Põnevad muutused ja ettevõtmised, ning lihtsalt loba

Ma olen jube elevil, sest järgnev kuu peaks minu jaoks väga põnev tulema. Parajalt stressirohke ka… Aga praegu ma veel ei närvelda sellepärast ja mõtlen, et läheb, kuidas läheb. Ei tekita endale, ega ka teistele, asjata ootusi ja räägin asjast alles siis, kui kõik juba tehtud on. See ei ole tegelikult mitte midagi erilist, lihtsalt üks ammune asi, mille lõpetamist olen väga kaua edasi lükanud…

Ja no muidugi siis see väike unistus, mille ma ka sel nädalal täide saan viia, tänu oma armsale emale! Oeh, ma olen nii elevil. Tahaks sellega juba tegelema hakata ja katsetama asuda. :)

Sellepärast ma veidikene õnnetu olengi, et ma just praegu tõbiseks jäin. Pagana mees, lehvib mööda ilma ja toob trippereid koju. :D
Ma pole vist oma viis aastat haige olnud ja nüüd, kui ees on mitmeid uusi ja põnevaid ettevõtmisi, tabas mind mingi rõve külmetus. Ja ma arvan, et iga ema teab, kui halb on haige olla, kui sul on kodus üks energiapommist laps… Veel hullem oleks muidugi, kui see energiapomm ise haige oleks… Õnneks on Annu siiski terve. Teda ei murra vist vanakurat ise ka. Meie oleme mehega mõlemad juba tõbised olnud, aga sel väiksel päikesekiirel on õnneks täiesti savi.

Aga no üldse pole tore haige olla (millal oleks?), kui sul on kodus üks tegelane, kes tahab koguaeg tähelepanu, sa oled rase, sa pead perenaist mängima ja lisaks kõigele veel oma ”projektide” jaoks aega näpistama. :D

Eile käisin ämmaemanda juures kontrollis ka. No ja tõesti – miks ma oma suud kinni ei oska hoida? Oli mul vaja kekata, et ma pole selle raseduse ajal veel kordagi oksendanud?
Mina plaanisin rahulikku bussisõitu, mille ajal saaksin vaikselt raamatut lugeda, või oma titetekki edasi heegeldada, aga kus sa siis sellega. Nii, kui buss sõitma hakkas, läks mul süda täiegaaaa pahaks. Üle poole tunni püüdsin seda ignoda ja tegin nägu, et mul pole häda midagi. Hingasin muudkui sügavalt sisse-välja… Aga 5 minutit enne sihtkohta jõudmist pidin ikkagi oma oksekotid välja otsima. :D Üks tädike oli veel nii armas, et pakkus mulle vett ja tik-takki…

Öösel mõtlesin ma küll, et ma ei suudagi magama jääda. Kurk oli nii-ii valus ja ‘kuiv’, ning kõrvetised olid ka täiesti hullumeelsed. Lõpuks ma ei saanudki enam aru kas mul on lihtsalt kurk haige, või suren ma kõrvetistesse. Magama jäin vist alles kahe paiku ja seda ka istudes…

Parajalt ärevil olin ma ju ka, sest hommikuks ootasin ma tegelikult isegi kolme sms’i, mis teavitaksid mind, et mu pakid on automaati jõudnud. Aga kus sa siis sellega. Ühe asja sain vaid kätte. Miks see alati nii on, et pakk, mida ootad kõige enam, tuleb kõige viimasena? :D

Igatahes, ma ju ei teadnud mis täpselt kohale jõudis, seega ajasin end suure vaevaga peale hommikusööki (koos Annuga) õue. Ilm oli muidugi täiesti ”suurepärane”. Jäine rahe tagus näkku ja mul polnud üldse energiat, et kõndida…

Koju jõudes tabas mind muidugi mingi adrenaliinisööst ja ma asusin kohe seda aurumoppi proovima, millest eelmises postituses pikalt ja laialt jutustasin. Ma olen selle üle tõesti rõõmus, kui te veel aru ei saanud. :D
Aga minu poole on teel veel üks asi, mille pärast olen ma veel-veel-veel rohkem elevil! Ma nii loodan, et see jõuab homme kohale. Ja ei, ma ei räägi tolmuimejast (kuigi ka see peaks homme tulema, loodetavasti).

Oeh, mu sünnipäev on nüüd kohe varakult peetud, sest midagi rohkem ma küll hetkel soovida ei julgeks. Mitu ammust unistust saab selle nädalaga täide viidud. :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

6 thoughts on “Põnevad muutused ja ettevõtmised, ning lihtsalt loba

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.