal peesitada, vaid selleks, et silmaringi aendada ja näidata noorele inimesele mis maailmas toimub ja kuidas võõrsil elatakse. Suudad sa seda kõike kahele lapsele pakkuda? Ilmselt me kõik teame vastust. Ei suuda. Sorry, aga sul ei ole vaja sünnitada siia ilma kedagi virelema. Saa ise kõige pealt jalad alla ja siis mõtle kas üldse ja kui, siis millal, oleks vaja peret suurendada.

    • No ma ei tea Katriina, sinu juttu lugedes on tunne, et sa peaksid justkui ise Lipsukese lapsi kantseldama hakkama. Peab ikka igav elu olema, et võõraste inimeste probleemid ja elu nii hinge poeb.
      Igaühe oma asi millal ja mida teeb.
      Mõistaksin su muret, kui nende pere elaks tõesti suures vaesuses ja laps oleks kasimata/söömata. Kuid see nii ju ei ole, niiet milleks teha selliseid provotseerivaid kommentaare, et võõrale inimesele hinge sülitada?
      Omalt poolt soovin Lipsukese perele kõike paremat ja küll kõik hästi läheb! Pea püsti! :)

    • Kas sul ei tule tõesti pähe midagi paremat öelda inimesele, kes on niigi kirjeldamatult kurb? On see tõesti parim moment selliste mõtteavalduste jaoks?
      Uskumatu, kui ennast täis ja kitsarinnaline võib inimene vahel olla.

    • Lapsele ei ole raha vaja, vaid armastavaid vanemaid, nende aega. Lapsena oli mul kõik, mida raha eest osta sai, aga mul ei olnud vanemate aega, minuga tegelesid teised. Ja siiani olemegi vanematega suhteliselt kauged üksteisest. Oma muresid ei lähe ealeski neile kurtma. Kuna tean, et lahenduseks pakutakse järjekordselt raha, kuigi ma tahaks äkki, et mind lihtsalt ära kuulatakse.
      Sama mustrit näen ma paljudes peredes. Lapsel on kõiksugu mänguasjad olemas, kõige uuemad ja kõige kallimad, käiakse perega reisidel, aga lapsest endast ei teata midagi. Kes ta on, mis talle tegelikult meeldib. Ja tagajärgi näeb teismeeas. Siis needsamad vanemad halavad, et ma ju andsin talle kõik ja vaata milline pätt temast sai.
      Tähtsaim mis üks ema saab oma lapsele anda on oma aeg ja armastus. Peale seda tulevad kõik need muud asjad, mida Katariina loetles.

  19. Vastik on lugeda neid kommentaare!!! Nagu lipsukese laps vireleks ja teine tuleks ka virelema,mina olen kyll aru saanud et lipsuke seab lapsed esikohale ja mina kyll ei saa aru,et millestki puudu oleks. Vahet pole palju haridust, peaasi et inimene ise on tubli ja töökas, tean ise niimõndagi mega haridusega meest kes tööd teha lihtsalt ei suuda ja ootavad, et kõik ise kätte tuleb. Laske inimesel elada!!

    • Inimene ju ei ole tubli ega töökas!
      Seda,et ta hea ema ei ole,ei saa aga küll öelda.
      Aga siiski, lapsed ei ela ainult õhust ja armastusest. Kindlasti ei pea rikas olema,aga samas me elame materialistlikus ühiskonnas. Ma ei mõtle lihtsalt materiaalsete asjade omamise mõttes,aga et nt kui elada kuskil maal ja bussidega linna ei viitsi ( se on ju koguaeg vabandus olnud) minna,siis oleks ju hea kui on auto. Autoga saab vähemalt kuskilgi käia,kui välismaale minekuks raha pole. Ja siiski enamus huviringid maksavad raha,lisaks veel teatrid/kontserdid ja muu selline,mis iga väikese inimese arenguks on ju ainult positiivne. Võid ju elada mingis sitases üürikas terve elu ja maja ees liivakastis mängida,selle asemel et midagi uut ja arendavat kogeda,aga mis elu see selline on. Kui ei laste saamiseks pole materiaalselt, emotsionaalselt ega sel juhul ka füüsiliselt valmis,siis kammoon. See pole ok.

    • Ei saa öeldes,et keegi sittagi ei tea,kui sa avalikult paljudest asjadest kirjutad! Sa ei käi (pole käinud) tööl,sul pole oma elamist (ega ka võimalik seda lähitulevikus soetada), sul pole lube/autot, sul pole haridust (haritusest rääkimata), sul oli juba esimese lapsega keeruline, sa ei saa oma vanemate abile väga loota.Loomulikult üks ei välista teist,aga siiski, olen ma millestki siis nii väga valesti aru saanud?

    • Kuna sa ise oled seda kõike siin blogis kajastanud (oma raskusi ja muresid), siis on selline inimeste poolne reageering normaalne. Need halvad küljed pole ju lugejate/kommenteerijate endi välja mõeldud. Või pole see kõik tõsi olnud, et sa saad väita, et lugejad “s*ttagi ei tea”?
      Mina arvan, et kuigi sa seda hetkel kuulda ei taha, siis on nendes nn negatiivsetes kommentaarides tõetera sees. Loomulikult eks igaüks elab nii nagu ise tahab, aga teine kord tasub lihtsalt enda illusioonidest korraks välja astuda ning asja kõrvaltvaataja pilguga hinnata, mis on üldjuhul objektiivsem. Öeldakse ikka, et igale ühele antakse nii palju nagu ta kanda suudab. Ju siis sina hetkel ei olnud selleks valmis. Või vastupidi- oled piisavalt tugev, et see läbi elada. Iga kaotus on millegi jaoks hea, iga lõpp on millegi uue algus. Võib olla on see tõesti märk, et enne oleks vaja midagi oma elus muuta.
      Mitte üldse halva pärast, aga lihtsalt mõtlemiseks.

  20. ok, ma reeglina ei kommenteeri blogides, aga.
    mis vajadus on inimestel tulla teise inimese blogisse halvasti ütlema? eriline isu peab ikka olema niimoodi tümitada. kas hakkas siis hea vähemalt?

  21. Esiteks minu meelest kui viisakalt või vähemalt tavapärasel moel oma arvamust avaldada / küsimusi esitada siis pole selles midagi kohatut või halba.
    Teiseks on tegelikult kurb, et soovitud rasedus võibolla katkes. Samas tekitab see ka palju küsimusi (nagu ka teistel kommentatoritel). Näiteks miks ometigi sa pole siiani arsti juures käinud?! Iseenesest kui sa olid kindel, et olid rase miks ei pöördunud kuskile EMOsse või naistearsti juurde? :O mitu päeva “praadisid” omaette jne :(
    Kolmandaks (ma olen muideks seda ka varem kirjutanud, sinna postituse alla, kus sa alles arutlesid kas teha lapsi järjest või mitte) miks sa vahepeal ei võiks enesetäiendamisega tegeleda? Sa pole ühtegi kooli suutnud lõpetada (ei autokooli (ok kool sul läbi aga ARK), ei aianduskooli jne). Võiksid midagi ette võtta ja midagi ära lõpetada ja just ENDA jaoks! Saaksid endale aega, saaksid vahepeal ennast täiendada, saaksid inimestega suhelda, saaksid vahepeal Annust nö puhata.
    Neljandaks miks on vaja just nii väikse vahega lapsi? Alla 2a? Ehk siis uus rasedus kui Annu on alles 9k? Eelmine rasedus lõppes keisriga seega haav ja muud jutud? :O samuti said sa ju enne ka miinimum emapalka seega ei ole sul vaja “kiirustada”, et mahtuda sinna 2,5a sisse (et saada eelmist emapalka uue lapsega)? Sul ei pressi ju ei vanus ei mingid muud asjad :)
    Ja viiendaks kas siis lükasite oma soov saada maja ostuks laenu kaugemasse tulevikku? Aga kui kaugele? Kaks last nõuavad rohkem raha, kaks last nõuavad rohkem aega (plaanisite väikest maja, kus on teine korrus väljaehitamata)…
    Need on minu mõtted ja küsimused, mis tekkisid sinu postituse peale. Ära võtta kõike rünnakuna vaid enne mõtle siis vasta :) usu mind mul oleks väga tore olnud lugeda su uuest rasedusest jne samas on mul tore lugeda ka teie maja ostust või mõnest muust positiivsest asjast, mida elukene teile tuua võib! :)

    • No konkreetne inimene siiski solvas mind, sellest ka minu järsk vastu ütlemine.
      Arsti juurde pöördumine ei oleks last päästnud. Esiteks juba sellepärast et nad ei saa nii väikse raseduse puhul midagi teha ja teiseks, kuna rasedus katkes, oli ilmselt lapsel midagi viga või ta kinnitus halvasti või jumal teab mis.
      Laste järjest saamise koha pealt nii palju, et ei, midagi ei pressi peale, aga see on lihtsalt alati olnud meie soov – kaks last võimalikult väikse vanusevahega, et neil oleks endiselt ühised mängud, ühised huvid, ühised jutud. Kui see vahe venib juba 3-4 aastaseks, siis ei pruugi nad nii lähedased olla. Ja just seda lähedust ma neile soovingi. Mina kasvasin üksi, ja see oli kurb. Tundsin alati mängukaaslasest puudust.
      Plaan oli, et teeme kaks tükki järjest ära ja kõik, ning siis hakkan alles endale mõtlema. Keisri värk on jah riskantne, ning tean neid riske. Aga enda kaitseks ütlen, et ma ei uskunud, et ma kohe esimesest laksust rasestun, sest me ju ei proovinud midagi. Aga ju siis pidi nii minema…

    • Last päästnud ??? Sa räägid nagu sa oleks juba viiendat kuud rase olnud..

      tõesti tule maa peale t agasi nüüd..sa ei ole 45 et raske lapsi saada.See katkemine on nii alguses ju,paljudel on seda..ära üle ka pinguta oma halaga pliis.

    • Oi anna andeks, et julgesin paarinädalase loote kohta LAPS öelda. Andesta, kui suudad! Ma loodan kogu südamest, et oled võimeline sellest traumast üle saada. :(

  22. Väikese vanusevahega lastel on kindlasti tore koos mängida ja kasvada! Mul endal on noorema õega isegi natuke alla aasta vahet. Ei usu, et see päris niimoodi planeeritud vanematel oli, aga tõesti oli mängu(ja ka lolluste tegemise)kaaslane kogu aeg kõrval. Meie muidugi elasime alguses mitu aastat vanavanematega 6-kesi 3-toalises kõik koos ja edapidigi olid vanaema-vanaisa need, kelle juurde suvilasse meid kõikidel suvedel nö “pagendati” (aga millest on vaid parimad ja soojemad lapsepõlvemälestused) ja kes meid õega (keda isegi kaksikuteks aeg-ajalt peeti) igatepidi kantseldada ja kasvatada aitasid.

    Aga eks igal mündil on mitu külge. Enda nö avastamisest ja harimisest ja töökogemuse hankimisest on siin palju juba juttu olnud, milleks mitme lapse emaks olemise kõrvalt ilma lähedaste inimeste suure toeta kindlasti tulevatel aastatel aega ja võimalust eriti ei jää.

    Ja milles mul endal veel kogemus on ja mis siit blogist veel teemana läbi on käinud- oma maja ostmine on 2 lapsega jah hoopis teine, kui ühega. Panga silmis on suur vahe, kas peres on 2 ülalpeetavat või 1. Meiegi uurisime üksvahe laenuvõimalusi ja mõlgutasime oma majast mõtet ja lisades neisse laenukalkulaatoritesse 1 lapse (nagu meil seis praegu on) – tuli üks summa ja huvi pärast kõikidel samadel tingimustel 2 lapsega proovides andis ikka märksa kesisema laenusumma (millega nt meie oma unistusemaja kuidagi soetada ei saakski). Nii et päris oma pesa soetamise unistamise juures peaks kindlasti ka sellele mõtlema – mida rohkem lapsi, seda keerulisem ja kaugemasse tulevikku selle teostamine jääb.

    Igal juhul soovin kõike head sulle ja mis iganes otsuseid sa oma elus teed – ei ole seda ühte ja õiget rada ning igast olukorrast võib leida palju head, õpetlikku, arendavat aga ka raskusi ja eneseületamist!

  23. Ma tahaks vaid seda öelda, et ära aseta oma elu keset ja õnne ainult laste saamisele. See EI OLE ei sinu ega kellegi teise elu MÕTE, saad aru?

    • Miks ei või kellegi elu mõte olla laste saamises-kasvatamises? :O Kas kõik naised peavad tingimata käima koolis-tööl-tegema karjääri?

  24. Ma mõistan täielikult, et inimestel on erinevad arvamused- positiivsed ja negatiivsed. Kuid kui te ei suuda end kokku võtta ja sellise postituse all midagi toetavat öelda, siis ma paluksin, et jätaksite üldse kommenteerimata. Või kui teil tõesti pressib see sitt arvamus kuskilt tagant välja, siis leidke teine päev selle avaldamiseks. Ausalt. Nüüdseks on jah sellest postitusest hulk päevi möödas, kuid siiski. Inimene oli kurvas meeleolus, tema rasedus katkes ja teie, inimesed, ikka suudate Lipsukesele nina alla hõõruda kõike negatiivset.

    Kõike head sulle ja sinu perele :)

  25. Ma lihtsalt sattusin siia postitusse ja ma tundsin, et tahaks end kuskile välja korra kirjutada ning kuna ma kuhugi mujale ei oska siis kirjutan siia. Nimelt saime kuu aega tagasi kaaslasega teada, et saame endale pisikese. Olime väga õnnelikud, mina algul kartsin väga ja ei julgenud millelegi mõelda kuna kartus oli, et äkki juhtub midagi ja pärast raskem lahti lasta. Kuid kuna kaasa oli väga õnnelik ja planeeris juba kõike siis hakkasin ise ka harjuma mõttega ja me pühendusime täielikult lapse tulekule. Meil oli kõik juba pikalt selle järgi planeeritud ja ära mõeldud.
    Eelmine nädal julgesime siis lõpuks arstile minna ning teada saime, et laps kasvus tubli ja õige, nägin südame löömist ja õnnest tulid pisarad silma. Pildikese saime ka mis rippus meil eilseni külmikul.
    Ma olin juba nii ära harjunud sellega, et rase olen, kõik sümptomid juba möllasid ja olid täies hoos. Olin harjunud mõttega, et 20.Juuli saavad meist vanemad kuid üleeile läks asi kehvaks.
    Mul algas veritsus mida ma pidasin lihtsalt pruunikaks vooluseks ise aga arstil tuli välja, et ikka tume-tume veri. Kuna ta kestis vaid kaks korda viis minutit siis ma ei tormanud kohe emosse. Eilehakkas jälle pihta hommikul ja tormasin juba nuttes oma naistearstile (ma tundsin juba siis, et nüüd on kõik) ja ütles, et see on ikka täielik veritsus. Südametööd ei leitud. Lootust ei antud. Põhjust ei öeldud.
    Hakkasin seal juba nutma ja terve eilse päeva olin pisaratesse mattunud. Kallim on ka hetkel välismaal tööl ja koos ei saa olla. Nutsime lihtsalt eile koos telefoni otsas.

    Kõige tegemine tundub nii kasutu ja midagi teha ei soovi. Pole isu, pole tahtmist miskit teha ja nagu pole tahtmist eksisteerida isegi. Lihtsalt nutan ja veritsen siin ning ootan juba nädalalõppu, et kallimaga koos saaks olla, see teadmine, et tema mul olemas on ongi ainus mis mind pinnal hoiab.

    Homme pean jälle arstile minema, et saada vaid kinnitust selle kohta, et meie pisikest enam pole…lihtsalt vastik ja valus on ning ma ei kujuta ette kuidas keegi suudab veel üle elada emotsionaalselt mitut katkemist…tõesti endal selline tunne, et hoolimata sellest, et me pisikest tahame ei julge uuesti küll proovida.

    Kõik need lohutused, et küll teete uue või see oli looduslik valik jne need ei lohuta mitte kuidagi! Ja kõige hullem on see kui keegi ütleb, et ta polnud veel laps isegi mida sa pillid. Ta oli meie jaoks meie pisike beebi juba! Kellega me rääkisime ja unistasime sellest milline ta tuleb välimuselt, iseloomult jne jne. Need tühised ütlused ei muuda isegi olukorda kergemaks vaid just vastikum tunne tekib…Miks meiega see juhtus? Miks meie pisikesega nii läks? Miks elu nii ebaaus on?

    Beebi uh pildi panin sahtlisse ära peitu ja kui kallim tuleb siis otsustasime selle pildi läbi koos beebiga hüvasti jätta ja siis edasi mõelda mis teeme pildiga, selle ära viskamine tundub liiga julm meie jaoks…

    Ma ei jõua isegi enam nutta aga pisarad lihtsalt voolavad…

    Isegi oma vihavaenlasele ei sooviks sellist asja

    • Oh kullakene. Nagu loeks enda tundeid. Tean täpselt mida sa läbi elad. Aga usu mind, mida kiiremini uue hakkama panete, seda parem. Uus laps ravib su terveks. See küll ei võta seda valu täielikult ära, aga see aitab.
      Ja väga hästi saan ka aru nendest ütlustest ja sellest, kuidas need ei aita mitte sugugi. Need inimesed ei ole ise seda läbi elanud ja nad ei tea millest nad räägivad. Ignoreeri neid.
      Uue raseduse algus on hirmus. Ma tean. Sellele mõtleminegi on hirmus. Aga see möödub. See kuukene-paar on jubedad, sa kardad. Aga see möödub. Ja võimalus, et kordub sama, on väike. Paljud naised elavad seda korra läbi. Ise pead lihtsalt rahulikuks jääma (arvan, et südames tundsid ette, et midagi on pahasti ja sellepärast ei tahtnudki alguses kiinduda) ja kui kardad, ära hoia endale, vaid räägi inimestega keda armastad ja usaldad… Tean, see jutt tundub praegu mõttetu. Enne pead selle leina läbi elama. Võta endale aega, nuta ja tee misiganes sul olemist kergemaks teeb. Aga ära jää terveks eluks nii. Elu peab edasi minema. Tean, see kõlab karmilt, aga ära tee seda viga, mida mina. Mina jäin terveks aastaks seisma. Ma kaotasin oma elust aasta! Aasta, mille jooksul oleksin võinud juba uuesti proovida, emaks saada, midagi õppida, midagi oma eluga teha! Ma olin kodus, masetsesin, jõin, nutsin ja jõin veel. Ma võtsin mitukümend kilo juurde…
      Aga kõik muutus hetkest, mil sain uuesti oma triibud. Elu pöördus. Jah, algus oli raske, sest hirm, et kordub sama, oli suur. Aga see möödus umbes 10.nädalaks, kui sain last doppleriga kontrollima hakata. Ja siis tulid juba liigutused ja kõik muu, mis koguaeg kinnitasid, et kõik on hästi. Tuleb lihtsalt need esimesed kaks kuud kuidagi üle elada. Ja kui Annu sündis… Ta ravis mind. Jah, ma mõtlen ikka veel oma kaotustele, panen neile küünlaid põlema, olen neile mõeldes kurb ja see ilmselt ei muutugi kunagi, aga seda ei saa võrreldagi sellega, mis oli enne Annut. Poleks teda, oleksin ma ilmselt endiselt depressioonis.
      Ühesõnaga. Leina oma lein ära ja proovi uuesti! Ära jää seisma. Sa oled tugev, sa oled tubli ja sa suudad seda!
      Kui tunned, et tahad veel rääkida, siis ma olen sinu jaoks olemas ja mu postkast on avatud! Jaksu sulle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.