Oktoober on meie peres vist perelisa kuu

Väga tihti lisanduvad pereliikmed meie perre just oktoobris – 2011 oktoober võtsime kassi, 2012 oktoober võtsime koer, 2014 oktoober sündis Annu, 2015 oktoober tuli veel üks kass, 2018 tuli veel üks koer. Jah, meil on uus koer! Esmaspäeval lisandus meie perre üks pisitilluke liige.

Tegu on väärkoheldud koeraga, kes on Põlva tänavatelt püütud ja kellele oli ASAP uut kohta vaja. Ma tõesti ei tahtnud, et ta lõpetaks varjupaigas, kust teda käitumisprobleemide tõttu päris koju mitte iial ei viida…

Te peaks seda looma nägema, issand mu süda tahab lihtsalt puruks murduda! Teda on ilmselt mõne naise poolt julmalt pekstud, sest ta kardab justnimelt naisi. Nii meie, kui ka selle inimese juures, kes ta kinni püüdis, on koer naist kartnud ja mehe poole hoidnud. Kui mina üritan talle pai teha, siis põgeneb ta mehe selja taha. Mehega on ta aga palju julgem, ning laseb isegi end paitada, liputab talle saba jne.

Iga järsu liigutuse või heli peale tõmbub ta vastu maad, nagu üritaks end löögi eest kaitsta. Minul ta endale pai teha ei luba(nud), jookseb eest tulistvalu lihtsalt minema, jne. Õues rihma otsas ta käia ei julge, tõmbab end vastu maad ja ei liigu kuhugi, ning kui ma siis üritan teda sülle võtta, või talle pai teha, kiunatab ta väga kiledalt, nagu oleks haiget saanud, kuigi ma pole teda veel puudutadagi jõudnud. Muudkui käib ringi kõrvad ludus ja silmad maas, mööda seinaääri ja lauaaluseid. Ma ei kujuta ette ka mida selle loomaga tehtud on, aga see inimene pidi ikka täielik koletis olema, sest see koer on lihtsalt niii katki! Ma pole elus näinud, et üks loom niimoodi käituks ja inimese käsi-jalgu kardaks. Ta reaalselt võpatab ja väriseb iga kord, kui keegi talle pai teha tahab, või siis tõmbab end lihtsalt vastu maad laiaks nagu puuleht, ning ajab käpad püsti, justkui märgiks, et ta on maas – ärge lööge… Mul tulevad pisarad kurku kui tema mineviku peale mõtlen – mida ta ometi läbi elanud on? Need silmad on nii sügavad ja valu täis.

wpid-IMG_20181010_123352_402.jpg

Ta on nii tibatilluke ja armas, kuidas keegi iial suudaks kellelegi sellisele liiga teha?

wpid-20181008_164731.jpg

Aga näha on, et ta on hea loom ja ta pole inimestesse usku täielikult kaotanud. Madli nuttis eile mul kõrval ja kutsa tuli ka siis vaikselt juba piiluma, et mis toimub. Pani käpad diivani äärele, ning üritas last nuusutada, aga ei küündinud. Ma siis tõmbasin diivani lahti, nii, et alumine osa jäi talle justkui trepiks, et ta meie juurde tulla saaks. Nuusutas beebi ära ja läks siis teisele poole diivanit pikutama, ning piilus mis me teeme.

Vaikselt teeme juba edusamme, nüüd lubab ta mul endale pai teha, ning eile võttis ta mul käest toitugi vastu. Lakkus õtul isegi mu kätt… Enam ta ei põgene kohe, kui mind tulemas näeb jne. Aga vägaväga ettevaatlik on ta siiski. Iga kord kui talle ise lähenen, tõmbab end vastu maad… Aega kindlasti läheb, aga ma usun, et armastus ravib kõik haavad, ning varsti on meil siin majas veel üks vahva sõber.

Enne meie juurde tulemist käis kutsa ka arsti juures ära, kus ta kõik vajalikud rohud ja vaktsiinid sai. Lisaks oli tal tagumise käpa küüs padjandisse sisse kasvanud, see eemaldati ka…

Ausalt öeldes tundub väga veider ka see, et ta näeb väga hea välja – karv on üsna ilus, nälginud ta ei ole, ning söögiga pigem pirtsutab jne. Kõrvade taga olid mõned karvatuustid küll, mille ma kääridega ära lõikasin, aga üldiselt ei jää üldse sellist muljet, et ta on nädalaid hulkunud või piinatud… Hakkasin isegi mõtlema, et ehk on ta kuskilt põgenenud (keegi taga teda siiski vist ei otsi ja kuulutuste peale ühendust ei ole võetud), ning alles peale seda on keegi talle liiga teinud, aga no täit tõde ei saa ma ilmselt iial teada.

Kui kellelgi on kogemusi väärkoheldud koertega, siis andke mulle nõu – mida ma võiksin veel proovida või teha, et kutsu usaldust võita ja talle kinnitada, et siin ei tee talle keegi liiga? Kuidas teda rihma otsas käima õpetada, ilma, et ta kardaks? Ma arvan, et rihm tundub talle ohtlik, sest sel hetkel ei saa ta ju põgeneda, et end potentsiaalsete löökide eest kaitsta, seega ta lihtsalt…kivistub.

 

 

Comments

comments

23 thoughts on “Oktoober on meie peres vist perelisa kuu

  1. Issand kui kohutav, milliseid inimesi on olemas. Koer on ikkagi lemmikloom ja ei saa end kaitsta, eriti nii väike… Mul on nii kahju, et meie ühiskonnas on loomade suhtes vägivaldseid inimesi.
    Sa oled üks suure südamega inimene! Aitäh sulle, et oled võtnud ühe väikese katkise hingega looma enda juurde ja näitad talle, millist elu ta tegelikult väärib! Sügav kummardus su ees!

    • Ma olin niikuinii mõelnud, et meie suurel koeral võiks sõber olla. Ootasin vist lihtsalt seda hetke, et mul koidaks, et see ongi nüüd SEE. Ja noh, tundub, et tema ongi meie SEE, sest too pisike vajab hädasti meie abi.

  2. Aega on vaja ja kannatust. Meie võtsime enda juurde koera, keda on minevikus ka väärkoheldud ja kelle tervis oli ülipõdur. Ja päris terveks ei saa ta kunagi. Ta ei osanud alguses teiste koertega absoluutselt suhelda ja tiris rihma otsas nagu metsaline. Ajaga saime ta normaalselt käima ja enam ei taha ta iga vastutulevat koera maha murda.
    Inimesed kartsid veel, et koer on ohuks meie lastele. Meie millegipärast nägime sellest mööda ja ta hoiab lapsi väga. Hämmastaval kombel ei ole ta kaotanud usaldust inimese vastu ja hoiab väga meie ligi. Üks kondama ei lähe (isegi põllule pissile ei lähe üksi, ikka peab kaasa jalutama).
    Niiet – palju armastust, aega ja kannatlikkust ning teil on varsti koer, kes on piiritult tänulik ja armastab elu lõpuni!❤️

    Ah, koer on see, kelle pildi peale sa ütlesid, et vaatasid, mis veidras poosis hobune??

  3. Oeh tean mis tunned, meie perre lisandus aasta aega tagasi pisike yorkie. Saime ta sugulase kaudu, kelle ülemus leidis ta ehitusplatsilt koos kahe teise koeraga. (ka yorkied) Nad olid sinna ketti pandud, kujutad sa ette nii väikesed koerad ketis? Neil ei olnud toitu, veest rääkimatagi. Neid oli pekstud, alavääristatud. Meie pisike kartis ka kõiki inimesi algselt, pikka aega ei julgenud ta midagi teha, vaikselt harjutasime Lubasime tal meie kaisus magada, käitusime väga hellalt. Ja ta avanes, ta hakkas usaldama meid. Ta on väga väga sõnakuulelik koer, ta on alati niiii rõõmus, ja poeb alati kaissu kui tunneb, et ma olen halvas tujus. Mul tuleb alati pisar silma kui mõtlen sellele, kuidas nad piinlesid seal. Aeg parandab haavad..

  4. Ma arvan, et kõige parem lahendus ongi aeg. Kõigepealt peab koer uue olukorra ja uute inimestega harjuma. Ja kui ükskord on usaldus võidetud, siis vaikselt hakata teda rihmaga harjutama. Esialgu võib-olla mänguliselt, hiljem juba ehk lubab endale rihma külgegi panna.

    Edu selle vahva loomakesega! :)

    • Hea on, et mul on võimalus teda aeda lahti lasta, muidu ma ei tea mis saaks ja kuidas ma teda pissitaks… kuigi jah, koguaeg kardan, et ta lipsab värava alt välja, seega käin ja topin koguaeg sinna alla laudu lisaks ja valvan terve aja värava ees nagu öökull. ?

  5. Mul küll kõvasti väärkoheldud koertega kogemust ei ole, kuid väga paljude koertega ja ka traumaga koertega.
    Tahaks Sulle südamele panna, et ärge sundige teda mitte millekski. Arg loom võib kalduda agressiivsusele, eriti kui talle vägisi midagi peale sunnitakse. Sest kujuta ise ette kui Sind on piltilikult öeldes nurka surutud ja enam kuhugi minna ei ole, siis Sina saad sõnadega karjuda, temal seda võimalust ei ole. Pigem julgustada kõiki edusamme preemiaga. Lasta võimalusel alati ära minna kui tal soov on, ka lastele tuleks see selgeks teha. Tal võiks olla mingi oma pesa, kus teda mitte keegi kunagi ei torgi ning kus tal on võimalik alati peitu. Hea oleks kui see oleks pigem selline koht, kus on katus peal ja neli seina. Ja sinna ei tohi lapsi lasta, sest see on tema turvakoht.
    Siis tuleks jälgida kehakeelt. Kui koer on ärev, on teatud tunnused, mida nad teevad: limpsab huuli, silmavalged on näha, kõrvad lähevad lidusse jne. Sellisel juhul võiks ta saada alati ära minna justnimelt oma pesasse.
    Koerte treenimisel ja kasvatamisel on tõestatult kõige efektiivsemad meetodid positiivsed mõjutustehnikad.
    Kui Sul on küsimusi võid mulle meilile kirjutada.

    • Täpselt. Hetkel vaatangi just kodus ringi ja mõtlen kuhu talle see pesa teha… muidu ta muudkui käib ja kondab mööda kappide ja laudade aluseid.

  6. Soovitan võtta ühendust mõne koerte koolitajaga, nemad oskavad kõige paremini nõu anda, kindlasti oskavad seda ka Varjupaikade pikaaegsed töötajad, kes selliste loomadega igapäevaselt kokku puutuvad.

    • Jah, seda ka kindlasti. Aga uurida ka koolitaja tausta ning seda, et koolitaja oleks tegelenud probleemsete koertega. Kõige jubedam oleks kui oleks Cesar Millan’i võtetega koertekoolitaja, see keeraks vist kõik nässu.

  7. Minul ka endal kogemust pole,aga soovitan Caesar Milano videosid netist vaadata-tema oskab selliseid olukordi lahendada.
    Pesa kohapealt soovitaksin puuri ( seda ei pea kinni panema),mis teki või millegi Muuga katta,et tal oma turvaline urg kus teda ei näpita. Arvan,et see on sellisele koerale väga tähtis. Edu teile ja väga armas teist väikest looma aidata.

    • Minul ka puur ostetud ja peale tekk visatud.Puuri sees erinevad tekid ja padjad jne.Kaeval sinna mingi pesa ja põõnab igakord.Koera lemmik paik.Ja alati kui kuskile kylla või öömajale minek,siis mugav kaasa võtta.

  8. Minul kogemus väärkoheldud koeraga, kel lisaks argusele esines paanikahoogusid, agressiivsust, egoprobleeme. Segapudru ühesõnaga. Lisaks eelnevale heale kommentaarile seoses koera isikliku ruumiga rõhutaksin veel kord riske agresiivsusega. Katkist koera on väga lihtne teistmoodi katki teha. Kui Sul ei ole varem kogemust olnud – palun suhtle kindlasti! mõne koeratreeneriga/terapeudiga. Oluline on võita koera usaldus, aga väärkoheldud koer tuleb kasvatada normaalseks koeraks – ei tohi takerduda sellesse, et kunagi väärkoheldud = elu lõpuni vatipadjas hellitatud koer. Kui usaldus on olemas, tuleb hakata koera enesekindlust kasvatama, hoides sealjuures paigas perekonna hierarhia. Väikeste koertega on minu meelest natukene raskem. Kõik aspektid on omavahel tihedalt seotud ja piirid hägused, et kus on see kuldne keskmine. Aga jõudu, olen nõus samuti nõu andma, kui tarvis.

  9. Üldise käitumise osas, siis ilmselt kindlasti haiget tehtud ja väga tore, et teie juurde ära sai, aga räägin lihtsalt oma õe koerast veidi.
    Ta on tal 7 aastane ja olnud 2k saati nendega, keegi talle haiget kunagi teinud ei ole, aga kõiki teisi peale oma perenaise ta kardab sarnaselt sellele, kuidas sa rääkisid, et teie koer käitub. Okei, õues ta ülbik jne, käib ja haugub ja kuni keegi tema poole ei astu on kõik okei. Sülle võtad, siis hakkab kiuksuma ja käuksuma, isegi õega õues, alati vaadataksegi sellise näoga, et a’la mingi koerapiinaja, kuna koer kisab reaalselt sellise häälega no… Ja no toas olles, kui talle läheneda või teda kutsuda, siis hakkab ka maas roomama kõigil peale oma perenaise. No käitub täielikult nagu mingi väärkoheldud koer- roomab ja ei julge tulla väga. Reaalsuses on ta lihtsalt aga täielik äpukene ja oma peremehes väga kinni ka veel :) Ta kassi suurune ka, et ehk sellest ka veidi, aga no samas õues haugub sellise mehise häälega, et nurga taga olles arvaks, et suur koer tuleb. Selline lugu siis.

    • Tead, ma siiralt loodan, et see meie pisike sõber on ka lihtsalt äpu ja tegelikult pole talle keegi liiga teinud, aga hetkel kúll tundub, et päris õige see asi ei ole… :/

    • No arvestades, et nii palju sellist ohukäitumist, siis jaah… :(

      Aaa ja sorri, et ma siia kurbe jutte kirjutan, aga veel üks imelik seik. Võtsime minu kunagise sõbranna perelt koera endale, kuna temast taheti lati saada. Vot seda koera kohtles selle sõbranna ema ja vanaema ikka väga julmalt, no nii julmalt, et ma ei suuda sellest kirjutadagi. Aga kõige, kuidas nüüd öeldagi, haigem(?) oli see, et see koer hoidis ikka neid inimesi ja edasises elus hoidis just naisi, valis endale meie peres minu vanema õe ja ema välja ja neid hoidis, mehi peaaegu, et vihkas ja meile teistele kargas lihtsalt kallale. Öösiti vetsu tahtsid minna, siis oli päris suur oht, et koer jookseb jalga kinni ja noh, ühesõnaga jah, loomad on sellised, et no vot kunagi ei tea, kuna no masendav, et loom hoidis inimesi, kes teda julmalt peksid :/ Põgenes isegi meie juurest korra tagasi sinna alguse poole, kui õue minnes mulle kallale kargas ja end lahti tiris. Et no loomad on imelikud. Aga ma loodan, et teie saate selle pisikese hinge ikka kenasti korda. Arvan, et kuna ta juba lapsi hoiab nii väga ja sind ka enam nii väga ei karda, siis küll aeg ja armastus paneb ta unustama misiganes ta on pidanud läbi elama ja saab kogu ülejäänud elu õnnelikult hoitud pereliige olla.

    • See on ehe näide sellest kui suur ja piiritu on koera armastus oma inimeste vastu. :(

  10. Ei pruugi isegi olla väärkoheldud, võib olla lihtsalt äärmiselt kehva närvikavaga koer.
    Mul on kaks kogemust selliste koertega. Üks tuli meie pere juurde juba 2-kuusena. Kõik teised pesakonnas olid sellised aktiivsed põrkepallid, tema värises nurgas. Loomulikult haletsusest valisime selle haledakese. Terve elu kartis meesterahvaid ja kõva häält. Jalutamas käia temaga samuti ei saanud, kuna viskus samuti lihtsalt maha ja ei liikunud. Ajaga harjus pereliikmetega ära, aga selliseks arglikuks jäi kuni surmani.

    Teine juhtum on varjupaigast võetud koeraga, kes oli küll juba täiskasvanu, aga elas terve elu ühe vanamemme juures. Seal oli veel kaks koera, kes vanamemme surma järel varjupaika sattusid ja nemad olid täiesti terve närvikavaga. Too üks koer aga arglik, isegi agressiivsusele kalduv.

    Koertekool, kus käinud olen ja kus tegeletakse probleemkoertega ka, rõhutab alati et koera tuleb väga hoolikalt valida ja vaadata, millised vanemad on. Kui vanemad on kurjad, siis on kutsikad ka suure tõenäosusega. Kui vanemad on arglikud, siis on ka kutsikad jne. See kehtib nii krantside kui tõukoerte puhul. Tõukoerte puhul välistatakse arad, agressiivsed jms koerad aretusest, vähemalt vastutustundlikud kasvatajad teevad seda. Krantside puhul ei vaata keegi, tihtipeale pole paaritused üldse plaanitud.

    Kardan, et kui koer iseenesest oli hooldatud, võibki olla tegu geneetilise teemaga ja eelmine pere oli ise ka hädas.

    • Võibolla tõesti. Õnneks praegu on ikka näha juba, et harjub ja kohaneb meiega. Mulle juba annab end kätte, aga võõra eest silkab ära jne…

Vasta Liisa-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.