Neljanda lapse ootus seni

24.oktoober, 24+5 nädalat

Need beebiblogi laadsed postitused lõppesid mul seal kuskil kuue-seitsme nädala vahel ära, sest siis mul hakkaski vist enesetunne vaimses mõttes hullemaks minema ja ma ei tahtnud/suutnud enam kirjutada. Aga seda ütlen ma küll, et ma ei mäleta, et mul ükski eelnev rasedus nii rets oleks olnud. Sellepärast ma ka alguses mõtlesin, et mis siis, kui ma saangi päriselt kaksikud, sest see lihtsalt ei ole reaalne, kui intensiivne ja võimendunud kõik sel korral on.

Alustades sellest iiveldusest. See kestis mul umbes viieteistkümnenda nädalani! Mis on minu jaoks täiesti ulme. Tavaliselt on mul iiveldus pea olematu või selline nõrk, aeg-ajalt esinev seisund, viienda kuni kaheksanda nädala vahel. Nüüd aga oli see selline kõikehõlmav ja jalust maha tõmbav õudukas, ning lausa 15 nädalat. Teine põhjus oli metsiku kiirusega kasvav hcg näit. Aga nüüd näen, et ilmselt oligi iivelduse põhjus see kiirelt kasvav hcg. Ja kiirelt kasvav hcg omakorda ei pruugi alati ka olla näitaja kaksikrasedusest. Vahel lihtsalt on nii. Ju mu beebi on siis lihtsalt nii tubli ja tugev, et kasvab nii, et ragin taga.

Teine, väga palju elukvaliteeti mõjutav muutus oli see, et kui ma olin päeva jooksul palju jalul olnud ja siis õhtul kasvõi viieks minutiks maha istusin, ei saanud ma enam püsti tõusta. Paremasse puusa lõi lihtsat selline valu sisse, nagu keegi oleks mulle sinna noa sisse löönud. Iga liigutus, mida ma teha üritasin, oli täielik põrgu. Sain ainult liikumatult lamada. Seda on isegi raske sõnadesse panna… Ja see algas juba kuskil 13. rasedusnädalal. Tavaliselt on see mul selline 20+ nädalat tekkiv teema. Õnneks viimase kuu jooksul on seda mul vähem esinenud. Võib-olla sellepärast, et laps on tuharseisus… Aga selle asemel on mul nüüd alaselg nii pekkis, et ma ei suuda normaalselt ei istuda, seista, lamada ega käia. Päeva jooksul ei ole sellist hetke, kus mul ei oleks seljas valu. Ja mitte miski ei aita selle vastu… Rääkisin ämmakaga ka sellest ja ta soovitas mul perearstilt füsioteraapia saatekirja küsida.

Ilmselge on see, et keha on kurnatud sellest hullumajast, milleks ma teda sundinud olen. Madli on 2a3k ja nõuab ikka rinda. Juuni alguses, kui rasedusest teada sain, lõpetasin ära. Ta oli siis peaaegu 1a11k. Kaks-kolm kuud ei saanud ta põhimõtteliselt üldse, sest ma kartsin raseduse katkemist. Oli ikka väga raske… Paar korda selle aja jooksul nihverdas end ntk öösel rinna otsa, kui ma aru ei saanud vms, aga üldiselt siiski ei andnud talle. Nüüd aga on see tal kuidagi võimenudnud ja nüüd nutab ta jälle hüsteeriliselt, kui seletan, et ta ei saa. Muudkui käib ja hüsteeritseb ”piima” ja ”piima”. Olen nüüd proovinud korra päevas või võimalusel korra paari päeva järel talle seda võimaldada, sest selge on ka see, et ta ei olnud valmis loobuma. Kui ta nüüd ära tajub, et teda peletatakse eemale selleks, et emme saaks ”piima” hakata andma uuele titale… Ma ei taha seda kadeduse reaktsiooni nähagi. Hetkel ei ole ma märganud, et see kuidagi kõhuelanikku või rasedust mõjutaks ka, seega olen järgi andnud. On nagu on siis.

Aga ma olen niiiiiiiiiii elevil! Iga ootus on selles mõttes mulle nagu esimene, et see elevus ei ole kunagi vähenenud. Iga kord ootan millal juba saaks valmistuma hakata. Aina ootan milal uus nädal täitub, ootan millal on järgmine samm raseduses edasi, millal oleks ”normaalne” aeg hakata asju ostma jne. Sel korral sundisin end ootama 20.nädalani, kuni saime teada kumb tuleb ja siis hakkas pihta. Praegu oleme sugu teadnud natukene rohkem, kui kuu aega ja mul on põhimõtteliselt kõik olemas, sest…ma olen lihtsalt segane. :D

Tegelikult valetan, sest esimese asja ostsin siis, kui mul oli ca 10ndl. Jäi lihtsalt siinsamas linnas silma hea käru pakkumine, mis sobis meie turvahälli alla ratasteks. 35 euri ja tõi koju kätte ka veel, seega ma lihtsalt PIDIN. Ja kui soo teada saime, ei takistanud mind enam miski. Pidevalt vaatan ja täiendan oma nimekirja, uurin mida kust saab ja oii seda rahulolu, kui saan sealt nimekirjast midagi maha tõmmata, uuugh.

Üritan küll mõistuse häält säilitada, aga siis mõtlen, et ‘aga see on ju mu viimane beebiiii…” ja läheb ostukorvi ära. Enda kaitseks pean siiski ütlema, et päris arulagedaid valikuid ma teinud ei ole, aga no jõuab ju veel. :D

Olulisemad asjad, nagu vankrikorv, korralik sulgedega soojakott, kiik, beebimonitorid jne on nüüd olemas. Meriinokombe, papud, kindad, müts ja sall on tellitud jaanuariks. Riidest mähkmed, tekid, riided jne on pestud ja uude kummutisse ära lapitud, nii, et kui mind tabab nüüd see ”omg, kui nunnuuuu, ma pean selle saama” hoog mõne riideesemega, pean selle ostma suuruses 68 või suurem, sest muidu läheb see riidemajandus lihtsalt ülekäte… Päevaune tarbeks on mul Madli ajast veel alles häll, Madli turvahäll sobib ka veel uuele beebile, aga pean sellele leidma uue pehmenduse jalgade vahele, sest too on kuskile jooksu pannud.

Osta tahan veel beebialbumi, kuhu üles kirjutada lapse edusammud, ning samuti vajan  Lenny Lamb bambustekki, vannitamiseks kapuutsiga rätikud ja siis pean ema juures ära õmblema ka riidest pepulapid. Tegelikult tahaks talle Wubbanub lutti ka, aga no medironis ei ole ilusat ja nad ei tea ka kuna neid uuesti tulla võib. SellesT on ikka väga kahju, sest wubbanub/soothie on alati olnud ainus lutt, mida mu lapsed võtnud on… Mingi kergema, hallikat vms mahedat tooni lutiketi võiks samas ka osta, sest mul on talle varutud Bibs ja Soothie lutid.

Ühesõnaga, tuleks see veebruar juba kiiremini, sest väiksed varbad ja beebilõhn. ❤️

Comments

comments

2 thoughts on “Neljanda lapse ootus seni

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.