See hetk, kui sa saad aru, et su lapsed on ärahellitatud jõmpsikad

Ma olen juba ammu tegelikult mõelnud, et mu lapsed on mänguasjade kohapealt ikka väga ärahellitatud. Ja siis lugesin veel Pille postitust ning tundsin end kohe eriti suure feiler-vanemana.

”…tõenäoliselt ei tunne sellised lapsed mitte ühestki järjekordsest asjast kuigi kaua rõõmu ja soovin jaksu sellise lapse üllatamisel! Tänane “oo, vau” on homme juba norm ega tekita mingit emotsiooni. Mänguasjade uputus mõjub nii, et laps ei süvene lõpuks millessegi ja tüdineb kõigest aina kiiremini. Kas need lapsed jõulude ja jõuluvana maagiat üldse hoomavad, ma ei oska öelda. Ilmselt on neil suht savi.”

 

Ja täpselt selline tunne mul ongi! Mu lapsed ei oska hinnata asju, mis neil on. Nende jaoks on uued mänguasjad samasugused tarbeesemed nagu mulle uus kulp, mopp või küüslaugupress.

Minu arvates neil tegelikult pole otseselt seda mänguasjade üleküllust*, aga nad on harjunud uusi asju ja kingitusi pidevalt saama, ning sellepärast vist neil ei tekigi uutest leludest mingit meeletut ekstaasi. Mina ise neile kusjuures asju väga ei ostagi, aga tänu blogile saavad nad siiski aeg-ajalt kingitusi.

Kui ma praegu enda ees olevat mänguasjade nurka vaatan, siis mul ei hakka silma mitte ühtegi asja, mis oleks kasvõi paar päeva kasutult seisnud. Enamus asjad on igapäevaselt kaasatud ja millekski ”vajalikud”… Ah, ma parem näitan teile, mis meil siin majapidamises mänguasja poole pealt on.

1

Esimese pildi peal on näha nende riiul. Riiuli peal on kohvriga barbide riided, hobused ja paar fp mänguasja mis ma maha tahan müüa. Esimesel tasandi on raamatud, mida ma väga lugeda ei taha ja barbid. Teisel tasandil on raamatud mida me valikuliselt iga päev vaatame ja loeme. Seal on hetkel ka magnetkuulidega joonistamise tahvlid, tops pliiatsitega ning ühe hobuse väike sadul vist ka, nagu mulle pildilt tundub (sest ma ei viitsi tõusta, et kontrollida). Kolmandal riiulil on kujundite sorteerimise mäng, Lego rongid, mingi järelveetav draakon, mille Annu sai oma esimeseks sünnipäevaks, korv minifiguuridega ja puidust klotsipusle. Viimasel riiulil on rõngamäng ja Nikko puldiauto, esimeses kastis on Lego rongiteed, teises on erinevad puidust klotsid ja kõige suuremas kastis puidust rongiteed. Riiuli küljes, valge koti sees on puidust kalapüüdmise mäng ning selle kõrval tumbatäis Legosi (ikkaaa on vähe!). Lego-tumba taga roosas koolikotis on Annemaia õppevihikud. Tumba kõrval on pealeistutav lennuk ja beebivoodi, mis otseloomulikult on… kas oskate ära arvata? PUIDUST.  :D

2

Teisel pildil on näha ahju ääres olev hiiglaslik pappkast ja (hehe, puidust!) laud. Ma ei tea mis värk neil lastel pappkastidega on? Nad on nagu kassid – anna neile suur kast ja nad on õnnelikud!* See kast on praegu hiiiiiiiglama tähtis ja mind vist söödaks elusast peast ära, kui selle ära siit hävitama peaksin… Järgmine on mänguköök, mis muidugi on ka, tan-ta-ra-daaa – puidust (mul tuleb varsti vist okse kurku, kui ma veel ‘puidust’ kirjutan). Mänguköögi külmiku kõige ülemises kapis on beebinuku riided, alumises osas on suured puidust jenga klotsid, ning mõned väiksemad pudi-padi asjad (väiksed pallid, beebimänguasjad jms). ”Ahjus” on metallist potid-pannid-kaaned ja söögiriistad. ”Nõudepesumasinas” on taldrikud, kausid, tassid jms, ning lõigatavad puu- ja juurviljad. ”Mikrokas” on dominoo, mida nad kasutavad poodi mängides rahana ja söögitegemisel šokolaadina. Mikroka kõrval on tühjaks saanud maitseainete purgid ning selle peal on korvid, millega nad ”piknikul” käivad. Mänguköögi ees on Kiigesellide põrandakiik ja nukuvankrid (taaskasutus – sain need sugulastelt!) koos tittedega. Mänguköögi poolses valges kapis on terve posu erinevaid puslesid. Ja tegelikult on neil magamistoa koridoris kaks pesukorvitäit pehmeid kaisukaid ka, mis enamus on hoopis minu enda omad. No ei raatsi mina enda lapsepõlve kaisukaid laiali jagada! Ja ongi kõik. On seda teie arvates vähe, normaalselt või palju, ma ei tea, aga mulle tundub see seis ikka suht viimase piiri peal. Ometigi on mul pidevalt tunne, et neil on kindlasti ”vaja” seda-toda-kolmandat asja…

*See annab ideaalselt edasi seda, et tegelikult pole lastele vaja kalleid mänguasju ja uhkeid elektroonilisi vidinaid… Laste fantaasia pidigi tegelikult paremini arenema, kui nad peavad väheste vahenditega omale mänguasjad ja mängud ise leiutama.

Aga mis mind tegelikult seda postitust siin kirjutama ajendas? Nimelt oli meil täna selline seik: mu ema tellis lastele kuskilt facebooki grupist ühe barbi nuku ja see jõudis nüüd täna kohale. Kuna kell hakkas juba õhtusse tiksuma, ajasin Annu lõunaunest üles, ning ühtlasi andsin talle siis selle nuku ka kätte. Nukku nähes aga pistis Annu röökima, et tema ei taha seda nukku, see nukk olevat KOLE ja tema tahtis hoopis seda Anna-Liisat, kes räägib ja laulab. Ta vist arvas unise peaga millegipärast, et see nukk on tema jõulukingitus… Aga mul tahtis küll selline käitumine kaane maha visata – mismõttes ta selline tänamatu, ärahellitatud jõnglane on? Ma olin ausalt kohe üllatunud. Ja nüüd olen lihtsalt kurb. Ilmselgelt on aeg midagi muuta ja kiiresti.

Kui palju teie majas mänguasju on ja kui tihti te uusi muretsete?

Comments

comments

23 thoughts on “See hetk, kui sa saad aru, et su lapsed on ärahellitatud jõmpsikad

  1. Jap, ma olen palju sellele mõelnud. Ja jõudnud järeldusele, et mänguasju pole üldse vaja. See on täiskasvanute mõeldud konstruktsioon, et neid on kindlasti vaja. Elasime just sügisel oma nelja lapsega kuu aega teises riigis ja kaasa võtsime ainult mõned raamatud. Nad said absoluutselt kõik mängud mängitud ilma mänguasjadeta. Ja need mängud olid ägedad. Igasugu rollimängud – küll merehädalised haidest kubiseval merel, kodu, politseid ja pätte, spordivõistlusi, trenni, peitust, kindlust, onne jne. Jne. Hakkasin kodus nüüd mänguasju tõsiselt sorteerima ja äea andma. Jäävad legod, mänguköök sinna kuuluvaga, hot wheelsi autod, puldiauto ja muusikariistad. Ning kõik – ülejäänud läheb minema ja lapsed saavad ruumi mängimiseks juurde.
    Püüan oma lastele nüüd rohkem harivaid elamusi pakkuda. Ka jõulukingid on sel aastal elamused.
    Mänguasjade laenutus võiks olla

    • Kle see on ju jumala hea äriidee! Või siis mingi mänguasjade vahetamise grupp vms, võiks ju tàitsa olla!

    • Ma olen mõelnud laenutuse peale. Aga mänguasjad lähevad nii kergelt katki, et see ei tasuks ilmselt ära. Vbl ainult sellised asjad nagu tugev puidust nukumaja, autode garaaž või kindus vms. Selline emade grupp võiks olla küll a la tartu emad vahetavad/laenutavad mänguasju. Aga siis peaks jälle usaldama teisi, et su nukumaja ikka tagasi toodaks jne.

    • Ma mõtlesin ka täna selle peale veidi. Selline riskantne asi natuke, aga ehk saaks mingid tagatisrahad vms mängu võtta või ma ei kujuta ettegi… Mõte on iseenesest hea.

  2. Ma ei olnud kaugeltki ära hellitatud laps pigem oli asju vähe (päkapikkugi ei käinud). Aga ma siiamaani vihkan kingituste saamist ja kinke just sellepärast, et lapsest saadik taotakse sisse, et niiii tänulik ja õnnelik pead olema selle üle, et midagi antakse. No sorry, ei pea ju iga asi meeldima.

    Sellist olukorda nagu Annul mäletan oma lapsepõlvest küll. Enamjaolt oli tegu mingi emotsiooniga, millega ei osanud veel tegeleda. Läks paar päeva mööda ja juba ehk sain üle esialgsest vastumeelsusest ja hakkasin mänguasjaga mängima. Ja aina vanemaks ja vanemaks saades juba jääb meelde see, et ah raudselt paari päeva pärast meeldib. Ehk läheb Annul ka nii. :)

    Aga raudne vimm kõiksugu kingituste ja kingitustega seotud pühade vastu on minus senini :D

    • No ta tegelt mängis selle nukuga juba 20 minti hiljem, aga no see esimene reaktsioon oli ikka megaùllatav ?

  3. Neid asju ikka kuhjub jah. Meil on all elutoas suur kast poisi autodega, teine kast õdede mänguasjadega ( asjad millega all mängitakse), ise ehitatud puust mängumaja, lastelaud meisterdamiseks ja selle kõrval kapp raamatutega, trepi all on pisike võrkkiige taoline aga nö tooli moodi kiik. Siis igaühe asjad oma tubades, igasugu pisividinad veeel eraldi kastis ja mingi osa katuse all (lähevad õue mängimiseks). Jaaa ühes kapis veel legod-playmobilid ja lauamängud. Jah, on küll tunne et mu lapsed on ära hellitatud. Aga see pidev ostmine tuleb vist sellest, et enda lapsepõlves polnud nii ägedaid asju ja siis oma lastele tahaks ikka ju osta. Või näha neid rõõmustamas.

    • Vot täpselt, need kaks viimast lauset! See ongi see mida ma ei osanud enda sõnadega kirja panna, aga täpselt sama arvan-tunnen mina ka!

  4. Pärast Pille jutu lugemist läksin töölt koju ja viisin 4 suurt kilekotti mänguasju keldrisse. Jäid mõned mudelid, mõned traktorid, peppa komplekt ja üks loss. Kogu lugu. Nüüd leiutagu sellise “vähese” mänguasja kuhja all, mida mängida :D ok, nali, aga jah, neid asju on liiga palju ja neid tuleb ja tuleb muudkui juurde. Õudne.

    • Tegelikult ongi väga mõistlik vahepeal osad asjad silma alt minema viia ja siis ntk kriisiolukorras midagi tagasi tuua, et oleks jälle uus ja põnev. :D

  5. Tead, mul mees viib kohati mänguasju pööningule, silma alt ära. Kuigi mul poiss poolteist ja neiu beebi alles siis juba koguneb asju. Beebiea me saime täiesti mänguasja vabalt hakkama, ei tahtnud neid ja peeti veel me soovidest kinni aga aastane sünnipäev tootis hunniku asju ja nüüd on tal endal ka huvi asjade vastu tekkind. Igatahes aegajalt pakib mees suure osa asjadest kokku, viib pööningule ära. Alles jätab vaid üksikud. Ja kui tunne tuleb toome asjad tagasi tuppa ja natuke aega on väga huvitav. Aga jah, ise ka seda meelt, et laps teg tahab päriselus osaleda. Vähemalt poisi pealt tundub. Kõik mis me teeme tahab tema ka teha. Seega kuna me ise ei mängi mänguasjadega siis enamus ajast seisavad need kasutult. Kaasame võimaluse piires oma tegemistesse hoopis. Käib ja kopsib haamriga, aitab issil ehitada. Sulistab kraanikausis ja peseb nõusid üle. Eks näis kuidas edasi.

    • Eks ta nii olegi ju, sest laps õpib vanema pealt. Ka edaspidi mängivad nad ju igapäeva elulisi mänge – pood, pikniku pidamine, kodu, autoga sõitmine, remont jne…

  6. Asi pole asjade ülekülluses, vaid lapse frustratsioonis, et ta mitte kunagi ei saa seda, mida ihaldab, vaid mingi näkase asendusasja, mille kohta siis jubedamat tänulikkust nõutakse. Loomulik reaktsioon oli lapsel see, mitte ei ole ta hellitatud. Kujuta nüüd ise ette, kui sulle igal aastal samasugused nõmedad kukekujulised kohvikannusoojendajad või läikivad aiapäkapikud kingitakse ja sa pead teesklema õnnelikkust, sest muidu ju kingituse tegija solvub. Mul on sageli olnud tahtmine öelda, et jumala eest, ära raiska seda raha mingi pasa ostmiseks. Säästa omale mustade päevade jaoks või pane kuskile korjanduskasti, aga mul on kodus piisavalt kola juba kogunenud, mida puhtana hoidma ja kuskile mahutama peab.

  7. Tead mul jäi suu lahti kui laps rääkis et ta sõber käib mänguasjapoes ainult asju silmadega vaatamas. Vanemate kasvatus et käime vaatame,aga ostame ainult sünnaks ja jõuludeks. Meil on reedeti lasteaiast puhkepäev ja reegel on, et siis peab neile midagi poest lubama. Kuidas sa jätad lapse kurva näoga ja ütled et ei osta,ah?

    • No igat asja, mida näeb ja soovib, ei peagi ju saama? Või saan su kommentaari lõpust kuidagi valesti aru. :D

    • Vau… miks sa ostad enda lapsele iga nädal uue mänguasja?? Et ta kurb poleks?? Kas asjad tõesti rõõmustavad last? Või on kahe päeva pärast asi juba igav ja jääb seisma? Järjest uut ja uut vaja et emotsioone rahustada? Kasvatad sõltlast nii moodi ju!! Laps peab õppima kurbade ja raskete emotsioonidega toime tulema, eriti hea koht õppimiseks on mänguasjapood. Lisaks vaadake natukr laiemat pilti – maakera ägab plastiku uputuse all ja katastroof on käes juba. Me kõil peame vastutustundlikumalt käituma ja sinna alla käib ka lastele igasugu träna mitte ostmine!

  8. Aga miks su ema selle nuku ostis talle? Kas tal pole nukke? Kas ta tahtis jõuluks nukku, kas on sulle rääkinud? Kui nii, siis oleksid ehk võinud emaga rääkida või enne kingi andmist seletada mis ja miks. Praegu tundub lapse reaktsioon arusaadav. Iga hinna eest tänulik olemine on rohkem täiskasvanute oskus ja üsna mitmepalgeline teine ?

    • Niisama ostis ja ma ei osanud arvatagi, et Annu võiks eeldada, et see ongi nüüd tema jõulukink, sest ta ju teab, et jõulud alles tulevad, ning enne tuleb kuusk tuppa tuua, toad ära ehtida jne. Vb jah kivi minu enda kapsaaeda, aga ma olin väga üllatunud sellisest reaktsioonist. :D

  9. Minul on pigem see värk, et kuna olen lastega kodune, siis on mul endal igav. Eriti keeruline on noorema lapsega – temal enamus ju nö vanema venna mänguasjad ning ma vahin seda sama asja mitmendat aastat. Ja siis näengi midagi lahedat ja ohhh!!! Seda vaja! Ehk siis- seda vaja mulle, et mul kah põnev oleks ?

    • Mul on raamatutega nii! Ma lihtsalt ei suuuuudaaaaaa, ma lähen varsti garaazi lae kõrgust mõõtma, et õige jupp nöögi lõigata, kui ma veel ühe korra pean seda Laura lugude seeriat läbi nämmutama. :D

  10. Meil kodus ei ole enam palju mänguasju. Või noh,on palju aga palju vähem,kui varasemalt.
    Meil on väikene kast Duplo klotsidega elutoas,mänguköök ja väike sahtel autodega. Magamistoas on “buduaarilaud” nukukiik,nukuvoodi,raamatud ja mõned pehmed kaisuloomad. Iga paari nädala tagant panen hulga asju kotti (riided ja mänguasjad nt) ja viin kohaliku heategevuspoodi. Kui midagi toredat asemele leian,siis ostan,aga seda ei juhtu just tihti. Minu lapsed eelkõige tahavad joonistada, multikaid vaadata ja õues mütata. Lapsed on siis 2 ja 4.

    • Juurde väga ei osta, aga ikka on sellist kraami mida saab iga paari ndl tagant ära anda? ?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.