Rasedusnädal: Kolmkümmend üheksa

Ma ei tea kas nutta, või naerda, aga siin ma olen. Kolmekümne üheksanda nädalaga.
Täna juba naeran, sest see kõik on lihtsalt nii ajuvaba. Selline tunne, et tõstan käed üles ja ütlen, et vsjoo, mina enam ei oska midagi mõelda, ega arvata. Meeleheide hakkab mööda minema ja tekib juba selline pohhuismi tunne. Vähemalt praegu. Õhtul suudan raudselt jälle veidi ringi flippida ja mõelda, et kaua veeeeeel.

Mitu nädalat kogeda pidevaid ”peatset sünnitust” tähendavaid märke, võib katuse ikka korralikult loksuma lüüa.

Viimased kolm päeva on laps olnud hirmuäratavalt vaikne. Nagu eile öösel juba facebookis rääkisin, siis üleeile liigutas ta vaid korra aktiivselt, ülejäänud päeva oli vaikus ja vahel harva oli tunda vaevumärgatavaid liigututsi. Eile polnud ta õhtul kella üheksaks mitte kordagi ühtegi tugevamat liigutust teinud. Helistasin siis haiglasse. Taheti, et ma kohe kontrolli tuleks. Aga kuna kell oli juba palju ja mees pidi hommikul varakult tööle minema, otsustasin kõige pealt ise teda kuidagi kiusata.

Niisama togimine, külma vee joomine jms ei aidanud. Siis tuli mulle meelde, et suhkur pidavat tited üles ajama. Tegin endale siis ühe tassi teed, NELJA teelusikatäie suhkruga.
Jõudsin selle siirupi umbes poole peale juua, kui madin pihta hakkas.
Ja siis liigutas ta end ilusti oma pool tundi järjest. Helistasin haiglasse tagasi ja ütlesin, et ma täna ikka ei hakka enam tulema, sest sain lapsele praegu eluvaimu sisse. Arst oli nõus, aga käskis hommikul ikkagi kontrolli tulla.
Nõnda ma siis sebisingi jälle oma sõbranna Annu juurde, et ise arsti juurde loksuda.

Nii kui arst KTG andurid mulle külge pani, hakkas möll pihta. Esimesed 15 minutit üritas poiska neid andureid minema toksida, aga siis andis ikkagi lõpuks alla ja jäi uuesti tegema midaiganes ta viimased kolm päeva teinud on.
Kokku olin masina all oma 45 minutit. Esimese poole tunniga näitas masin ka kahte toonust. Esimene natukene valulik ja kuskil 25, teine juba 55 ja päris ebameeldiv (80-100 peaks siis olema aktiivne sünnitus, samas Annut sünnitades lõi mulle ette ka 140 nii, et jamh).
Lapse süda lõi ilusti ja kõik oli nagu korras, seega ei tea mida ta seal kõhus mossitab praegu. Sellele, et see vaikus võiks peatset sünnitust tähendada, ma enam isegi ei julge loota (väidetavalt jääb laps mõni päev enne vaikseks, et jõudu koguda).
Eks ma pean asjal silma peal hoidma ja lootma, et see vaikus ei tähenda midagi nii halba, mida ainult KTG’s näha ei olekski…

Lasin arstil ka emakakaela kontrollida, sest kui ma juba seal olin, siis huvi pärast võiks ju vaadata kas see nädalaid kestnud valetuhudes piinlemine midagi ka muutnud on. Ei olnud. Vähemalt avatust veel ei olevat.
Ja ega ma eriti ei lootnudki, et mingi avatus oleks tekkinud, sest vastasel juhul oleksin ma ilmselt ka limakorki juba näinud.
Aga pean mainima, et see kontrollimine polnud enam pooltki nii hull, kui Annu ajal (kuigi praegugi veel on altpoolt naba kõik hell ja valutab veidike). Natukene ebamugav ja valus, aga talutav. Mitte nagu Annu ajal, kui mul oli tunne nagu seemendataval lehmal, kellel istutakse küünarnukini sees ja songitakse nõeltega. Eks see oleneb vist ka arstist, kes kontrollib, aga ma usun, et ehk on emakakael nüüdseks ikka küpsem ja lühem, kui tookord (seda kinnitas poole sõnaga ka arst).
Laps olevat küll veidikene alla vajunud, aga pea polevat veel fikseerunud.
Õnneks ei ole need ‘tunnused’ mingi eriline näitaja, sest kõik võib vaid loetud tundidega muutuda…

Muide, kui hommikul bussi peale läksin, siis bussijuht üritas vist mu suuruse üle nalja visata. Küsis, et mitut nullpiletit mulle vaja on?
Ala, et mitut titte ma enda sees ringi smuugeldan?

Ühesõnaga, ma olen lihtsalt igatepidi väsinud, ega suuda enam eriti ringi toimetada. Aias millegi tegemine on ikka paras põrgupiin. Seda siis peamiselt sellepärast, et kõht jääb koguaeg ette, kummarduda on valus ja lihtsalt ebamugav on koguaeg. Tahaks vaid magada (pool tänasest KTG’st tukkusin, nüüd on kael haige), aga no seda lõbu mulle juba ei jäeta siin majas. Oi kuidas ma igatsen eelmise raseduse lõpu mõnusid, kus sain päeval iga paari tunni tagant paari tunnise lõunaune teha. :D

Valud ja muu jura on ka ikka endine. Lisandunud on vaid mingi selline kahtlane valu, mis lööb reie sisekülje ja vadži vahele. See ongi vist see imeline ”lightning crotch”.

Kogu see nädal on kokkuvõttes lihtsalt ülimalt imelik olnud ja mu sisetunne on mulle juba viimased kolm päeva lubanud ’iga hetk nüüd…natukene veel’. Aga endiselt mitte midagi. Oeh… Aga ega ta tulemata jää. Maksimaalselt nädal (või hea kauplemise peale kaks) veel. Kuigi ma kardan, et ega nad mul üle 2.juuni väga olla enam ei lase…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

4 thoughts on “Rasedusnädal: Kolmkümmend üheksa

  1. Minu poiss ähvardas pea 4 korda sündida enne õiget aega ja sain ikka kõhtu valutada nii 12h jutti(haiglas tilguti all ka muidugi) ja ei tea mitu korda mõelda, et kas nüüd on siis minek? Aga vot ei, tuli ikka päriselt täpselt tähtaja päeval, või siis hommikul hakkas tulema aga võttis suht kaua aega tulek :D Pole mõtet oodata, et ei tea kas see või teine tähendab midagi, sest kui õiged toonused kätte jõuavad on selge kohe, et okei lõpuks ometi :D Need lähevad suht kiirelt valusaks ja siis väga väga valusaks :D

    • Mul tuttav rääkis, et käis ka mitu korda enneaegset sünnitust maha surumas ja siis kandis lõpuks üle, nii, et pidi esilekutsumisele minema. :D

  2. Nägin paar päeva tagasi unes, et olin su sõbranna ja siis sa hakkasid sünnitama, hakkasin sind siis autoga haigla poole viima ja peaaegu sünnitasid autosse ja oleksin pidanud sünnituse vastu võtma..aga õnneks jõudsime ikka haiglasse.. :D Ma nüüd ei tea kas ma olen liiga palju su blogi lugenud või liiga palju Grey’d vaadanud. :D

    • Isver. Kusjuures mu sõbranna JUST naeris, et vaadaku ma ette, kui selle poisi talle kuskile istme vahele poetan. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.