…on kreisi aktivist, lõputult armas, loomasõber, kõva iseloomuga, ahvipärdik, piire katsetav, selektiivse kulmisega, viie hambaga põngerjas, kes kaalub peaaegu 10 kilo ja on 75,5 cm pikk.

Viimasel ajal on üks tema lemmikumaid tegevusi minu jäljendamine. See ajab mind nii naerma, kuidas ta üritab kõigest väest minu moodi olla.
Kui meil köögis remont oli, siis pidin nõusid dušširuumis pesema. Kasutasin siis seda hetke õhtuti ära, kui Annu vannis oli ja nühkisin ise samal ajal tema kõrval istudes nõusid. Ühel hetkel haaras ka tema endale ühe kausi ja kukkus seda oma pesukäsnaga pesema.
Alles hiljuti, kui üritasin nartsissi ja tulbisibulaid maha panna, ei püsinud Annukas jälle oma teki peal, ning tuli mulle peenra juurde järgi, haaras mu väikse kühvli ja hakkas samamoodi maad sonkima nagu mina. No ma nii naersin, et ei suutnud teda isegi keelata. Pärast nägi ta välja nagu mullamutt. Pani veel pihuga mulda suhu ja määris seda nii igaks juhuks ka niisama maskeeringuks näkku… Ohjah. Sita surma pole veel keegi surnud. Ja kui on, siis pole õige sitt olnud, ütleks praegu mu bff’i ema. :D
Eile haaras ta mopi ja hakkas sellega põrandaid pesema. Sai veel kurjaks ka, kui ma üritasin seda tema käest korraks ära võtta, et ots ära loputada. Ja no muidugi harjaga majandab ta ka juba ammu mööda elamist, ise samal ajal seletab jube targa näoga.
Ema mul naeris, et nüüd saab tigedaks, kui ei luba koristada, aga varsti ei saa teda enam väe võimuga ka seda tegema.

Veel meeldib talle asju üksteise sisse toppida. Kui köök remondi tõttu elutoas pesitses, ning kõik nõud ja värgid kastidega mul diivani taga olid, armastas Annu muudkui sinna pättusi korda saatma minna. No jube põnev on ju erinevaid kausse üksteise sisse panna, tasse kokku lüüa ja kulbiga vastu potikaant taguda. Eks ma siis andsin talle neid asju mängimiseks ka, mis katki ei lähe. Aga ükskord otsisin endale klaasi ja märkasin, et Annu on seal päris põnevat omaloomingut teinud. Klaas-saiaviil-klaas-saiviil-klaas… Kogus mustadeks päevadeks varusid vist? :D

Mänguasjad teda praegu eriti ei huvita. Need on juba nii titekaks ka jäänud. Nüüd oleks vaja varusid täiendada ja midagi eakohasemat muretseda. Juba ammu olen silma peal hoidnud näiteks sel FP küpsisetünnil. Torni oskab ta juba laduda, küllap pakuks ka see talle põnevust. Ja ma kujutan ette, et varsti oleks ta juba suuteline suurte osadega puslesid kokku panema, kui ma talle piisavalt ette näitaksin, või legodega tegutsema. Mind pidevalt üllatab milleks ta juba suuteline on.

Raamatuid meeldib talle ka väga vaadata. Kõigepealt loen talle ette, siis näitan kus ja kes on, ning siis näitab tema ja mina ütlen millele ta osutab. Muidugi kõige rohkem tahab ta neid lihtsalt niisama retsida…

Selektiivne kuulmine on tal ka. Ta saab aru, et ei tohi, aga ta ikka teeb. Ma tunnen end täiesti läbikukkujana vahel, sest ma lihtsalt ei suuda talle selgeks teha, et teatud asju ei tohi teha. Ma reaalselt tõstan teda vähemalt 1000 korda päevas sektsiooni otsast alla. Ta lihtsalt ei kuuuuuula üldse, kui ütlen, et ei tohi ronida, sest võid kukkuda ja haiget saada. Või, et ei tohi tapeeti maha kiskuda, kassi lüüa/sabast tirida/lakkuda, toitu maha visata, prügikasti ümber kallata, kasside vetsu sjita jahile minna, pulte ja telefone üle diivani serva visata, telekat plätsida või digiboksi kiskuda. Ma olen üritanud elamise nii ära panna ja seada, et ma ei peaks teda koguaeg keelama, aga kõike ka ei anna nii panna, et ta midagi kätte ei saaks. Ja ta kurivaim kasvab nii kiiresti. Alles ta ei ulatanud köögikapi servani, aga nüüd juba on näppupidi seal ka. Koguaeg tuleb endale meelde tuletada, et noad ja muud sellised asjad peab kaugemale lükkama.
Üks asi mille ta minult kindlasti pärinud on, on jonn. Kui millegiga kohe hakkama ei saa, siis te alles kuulete. Või kui pean tal midagi käest ära võtma/tegema ükskõik mida, mida tema parasjagu teha ei taha/keelan/tõstan ta kuskilt maha jms, kohe on suuuur draama. Üritan alati seletada ka MIKS midagi teha ei tohi/tegema peab, aga ma kahtlustan, et ega ta veel ju aru väga ei saa. Kuigi pika seletamise ja näpuga näitamise peale on ta mulle nii mõnelgi korral õige asja kätte toonud. Ise ka imestasin, kui palusin tal endale soki ulatada ja ta selle ka mulle lõpuks tõi. Kõigepealt tõi muidugi soki kõrval oleva mänguasja, aga siis ulatas ikka soki ka. Ühesõnaga, ta on tark, aga kõva iseloomuga.
Ma saan aru, et ta katsetab piire, aga vahel pean ikka huulde hammustama, et mitte karjudes metsa joosta.
Aga noh, õnneks on see mööduv faas. Aga küllap tulevad uued. Ja hullemad.

Kui teda millegi eest kiidan, siis ta läheb nii elevile ja plaksutab ka koos minuga. Minu arust on tähtis, et last piisavalt kiidetaks.

Aga ilmselt kõige armsam oskus on tal hetkel kalli-pai-musi tegemine. Ega ta alati ei viitsi teha, kui küsin, aga enamasti siiski teeb. No see on ikka jube armas, kuidas ta vahel aru saab, kui on mulle haiget teinud ja siis tuleb teeb mulle pai, nagu see võtaks valu ära. Aga kassile teeb ta millegipärast pai nagu Beny Hill – ikka plätsaki, plätsaki vastu pealage… Kuigi vahepeal tegi juba nagu ilusti ka.

Söögi kohapealt on asi nutune. Juurikad kaubaks ei lähe. Vahel harva porgandit sööb, aga see on ka kõik. Putru sööb ainult moosiga ja kõige rohkem maitsevad puuviljad. Eriline lemmik on hetkel viinamari ja lõhe. Varem armastas ta arbuusi ka, aga nüüd vist saab see hooaeg juba läbi ja need ei ole enam nii maitsvad. No veidikene on häbi seda siia kirjagi panna, sest alles ma tagusin vastu rinda ja hüüdsin, et mina küll lapsele magusat ei anna. Nüüd sööb mul siin moosi, jäätist ja kohupiimakreemi. Viimasel minisünnipäeval andsime talle koogitükigi kätte. *peidab silmad pihku* Mitte, et ta ainult nendest toituks, aga noh jah… Mina süüdistan kõiges vanaema (oma ema). Alates sellest hetkest, kui tema juures suvel käisime, on laps rikutud. Tema andis talle seal moosiga putru ja jäätist, ning juurikate peale ainult vilistas. Mina olen puhas poiss, vanaema on see kurjajuur! :D :D :D

Üks suur pläralära Leeenu on ta ka. Nii kui hommikul silmad lahti teeb, hakkab üks pläka-pläka pihta. Õhtul viimane asi on ka üks kiire pläka-pläka, siis pöial suhu ja tuttu ära. Emme geenid, ma ütlen. Kui ma lasteaia lõpetasin, siis ütlesid kasvatajad mulle ”tule siis ikka meiega juttu rääkima”… Kas see oli nüüd iroonia, või nad tõesti nautisid, et ma neid oimetuks rääkisin? :D

Hääl on tal ka ikka veel väga kõva. Kui tema ikka karjub, siis aknad värisevad.

Kindlasti huvitab teid ka see kas ta juba käib? Ei käi. On teinud üksikuid samme, aga ta kardab veel ja ei taha asjadest lahti lasta. Alati ikka toetab kasvõi ühe näpugagi. Kui end unustab, siis seisab ja teeb kõik ära, aga see on siiski pigem erand. Ma usun, et kui ma oleks teda takka surunud igasuguste käimistugede ja toolidega, siis ta vast juba kõnniks, aga kuna ma neid eriti ei poolda (samal arvamusel on ka Annu füsoterapeut) ja kiiret meil ka ei ole, siis… Lasen tal omas tempos kulgeda. Ta teeb seda siis, kui ta on selleks valmis.

Sõnade ütlemisega on palju paremini. Põhiline sõna on ‘aitäh’ mis nüüd viimasel ajal aina selgemini kõlab. Varem meenutas see rohkem ‘täääh’i. Ükskõik kas ta tahab midagi, või pakub midagi mulle, alati on aitäh. Üritan talle ka ‘palun’ õpetada, aga siiani on ta seda vaid korra-paar öelnud. Teine lemmik on ‘kss’ või ‘kiss’, see käib siis kassi kohta. Loomasõber nagu ta mul on. Alati jookseb neil siin sabas ja ‘kss’itab. Võib-olla on ta selle minult õppinud, sest ma kutsun ju kasse ‘kss-kss’, kui tahan, et nad minu juurde tuleksid või midagi…
Ja siis muidugi ‘emme’, ’iss’ ja ‘tiss’. Kolm elutähtsat asja. :D
Veel on ta öelnud anna, tita, mäm-mäm ja kindlasti veel midagi… Väga tubli 11,5 kuuse kohta, minu arvates.

Üks naljakas asi, mida ta juba ammu teeb, on koera moodi asjade maast üles korjamine. Näiteks, viskab oma kamapalli maha ja selle asemel, et see käega üles korjata, kummardub tema maha ja võtab selle suuga üles. Asju tassib ka suus, nagu koer. Alles eile käputas ta niimoodi mu kreemituub suus ringi ja ise samal ajal urises. Kas ma kasvatan siin kutsikat, või beebit?

Kannab ta mähkmeid number neli ja riideid suuruses 74. Mis tuletabki mulle meelde, et meil on talveks ja sügiseks vaja uusi kombekaid. Kevadel ostis mu ema Annule suurus 86 talvekombe, aga see on Annule nii-ii suur, et ta täiesti upub sellesse. Vaene laps läks täitsa närvi, kui ma üritasin talle seda selga ajada, et näha KUI suur see ikkagi talle olla saab… No ikka saab. Jalad ja käedki ei ulatu aukudest välja. Ja ma nüüd mõtlengi, et kas jätan selle järgmise aasta talveks, või müün maha. Selleks aastaks pean niikuinii uue vaatama… Ja praeguste ilmadega kuluks ära ka üks kilkombekas, millega ta saaks mul õues järgi patseerida. Peab ühe shopingu ette võtma vist.

Aga Annu ärkas nüüd ja meile toodi just puid ka. Lausa nii palju, et ma ei mahu uksestki välja ja kui ma tahaksin nüüd poodi või kuhugi minna, siis peaksin lendama õppima, sest terve tee on halgusid täis. Isegi 10 cm juppi pole, et käia saaks. Ma lähen ja üritan siis niigi palju ära likvideerida, et tuppa pääseks… Muidu ei saa ma esmaspäeval käruga väljagi, et Tartusse allergoloogi juurde minna (Annul on kaelal mingi jubeeee allergia, mille põhjust ei suuda ma välja selgitada).

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments