Mul oli eile vist senise ‘maam laifi’ kõige hullem päev. Ma ei tea mis sel lapsel eile (ja üleeile, ja üleüleeile) viga oli.
Algas kõik sellega, kui me paar päeva tagasi läksime deidile. Nimelt kirjutas mulle üks vägaväga vahva naine, et tal on veidikene üle aasta vanune poeg, ja kui me soovime, siis nad võivad meiega jalutama tulla küll. Loomulikult olin nõus.
Saime siis kokku ja kuna mul oli trikood vaja, läksime poodi. Lapsed jäid vankritesse, maja ette, magama. Jätsin monitori Annule korvi, et kui häält teevad, siis kuuleme.
Sain mina siis kaks trikood proovitud, kui kuulsin, et Annu hakkas häält tegema. Kuna ma olin porgandpaljas, siis hüüdsin E’d, et ehk ta läheb ja väristab mu last, nii kaua kuni ma end kiiruga riide topin. Ise veel mõtlesin, et maru imelik. Tavaliselt kui ta vankris magama jääb, siis ta magab ikka ka.
Tormasin siis kohe õue, kui riided selga sain. Isegi trikood ja möllud jätsin kabiini maha, sest laps ju endiselt nuttis. Aga vaene E. ei teadnud, et vankri vaikne edasi-tagasi sõidutamine ei aita, seda tuleb üpriski hoogsalt väristada ja raputada, et Annu rahuneks.
Kui lapse uuesti magama sain, läksin poodi tagasi ja ostsin ühe trikoo ära. No parem see, kui mitte midagi.
Kui koju jõudsime, olime me õues olnud kõigest kaks tundi. Isegi vähem. Ja Annu ärkas kohe üles, kui vanker seisma jäi. Tavaliselt magab Annu õues oma lõunaund kolm tundi. See on siis minu püha aeg, kus ma saan natuke puhata, sarju vaadata, blogida, lugeda. No mida iganes parasjagu süda ihkab.
Ja enam ta magama ei jäänudki. Ainult virises ja mitte miski ei kõlvanud. Mõtlesin, et noh, mis siis ikka, et väsis üle ja režiimi muutus mõjutas… Ning nutune Annemaia pole ju meie jaoks mitte kui midagi uut.
Aga terve järgmise päeva oli asi täpelt sama. Ainult virises. Magas 5-30 minuti kaupa ja pikemat lõunaund ta ei teinudki. Isegi vankris röökis. Nagu keegi saeks tal parasjagu vasakut jalga otsast või midagi… Ja vahepeal keeldus söömast, oli üle kolme tunni söömata. Minu jaks oli see veider, sest tavaliselt sööb ta iga kahe tunni tagant. Mõtlesin, et ehk on ta nüüd ‘suur tüdruk’ ja venitab oma söögiaegu pikemaks või midagi… Ja virinal ei tundunud ka lõppu tulevat. Jällegi, eeldasin, et ju ta on üleväsinud. Hüppasime siis pallil, kõndisime mööda tube, hüpitasin teda süles jne. Jällegi, see ei ole ju esimene kord. Ning õhtul magama minnes lootsin lihtsalt, et järgnev päev on parem…
Aga oh ei. Lootus pidi lollide lohutus olema. :D
Enivei. Terve eilse päeva ta lihtsalt nuttis, hüsteeritses ja niuksus. Pole mina enne näinud, et ta keset und nii haledalt nutma puhkeks. Ma ehmatasin end mitu korda südari äärele. Magab-magab, ja siis järsku südantlõhestav nutt. Nagu keegi oleks hammustanud… Tegin temaga igast imenipid ära, aga mitte miski ei aidanud. Tundide viisi hüsteeriline nutt. Lõpuks lihtsalt hakkasin ise ka nutma. Kõvasti kohe. Ja laps jäi vait. Nii kui ma lõpetasin, siis hakkas uuesti nutma.
Lõppkokkuvõttes hüppasin ma siis eile lõunast saadik, kella üheksani õhtul pallil. ÜHEKSA TUNDI JUTTI! Te võite ainult ette kujutada mis sädemeid mul kannikate vahelt lendas. Selline tunne, et perse kukub kohe tagant ära. Vahelduva eduga siis magas mul süles, nuttis, hüsteeritses, magas, nuttis… Ja terve selle aja keeldus ta söömast. Sõi vist hommikul 11 ajal viimati ja järgmine asjalik söögikord oli õhtul poole kümne paiku. Nii kui juba nägi, et hakkan rinda välja võtma, kukkus hüsteeriliselt nutma. Ja siis ei aidanud muu, kui hüppamine, või lasin tal kaks minutit telekat vahtida. Mul oli tõesti selline tunne, et ma lähen lolliks kohe. Ainuke asi mida ma terve selle aja teha sain, et mõtteid eemale saada, oli telefoniga netis istumine. Vastasin askis küsimustele, rääkisin nii mõnegi lugejaga juttu, ning kurtsin neile oma rasket päeva. Midagi muud ju teha ei saanud. Ja nii kui hüppamise lõpetasin, hakkas ta nihelema ja ärkas üles.
Ma tõsiselt tänasin jumalat, kui mees lõpuks koju tuli. Ma sain süüa, ma sain vetsu, ma sain püsti! Oehissandjumal.
Helistasin ka 1599 ja küsisin nõu (huvitav mitu miljonit mu järgmine telefoniarve on, kui ma 6 minti rääkisin?). Öeldi, et pane küünal, et see leevendab seda mis iganes tal siis parasjagu valutab, ja kui homme sama, siis kindlasti arstile. Ja tundus, et küünal aitas. Peale seda hakkas sööma vähemalt ja oli kuidagi rõõmsam.
Öö oli vägagi rahulik. Sõi ja magas, nagu ikka.
Kuigi mina uinusin hirmuga. Et äkki on homne (tänane) samasugune, ja järgmist sellist päeva ma küll üksi üle ei ela.

Ning täna ärkasin sama hirmuga. Ma isegi ei julgenud last küljele pöörata, et rinda pakkuda. Tavalisel hakkas ta kohe hüsteeritsema. Ega ta täna ka väga sillas sellest ei olnud, aga kuidagimoodi sai ikka söönuks. Ja magas tavapäraselt, 40 minuti kaupa. Vahepeal naeris ja naeratas, võimlesime, pesime silmad ära, vahetasime riideid jne. Muidugi nuttis ja oli viril ka, aga mitte midagi sellist enam, nagu eelnevatel päevadel. Nüüd on ta tema ise jälle. Ja ma olin niiniinii õnnelik, et tal parem on. Päriselt ka. Kivi langes südamelt kohe. Ma kartsin juba mingeid iks asju. Mõtlesin, et ehk on tal nüüd söögitorus põletik, et ta süüa ei taha (valus süüa) ja kui ta vahepeal midagi üles ajas (ma ei saa aru millest tal üldse üles ajada oli, kui ta midagi ei söönud), siis see haises happeselt. Mõtlesin, et ehk on hambad, määrisin geeli ja masseerisin. Isegi igast võimatuid asju hakkasin välja mõtlema ja oma peas leierdama…

Ma olin nii õnnelik, kui ta lõpuks sööma hakkas ja oli tavaline tema ise.
Nüüd magab õues rahulikult juba kolmandat tundi. Ja ma sain terve korteri koristatud, ning nüüd joon teed ja ootan sõbranna kõnet. Eile sel ajal nutsin endal silmi peast välja näiteks…

Ahhjaa, meil pole juba teist päeva pooles korteris elektrit. Nii tore. Laupäeva õhtul oli koridoris hull kärsakas üleval, pühapäeva õhtul samamoodi ja siis kadus meil elekter ära. Awesome. Vets, vannituba, mehe koobas,köök ja lastetuba on pimedad. Ma tahaks nagu duši alla minna, last kraani all pesta, lapsele vanni teha, pesu pesema panna ja normaalse inimese kombel vetsus käia, aga oh ei, seda on ju palju palutud. :D
Jumal tänatud, et meil on miljon pikendusjuhet. Muidu oleks külmkapp praegu keset teleka tuba.
Igatahes. Täna tuleb tuttav elektrik, ja vaatab asja üle.

Aga muidu. Täna on nii hea päev olnud. Tundub, et vahel peab olema neid halbu päevi ka, siis oskame häid rohkem hinnata.
Ma lähen nüüd rüüstan ebay’id edasi. Shoppan meid vaeseks varsti, kui keegi mind kohe ei takista…

Comments

comments