Kui üleeile koera hoidjale ära viisin, oli mul tunne nagu oleks ühe oma lastest ära andnud. Jube imelik oli kodus olla, kui koera polnud. Kui midagi söödavat maha kukkus, tahtsin kohe teda kutsuda, aga siis meenus, et mul pole ju koera… Annu hommikuse pudru lasin ka kraanikausist alla, tavaliselt saab koer sellega maiustada. Veider oli külmkapist midagi võtta, ilma, et üks märja ninaga karvapall sulle ”aga ma pole süüa näinudki!” nägu ei teeks. Kodu oli ilma temata justkui tühi.
Jätsin Annu mehega koju, kui koera viima läksin. Ma ei muretsenud eriti. Kui koju jõudsin, oli korter vaikne ja ma hingasin kergendatult. Ju nad siis said ilusti hakkama ja Annu ei igatsenudki mind taga. Aga tuli välja, et Annukene oli sel hetkel lihtsalt hingamiseks pausi teinud, sest nii kui minu häält kuulis, hakkas uuesti sireen pihta. Mees ütles pärast, et laps oli põhimõtteliselt terve selle aja röökinud. Sain enda sülle nuuksuva ja näost punase lapse, kes ei julgend magamagi jääda. Ja te ei taha teadagi mis tunne mul oli…
Aga kui nüüd rääkida meie reisist, siis see läks üsnagi kergelt. Annu magas 90% ajast. Ja mu süda aimas halba, sest ta ei maga never nii palju. Isegi sel ajal, kui Tartus 1,5 tundi aega surnuks lõime, oli ta vait kui sukk, ning suikus ärkveloleku ja magamise piiril. Tartu-Rakvere sõidu magas ta ka peaaegu tervenisti maha. Ja ajal, kui a ärkvel oligi, ta lihtsalt virises ja oli aru saada, et tal on halb olla. Ma juba bussis tundsin, et ta on nagu veidike tuline. Ma lootsin, et eksin, aga kahjuks siiski selgus, et tal on väike palavik. No see seletab selle miks ta nii uimane ja viril oli. Tavaliselt ei seisa ta pudeliski paigal, ning hüppab ja kargab ringi, nagu homset poleks. Isegi arst ju naeris, et tema pole tükk aega ühtegi sellist sädet näinud, ja tema see minu väsitaja ongi (kurtsin arstile, et olen jube uimane, ning tahtsin vereproove anda, ehk on jälle rauast puudus).
Aga nüüd oleme me siis ilusti vanaema juures kohal, ning puhkame oma pikast reisist. Ja mina palvetan, et Annu siin surma ei saaks. Pole just kõige lapsesõbralikum koht.
Annaks ilmataat ilma, siis ehk õnnestuks ujuma ka saada!
Millal teie viimati bussiga sõitsite? Kas teile meeldivad pikad bussireisid, või pigem olete samasugused, nagu mina, et ”miks keegi ei võiks juba teleportimist leiutada”? :D