Rasedusnädal: Kolmkümmend kuus

Ma ei leia õigeid sõnu, et seda postitust alustada… Nädala pärast oleks täiesti okei juba see väikemees siia ilma tuua ja ma väga loodan, et ta üsna pea otsustab ka ise, et on õige aeg. Eriti, kui arvestada, et tema suuruse järgi on mul juba kohekohe 38 nädalat täis. Aga eks ole näha, mis arstid reedel räägivad. Hoidke pöidlaid, et kõik oleks tibens-tobens. ;)

See nädal on möödunud suhteliselt kiiresti. Ikka aiatöö tähe all. Uskumatu, aga ma IKKA VEEL pole selle peenraga lõpuni jõudnud. Iga päev küürutan seal mitu tundi, aga edasi jõuan raskelt. Eks see on jälle üks selline asi, mida mõistavad vaid rohenäpud, teised ilmselt mõtlevad, et mis see siis ära ei ole. Aga no päris kohutav on see murulapist puhta peenra saamine. Kõik juurikad tuleb ju ükshaaval välja koukida, et hiljem poleks nii palju seda jamamist umbrohuga. No ja neid juurikaid ikka jagub… Ma ei taha mõeldagi mitu kärutäit me juba sealt välja vedanud oleme…
Nüüd, nende kuumade ilmadega, kuivasid need mullakamakad nii ära, et mine või kirvega lõhkuma neid. Oeh, ja see peenar pole mingi kaks korda kaks ka, seega jamh… Loodan, et saan enne beebi sündi selle vähemalt valmis. Kuigi mõtlesin, et hakkaks juba otsast näiteks herneid maha panema, sest muidu jääb see asi mul väga hilja peale…?

Teine vägagi segav faktor on Annu, kes loomulikult arvab, et kõikjal mujal on põnevam, kui minu silma all. Ja nii ma siis iga natukese aja tagant peangi end jälle püsti vinnama ja minema vaatama kuhu see naaskel jooksnud on. Õnneks pole tal siin väga palju võimalusi midagi eluohtlikku korraldada, aga no seda kratti ei või kunagi teada. Minut-kaks vaikust on juba VÄGA kahtlane.
A ja millegipärast arvavad kõik linna kassid, et ma olen neile hiiglasliku liivakasti kaevanud ja käivad mulle peenrasse sittumas. Nii tore neist… Mees naeris, et tahtsid ju öko väetist – mis nüüd nutad. :D Aga no ei ole tore haarata ”mullakamaka” järgi ja siis avastada, et oihh…

See mulla mudimine on mu vasaku käe randmega ka üks-null teinud. Valutab teine nüüd nii mis kole.
Aga see peenra rajamine on mulle ikka hästi ka mõjunud. Enam ei ole selg ja muud asjad 24/7 valusad. Piinad saabuvad alles siis, kui olen vedelema jäänud. Vot siis on küll tunne, et kraanat oleks vaja.
Alles eile õhtul see oli, kui ma nuuksudes diivanil vedelesin. Tahtsin magama minna, aga püsti ei saa, sest alaselga ja puusa lõid sellised valud, et hakka või nutma. Mingi pool tundi üritasin, enne kui õnnestus ja sain voodisse loivata. Seda, kui mõnus oli tund hiljem uuesti tõusta, et vetsu kooberdada, võite ise ette kujutada… :D

Aga suur boonus on see, et kõrvetised kadusid ära! Ma eeldasin, et see on kõhu alla vajumisest (laps lasi lõpuks mao pealt jeed), aga täna vaatasin, et no ei ole see kõht mul kuhugile ju vajunud. Või tuli ta üles tagasi. :D
Samas kõrvetised pole tagasi tulnud ja tutiluu valutab ka sama tempoga edasi. Saa siis aru, mis mul toimub…

13148301_1077950815610522_1387287942_o

Poiss oli terve nädala suhteliselt vaikne ka. Mõnel päeval jõudsin juba muretsema hakata, et kas ma üldse olen teda täna tundnud, aga siis sain kohe müksu kirja – nagu kinnituseks, et ma ei muretseks. :D
Eile otsustas ta aga niimoodi möllata, et terve kõht lainetas. Minu silmad polnudki sellist mürglit veel näinud. Lõpuks oli isegi valus, sest ta surus oma rusikaid täpselt keisriarmi koha pealt üles…

Mul on tunne, et kohati on mu käed ja jalad paiste läinud. On kuidagi kahtlaselt ümarad. Aga ega ma väga aru ka ei saa – ma olen ju niisama ka ümar. :D

Muide, ma olen viimasel ajal kõhust jube imelikke hääli kuulnud ja naernud, et ma sünnitan küll väikse vanainimese. Pidevalt kuulen mingeid plakse, rakse ja mulinat. Vahel on selline ragin, nagu keegi väänaks seal oma konte, vahel käib lihtsalt valju plaks, nagu keegi oleks kummipaelaga vastu seina lasknud ja üsna tihti kuulen ka mulinat. Eriti siis, kui olen pikalt ühel küljel lebanud ja keeran teisele küljele.
Plaksud pidid olema sellest, et kui laps liigutab, lükkab ta lootekoti emaka (?) vastu ja kui see sealt jälle ära tuleb, teebki sellise plaksuva hääle. No teoreetiliselt midagi sellist, ega ma väga selle raseduse anatoomilise poolega sina peal ole. Mingiaeg arvasin ma näiteks, et platsenta on lapse ümber (ala nagu lootekottki – ärge küsige). :D

Aga jamh, kõht võtab juba haiglaseid mõõtmeid, liikumine on raske, ilmad on kuumad, tegemist on palju, energiat vähe. Same old, same old.

Kõige naljakam on minu jaoks see, kuidas kõht igale poole ”ootamatult” ette jääb. Näiteks üritan külmkapist midagi võtta ja löön kõhuga riiuli maha… Ükspäev lükkasin klaasi pikali. Annu vaatas mind sellise näoga, et kuidas ma ometi julgen – tema piim on nüüd maas! :D
Nõude pesemine on täiesti… absurdne. Käed ei ulatu enam eriti kraanini ja pean end vastu kappi suruma, mis muidugi on üpris ebamugav ja valus, ning kui tahan kuiva pluusiga sealt pääseda, pean selle rinna alla kerima. Siin majas ei ole need kapid enam nii madalad ka, et saaks kõhu lihtsalt kraanikaussi tõsta. :D
Rindadest rääkides, siis on juhtunud ime. Need on (vähemalt minu arvates) tunduvalt suuremaks läinud ja on piima täis. Jube valusad on nad ka muidugi.

Toonused käivad ka endiselt, mõnikord valusad, mõnikord lihtsalt ebamugavad. Aga sellist nalja, nagu eelmisel nädalal, enam olnud ei ole.

Aga mis siis ikka. Ma pean enne Annu ärkamist need paganama kaneelisaiakesed valmis tegema, muidu ei saa jälle enne pimedat õue. Tainas on juba mingi kolm tundi vist ”kerkinud”…



 Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

4 thoughts on “Rasedusnädal: Kolmkümmend kuus

  1. Mind ajab alati naerma kui väikelinna arstid räägivad sellest, et suuruse järgi on laps juba nii ja nii mitu nädalat. No mis see lapse suurus ometi nädalate arvutamisesse puutub? Ma sünnitasin sõbrannaga lapsed täpselt 40. rasedusnädalal, tal kaalus laps 3100g, mul 4200g. Ma oleks siis pidanud 2 nädalat varem sünnitama? Lapse kaal ei oma ju raseduse täiskandmise/mittetäiskandmise kuupäevas mingit tähtsusus.

    • Ma ei tea mis see ‘väikelinna arstid’ siia puutub, aga ok. Seda ütles mulle muidu üldse Elite arst, Dr. Sõritsa…

  2. See tunne nagu keegi murraks oma luid kõhus on niiiiiiiii tuttav. Mul oli ka, reaalselt oleks nagu kuulda neid plakse, käe all tunda ka.. Hoopis midagi muud kui lihtsalt müks. Ja no mul keegi ei saanud aru, millest räägin, ei beebigrupis ega kuskil.. Ämmakas ka vaatas et wtf sa ajad :D et tema pole kuulnud veel sellisest asjast

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.