Rasedusnädal: Kui ma vaid ise ka teaks?

Ma arvasin, et mul jookseb juba kaheksas nädal, aga viimase ultraheli järgi on mul nädalaid kõigest kuus. Selles mõttes, et vahet pole, peaasi, et laps on terve ja süda lööb, aga kardan ma ikkagi. Kui pühapäeval vastas beebi 6+0 siis kolmapäeval oli ta ikkagi kõigest 6+2. Ta nagu kasvaks aeglasemalt või midagi. Eks erinevad arstid mõõdavad ka erinevalt ja see üks-kaks päev pole just teab-mis-asi, aga ikkagi… Ma ei oska neid nädalaid üldse arvestada nii. Annuga oli hea, kõik esimesed UH’id näitasid sama tähtaega.

Praegu vaatasin, et kui ma sain 19.september triibud kätte, siis olin ma kalendri järgi kõigest 2+6. Ja kui siin esimese postituse tegin, ning kõigile uudises teada andsin, olin mingi 3+3 vist. Enamus ei teagi siis veel, et on rasedad!

Seega, kui mina arvasin, et olen 5 nädalt ja suren kohe maha, sest sümptomid juba tapsid mind, siis tegelikult olin kõigest kolm nädalat.

See tähendab, et kolmas kuni neljas nädal oli mul hullumaja. Sümptomeid oli nii-ii palju ja nad olid nii tugevad. Kartsin juba ju isegi kaksikuid, sest see oli lihtsalt üle mõistuse, mis toimus. Selline jõuetus-nõrkus-väsimus, et arvasin, et kukun kokku, seljavalu, kõhuvalu, kõrvetised, teravad valuhood alakõhus, pööraselt valus imetamine, lõhnataju nagu politseikoeral, iga lõhn  tundus rõve, ma läksin nii kergest endast välja jne.
Aga nii, kui viies nädal jooksma hakkas, oli peaaegu kõik kadunud. Imetamine oli veidikene valus, kõhuvalud ja kerged tuikamised seljas jäid ka alles, aga muidu oli täiesti okei olla, nagu polekski rase. Siis hakkaski mulle lõpuks hinge pugema väike hirm ja kahtlus.

Kui jooksma hakkas kuues nädal, saabusid saatuslikud rahutud jalad (oi kui tüütu!!!). Muidu jäi olukord üsna samaks. Hea ja kerge oli olla. Vahel valutas kõht ja selg, vahel hakkas mõni lõhn vastu, väsimus oli ka. Aga ei midagi sellist nagu nädal tagasi.

Praeguse hetkeni on olukord sarnane. Iiveldab nüüdseks ka, kui ma ei ole tükk aega söönud, aga see on nii vähe, et peaaegu ei märkagi. Imetamine on viimastel päevadel olnud väga valus. Säilinud on ka väsimus, selja- ja kõhuvalud. Ning muidugi ka see pruunikas määrimine. Täna ei ole veel olnud, aga eile näiteks olid kahtlased pruunid-limased tükid. Vahel tekib ka tunne, et ma lihtsalt ei jaksaaaa Annuga võidelda, nad kahepeale imevad minust viimsegi energiapiisa välja. :D

Eile käisin siis ka oma arsti juures kontrollis. Mis siis, et viimase kolme-nelja päeva jooksul olen käinud kiirabis, ämmaka-arsti juures ja nüüd siis teise arsti juurde. Esmaspäevane arst pidi mu kolmapäevase aja ära tühistama, sest pole ju mõtet nii palju kontrollis käia. Aga kui hommikul registratuuri helistasin, et kontrollida kas aeg ikkagi tühistati, vastas tädike, et olen endiselt kirjas. Kuna oli jälle määrimist, otsustasin kohale minna. Avastasin suure üllatusega, et sinna kabineti oli ilmunud ultraheli masin. Kui Annuga seal käisin, siis seda seal veel ei olnud. Ja kui arst pakkus, et kas vaatame beebi üle ka, olin muidugi nõus. Süda lõi ja kõik oli ok, aga laps oli väiksem, kui peaks-võiks.
Annukas oli mul ka muidugi kaasas. Aga ta läks rõõmsal meelel võõraste tädidega kõrvaltuppa ja mängis seal nendega nii kaua, kuni mina arstiga rääkisin ja pukis konutasin. Nii, et täiesti oleneb tujust. Vahel ei lähe minust sentimeetritki kaugemale, vahel aga on täiesti suva, kus ma olen. :D

Kui arst kuulis, et ma endiselt imetan, soovitas ta mul lõpetada. Kuigi kõik teised arstid on öelnud, et see on okei.
Imetamine võibki selle salapärase määrimise põhjus olla. Arst ei leidnud mitte mingit põhjust, miks ja kust see määrimine tulla võiks… Ei ole hematoomi, ega midagi. Ainult, et vasak munasari on suurenenud ja hell. Kui ta seda vaatas, siis ma kergelt võpatasin, sest üsnagi valus oli. Paremaga oli nagu kõik korras, veidikene ebameeldiv oli ainult, kui ta seal sonkis ja vaatas. Mida see siis tähendada võib? Ma ei märganud arstilt küsida ja doktor guugli poole ka ei söenda nagu pöörduda…
Kuigi ma üldse veel ei tahaks, siis veel vähem tahan ma seda last kaotada. Seega tõmban ma ilmselt tissitamisega veidikene tagasi. Nüüd olen isegi tähele pannud, et määrib just peale imetamist. Või on see juhus, ma ei tea. Päevapealt ma niikuinii ei saa lõpetada. Oeh, see on ikka nii jama. Ma ikka lootsin, et kõik läheb normaalselt ja see ei mõjuta mu rasedust. Aga vähemalt on Annu juba aastane, ning on normaalne otsad kokku tõmmata.

Nii, et kokkuvõttes siis on mul enesetunne hea ja kõik on hästi. Aga muret teeb see määrimine, ning lapse justkui aeglane kasvamine.

Kas kellelgi on sarnaseid kogemusi? Või ehk juhtub seda lugema mõni ämaemand-naistearst – mis on teie arvamus? Kas määrimist võib põhjustada imetamine, või kust see jama tuleb? Mis värk selle munasarjaga on/olla võib?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

30 thoughts on “Rasedusnädal: Kui ma vaid ise ka teaks?

  1. Sa ise arvutad valesti. Päris kindlasti ei saanud sa saada testile triipe 2+6 rasedusnädalal, sest see oleks olnud 6 päeva peale viljastumist. Ükski test ei näita sulle kahte triipu 6 päeva peale vahekorda. Kui päevad ära jäid, siis oli sul rasedust 4+0.

  2. Tubli oled. Ise ei kujutaks ettegi seda kõike, noh kujutaks muidugi, aga ei tahaks :D ei mõtle midagi halvaga :) mul poja 4-kuune, ja veel liiga selgelt meeles kõik, rasedus kulges raskelt ja see aeg tundus niiiiii meeeeletult pikk, ja see taastumine, ja imetamine jnejne, see kõik nii meeletult kurnav :( aga eks see olegi väga individuaalne kõik.

    • Julgen arvata, et ka mul oli suht raske rasedus ning ka taastumine, aga oleks kõik kasvõi kohe uuesti läbi teinud. :D

  3. Hei!

    Minu arvates sa muretsed liiga palju ja selle asemel võiksid rahulikumalt võtta ning keskenduda kõhubeebile. Ka tema tunneb ju sinu muret ja see ei mõju talle kohe kindlasti hästi. Samas tean ka, mida sa tunned, sest olen samuti kogenud beebi kaotuse 15. nädala pealt ning kui uuest rasedaks jäin oli alguses ikka mure suur, kuid katsusin jääda siiski kaine mõistusega ja mõelda ainult positiivselt. Katsu ka rohkem ikka puhata ja korralikult toituda, ka sinu tekstist võis välja lugeda, et korralikult söömiseks vist aega ei jagu. Ma ei tea, kas sind peetakse ka riskirasedaks, kui ja, siis võiksid tissitamisega tagasi hoida, nt leidsin sellise lühikese artikli http://americanpregnancy.org/breastfeeding/breastfeeding-while-pregnant/ . Ingliskeeles leisb veel palju infot, soovitan uurida ;).

  4. Ma ei taha sind hirmutada, aga minu selline nädalatega maha jääv rasedus lõpuks peetus :( Ma väga loodan, et sul seda ei juhtu.

  5. Minul oli samuti väike màärimine, laps väiksem ja käisin nädalaste vahedega kontrollis uh’s. Kolmandas uh’s kahjuks saabus karm tõde: rasedus oli peetunud. Samas mina ei imetanud seega pole olukord ka päris sama. Loodan et sul ikka seekord läheb kõik hästi :)

  6. Minul oli teise lapsega samamoodi. Algusest peale öeldi, et on väga väikest kasvu ja oli 3 nädalat niiöelda arengust maas. Kui 18+ nädalal haiglasse läksin, sest kukkusin kokku, öeldi, et lapse ellujäämis võimalus on ehk 35%, sest 18ndal rasedusnädalal vastas ta mõõtmetelt 13nele nädalale. Koguaeg anti mõista, et laps kas sünnib varem ja ei jää elama või sünnib õigeaegselt, kuid väga sügava puudega. Iseenesest proovid uhd olid kõik korras, välja arvatud siis see, et kasvust oli kõvasti maas. Käisin Tallinnas Pelgulinnas kontrollis. 27ndal nädalal tehti arsti poolt uus uhd. Seal sain paraja shoki, kuna öeldi, et lapse käed ja jalad tömbid?! Ehk et, sünnib lühikeste käte ja jalgadega. Et eksimisvõimalus on praktiliselt 0 arstide poolt. Kujutad vist ette, mida mu süda tundis. Aga mulle ei andnud rahu. 31sel nädalal läksin tasulisse uhdaae doktor Mareks Shoisi juurde. Ta oli väga põhjalik. Ütles, et laps tõesti pisike. Aga, et käed ja jalad tömbid oleks, tema seda ei näe. Ütles vaid, et pisemat kasvu on. Eks hirm jäi ikka sisse, sest terve raseduse aja Pelgulinna arstid ütlesid, et laps sünnib pmts väärarenguga. Kuni sünnituse hetkeni mul oli hirm sees.
    Poiss sündis 23.06 Pelgulinna haiglas. Kaalus 2885g ja oli 46cm pikk. Ja kõik oli korras. Pisike oli tõesti. Sündis 39+5 nädalal. Kui laps oli sündinud, taheti geneetiku poolt teha talle aju ultraheli ja röntgen, et lapsed peab ju ometi midagi viga olema, kuna nende aparaadid ja arstid ei saa terve 9 kuu valesti näha. Ilmselgelt ei lasnud ma seda teha, kuna käed-jalad olid korras ja laps oli täiesti normaalne. 23ndal saab ta 4ja kuuseks ja keerab enmast juba seljalt kõhule, jutustab ja on nagu iga teine 3me kuune. Olen siiani endale tänulik, et vastsündinule ei lasnud teha röntgenit. Arstide poolt sain muidugi piisavalt noomida ja pahaks panemist, aga laps on siiski minu ja mina selleks vajadust ei näinud. Lasin teha vajalikud vaktsiinid ja muud toimingud.
    Vabanda, et nii pika jutu siia kirjutasin. Sulle aga edu ja ära karda, kõik saab korda :) kui on pisike siis on pisike :). Aga eks sa ise tead, et hirm, et miski võib pahasti olla, ongi kuni sünnituseni.
    Päikest teile ja paid

    • Aitäh sulle! Nii kurb lugu, aga õnneks õnneliku lõpuga. Väga uskumatu igatahes. Imebeebi sul. :)

    • Kuid kumb oleks hullem- kas lõpetada imetamine või jätkata imetamist ja hiljem kahetseda, kui rasedus katkeb?
      Selle peale ma välja ei läheks, et igal arstil erinev arvamus.. sest pigem karta, kui kahetseda.

    • Saan aru, et sulle ei meeldi mõte imetamisega lõpetada, samas on sul mingil põhjusel tekkinud määrimine. Samuti on teada, et imetamine tekitab õrnasid emakakokkutõmbeid, mis üldiselt on uuele rasedusele ohutud, aga kammoon… sa veritsed jätkuvalt. Kui ma oleks sinu asemel, siis ma tõesti mõtleks, kas imetamine on kõige tervislikum asi, millega jätkata.

      Valutav vasak munasari, eriti kui äkilistel liigutustel terav valu võib tähendada (mul tähendas), et just sellest munasarjast irdus munarakk ning kollakehas võib olla seetõttu tsüst (täiesti ohutu ja kaob mingi hetk ise).

  7. Ultraheli ja päevade järgi arvutatu ei pruugigi kattuda (tsükli regulaarsusetus võib ju siin ka rolli mängida). Mul on üks laps ja temaga näitas UH alati suuremat vanust, selle järgi võinuks sündida pea 3 nädalat varem, kui tegelikult sündis. Päevade järgi oleks ta võinud veel nädal aega mul kõhus olla enne, kui esile oleks hakatud kutsuma :) Kõik oli lapsel hästi. Lihtsalt oli üsna suur põnn, 54 cm pikk ja pea 4 kilo. Ära muretse! Mina sain UH järgi umbes 3 erinevat tähtaega, igakord natuke varasema kui eelmise.

    • No selle vahe pärast ma jah eriti ei muretse, sest päevad ei käinud regulaarselt. Muret teeb pigem see, et pühapäeval oli 6+0 ja kolmapäeval alles 6+2

  8. Kui pühapäeval oli rasedust 6+0 ja kolmapäeval 6+3, siis see on ju igati normaalne (esmaspäeval 6+1, teisipäeval 6+2 jne), ei ole su beebi midagi nii aeglase kasvuga.

    • Nii väikese raseduse puhul ei ole võimalik ühe päeva täpsusega öelda. Hetkel Sa muretsed sellepärast, et kasv on ühe päeva võrra maas? Ma tõesti arvan, et ei maksa sellepärast muretseda…
      Algusvalud võivad olla seotud viljastatud munaraku pesastumisega. Enne, kui ise teadsin, et rase olen ja öösel jubedate valude käes piinlesin, kartsin, et äkki pimesool või tsüst lõhkeb.
      Ja küllap see iiveldus ja kõik muu, mis elamist kergemaks ei tee, aga muresid vähemaks võtab, ka tagasi tuleb.

    • Ma pean jah maha rahunema. Ega ma tegelikult ju surmahirmus ka ei ole, aga eks natukene ikka mõtlen, et kas ja mis ja miks… :/

  9. Kas sa meelde ei jätnud, mil te midagi tegite? Et sis ju peax teadma, palju nädalaid. :)
    Ja su laps juba 1a, l6peta imetamine. Mida sa piinad end?
    Ta sul ju piimapulbrit saand kül.
    Muidu kuidas ta sul öösel magab?

    • Ei märkinud jah üles selliseid asju. :D
      Ma ei leia, et see kuidagi minu piinamine oleks.
      On, aga mitte minu enda valikul. Nüüd küll viimasel ajal saab joogiks seda kõrvale, aga tissi asemel seda ta ei taha.
      Ärkab südaöö paiku korra ja kui mingi häda vaevab, siis enne hommikut ka ikka veel.

  10. Ma leian, et sa ikka paned täiega üle. sorri, aga no tegelt ka.
    enamus naisi ei teagi, esimesed 6 nädalat et nad rasedad on, aga sinul juba 3ndal nädalal kõik sümptomid?

    Ütlen omast kogemusest, et see päevade lugemine ja ülemuretsemine toob veel peetumise. Sama oli mul, esimene rasedus- põdesin absull kõike, lugesin päevi ja minuteid, kaua ma juba rase olin jne .. muretsesin täiega üle lihtsalt ja kõik ükspäev määris ja oligi peetunud rasedus ja seda 6ndal nädalal.

    Kuu hiljem olin uuesi rase, ja lubasin endale, et ma enam ei muretse mitte millegi pärast, elan oma elu täpselt nii nagu siiani elasin, söön kõike, teen kõike, tõstan oma võimete piires kastegi kui vaja on. Esmaspäeval täitub mul 20nes nädal ja ma elan oma elu nii nagu soovin, ma ei muuda raseduse päras mitte midagi ja ei muretse mittte millegi pärast. nii peab elama, ise muretsedes tekitad sa ka lapsele terviseprobleeme või hoopis kutsud ise omale selle peetumise kaela.

  11. Tänapäeval ükski haritud arst ei tohiks enam rasedale öelda, et imetamine tuleb lōpetada, lauslollus! Imetamine rasedust ei katkesta.vanasti arvati nii, aga vanasti arvati igast lollusi, nt et imetamine úldse on mōttetu tegevus ja rinnapiima lapsel vaja pole… Imeta edasi, parim mis teha saad on rahulik olla, süüa korralikult täisväärtuslikku toitu, puhata nii palju kui vōimalik. Vōta multivitamiine ka kus foolhapet palju see on oluline. Ole tubli.

  12. Ma ei oska mingit nõu anda, aga võin rääkita enda kogemustest. Ma imetasin kolme raseduse ajal I trimestri lõpuni või II alguseni ja seda öösel keskmiselt iga 2h tagant ja päeval veidi suuremate vahedega. Paaril korral oli ühekordne pruun määrimine, aga kuna mul esimese raseduse alguses määris ka, siis ma ei muretsenud. Lapsed loobusid rinnapiimast ise, kui piima maitse muutus (see juhtubki 12. nädala paiku). Ma ei tea, kuidas osadel tandemimetamine õnnestub, sest minu omad ei võtnud rinda enam mingi nipiga. Vähemalt ei olnud valusat võõrutusprotsessi.

    Ma ei tea, mida mina sinu olukorras teeksin, aga kõrvalseisjana ja suure imetamisfännina mõtlen, et varasemad peetumised, väiksem loode + määrimine kõlab veidi halvaendelisena ja kui see on looduslik valik, siis see juhtub ka imetamiseta. Viimasel juhul oleks lihtsalt topeltkurb olla.

    Kas saan õigesti aru, et esimeses ultrahelis ei öeldud, et nädalaid on vähem, aga teises öeldi? Kui nii, siis ma vist küsiksin ka kolmandat arvamust ja teeksin seda ilmselt Šoisi või Szirko juures.

    Loodan, et kõik läheb hästi!

    • Ei. Juba esimeses öeldi, et päevade järgi peaks olema 7+5 aga oli 6+0. Sellest ei teinud välja. Aga kui ta pühapäevast kolmapäevani ainult kahe päeva jagu kasvas, vaatasin imetkikult. Tegelikult vast pole hullu ja see üks päev pole eriti suur vahe…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.