Õnnetus ei hüüa tulles – Annemaia kukkus oma pea lõhki

Iga vanema õudusunenägu on näha oma last kukkumas. Veel vähem tahab keegi näha verd. Verd mis sinu lapse peast välja purskab.

Midagi taolist aga meiega täna juhtuski.

Vaatan mina rahulikult filmi, Annemaia toimetab minust paari sammu kaugusel sektsiooni ääres raamatutega. Järsku käib mats ja maaühendus, ning ta on kapi ääres pikali. Ta nutab südantlõhestavalt ja vaatab mind oma hirmu, kurbust ja valu täis silmadega. Hetkega olen tema juures, ning haaran ta sülle. Kohkun, kui näen mööda tema imepehmeid blonde juukseid verd voolamas. Torman laps süles kööki, et leida midagi, mida haavale suruda. Otsustan majapidamispaberi kasuks. Rebin sealt pika jupi ja annan ülejäänud rulli laps kätte, et ta tähelepanu hajutada. Ta asub seda laiali harutama ja ribadeks ekseldama.
Vahepeal on nutt juba korraks lakanud, aga nii kui haaran telefoni järgi, et kiirabisse helistada, ehmub ta vist uuesti ja hakkab jälle nutma. Lohutan last, räägin dispetšeriga ja üritan samal ajal haaval survet peal hoida, et verejooks peatuks. See muidugi Annule ei meeldi, tema tahaks pigem juba oma söögitooli alla ronida ning sealt viinamarju noppida, mis ta kõigest mõnikümmend minutit tagasi sinna visanud oli… Veel vähem meeldib talle muidugi paberisse mähitud jääkülm pärmikuubik, mida üritan ta pea peal hoida.
Nüüd nutab ta juba sellepärast, et ma teda lahti ei lase ja mingit jama tema peal hoian.
Aga vähemalt jäi verejooks järele…
Kõigest mõni minut peale hädaabisse helistamist, saabub ka kiirabi. Naine punases rüüs vaatab korraks Annu haava, ning nendib, et olen juba kõik vajaliku teinud, ning neid meil enam vaja pole. Haav on õnneks piisavalt väike ja õmblusi ei ole tarvis. Annu vaatab minu kaitsvast sülest punaseid mehikesi, naeratab ja hakkab jutustama, nagu mitte midagi poleks juhtunud. Nagu ta polekski just kõigest mõni minut tagasi seal sektsiooni ees selili kukkunud ja oma peakest õnnetult vastu teravaid kapinuppe löönud…
Kallistan oma julget tütrekest ja tänan jumalat, et järjekordselt tabas meid õnnelik õnnetus. See oleks võinud ju vägagi valesti minna…

wpid-dsc_0248.jpg



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

2 thoughts on “Õnnetus ei hüüa tulles – Annemaia kukkus oma pea lõhki

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.