Siis kui kogu see blogimaailm mul üle keeb

Mul on viimasel ajal tunne, et ma ei oskagi enam blogija olla. Just oli mingi teema koostöödega, et üks tüüp kirjutas ala 15 blogijale täpselt sama kirja ja soovis oma just turule tulevat toodet reklaamida. Mina olin naiivselt hurraaga kohe nõus, sest toode tundus lahe ja miks mitte? Kui ma niikuinii kirjutan, siis mis mul häda see üks postitus mingist asjast teha? Ma ei mõelnud vapsee, et küsiks lisaks tootele veel ka raha. Ma ei ole mitte kunagi veel ühegi nö ‘reklaami postituse’ eest mingit raha julgenud küsida, sest noh, mida mina väike mutukas ikka küsin või tahan. Kuigi nii võttes on ju ‘töö’ sama, mis poppide blogijate puhul. Mina pean ju samamoodi võtma aja, et pildistada, töödelda, mõelda kuidas kirjutada, kirjutama, postituse üle vaatama, vastama kommentaaridele ja vahel ka tegema loosimise, loosima asja välja, kirjutama sellele inimesele, et ta võitis ja asja (OMA raha eest) kellelegi saatma jne. Aga sellest reklaamist firmale tulev tulu on ju ka erinev. Ma ei saa ju eeldada, et keegi maksab mulle, kui paari tuhande klikiga blogijale, sama raha mis mõnekümne tuhande klikiga blogijale. Aga samas on ju tõesti lame end ka mingi 10 euri eest nö ‘maha müüa’. Aga jällegi, ma ei ole seda kunagi nii võtnud. Ma ei olegi eriti vastu võtnud asju lihtsalt sellepärast, et pakutakse. Ikka on mulle endale ka see asi huvitav olnud, mis siis, et see maksab võib-olla 10 euri, või vähemgi.

Kujutate ette, ma ei oska isegi blogiga kerjata! Kuna Joelile on kiiiiiremas korras uut turvatooli vaja, siis ma mõtlesin, et kirjutaks õige mõnele firmale, kes sobivat tooli müüb ja pakuks koostööd (proovima ikka peab!). Saaksin ehk natukenegi soodsamalt, või midagi. Aga minu ‘kiri’ koosnes umbes kolmest lausest ja oli täiesti kräpp. Ime siis, et mitte keegi mulle kunagi vastu kirjutanud ei ole, kui ma sellise käki ära saatnud olen. Õnneks tuleb mulle Marimell appi ja aitab mul selle kirja ehk normaalseks timmida. :D

Aga kui nüüd rääkida edasi sellest tüübist, kes viieteistkümnele blogijale copy-paste kirja saatis, siis blogijate grupis hakati kohe seda kuidagi… maha tegema või naeruvääristama (vähemalt mina tundsin nii). Ma tundsin end küll megasitalt, nagu mina oleksin siis sitem, kui teised, et ma selle koostöö vastu üldse huvi tundsin ja olin valmis selle ilma rahata ära tegema, mõtlemata toote väärtuse ja töö suhtele.

Tõesti tekib tunne, et blogimine on ka nüüd mingiks ‘asjaks’ kasvanud, kus on mingid maagilised ‘seadused’, mida mina ei jaga ja tänu millele jääb minust tola mulje. Ma tunnen end vist nagu Prooviabileu Kalvi-Kalle! :D

Lisaks on mu elus üks lähedane inimene kellele mu blogimine ÜLDSE ei meeldi. Igal võimalusel annab ta mulle teada kui mõttetu pask mu blogi on ja blogimine on üldse üks tähelepanu näljas vaevleva isiku teema. See teeb mind ausalt nii kurvaks, sest ma naudin kirjutamist. Blogimine on nii minu teema, sest mulle meeldib oma mõtteid jagada ja ka vastukaja saada. Mulle meeldib kuidas ma vahel saan kirju, et kellelgi on sarnane olukord olnud ja nad on minu postitusest abi saanud. Võtame näiteks ükskõik mille – Annu adenoidide opp, tittede gaaside probleemid, raseduse katkemine, allergiad jpm. See teeb hinge soojaks! Ja siis tuleb see inimene ja sõna otseses mõttes nu**ib selle tunde ära. Olgu öeldud, et ta ei ole keegi, keda ma saaksin oma elust kõrvale jätta. Meie vaated sellele teemale lihtsalt erinevad nii drastiliselt.

No ja siis on veel see EBA. Ma tahan osaleda ja omal moel ‘pildil’ olla, aga ma ei taha ‘pildil-pildil’ olla. Okei, see ei ole üldse loogiline, mida ma siin keset ööd suust välja ajan… Ausalt, vahel on mul tunne, et ma peaksin mõnda sünnitusmajja helistama (kõlab nagu ma oleks kõik Eesti sünnitusmajad tittede väljutamiseks ära katsetanud) ja paluma neil ‘leitud-kaotatud’ kasti vaadata, et ega neil seal mõni aju juhuslikult ei vedele! Ma olen peale laste sündi nii kapsas. Ükspäev näiteks rääkisime mehega pikalt mingist asjast. Ma käisin korra köögis ja kui ma tagasi tulin, rääkis mees sellest asjast edasi. Ma vaatasin teda nagu, et mida asja ta suust välja ajab? Ma reaalselt ei mäletanud mitte midagi! Alzheimer much?

Ühesõnaga, EBA. Kuigi sel aastal pole vast seda ”hirmu”, et ma midagi võidan, tahaksin seal ikkagi osaleda ja sinna üritusele ka kohale minna. Aga kui ma hakkan mõtlema sellele kui suurt eeltööd see minu jaoks nõuab ja, et kõik on seal üles löödud ja uhked ja ilusad ja kõik on nii fäänsi ja seal on KAAMERAD, ning siis tulen mina oma pekirullide värinal, juuksed sassis ja tõenäoliselt on keegi mu peale viimase tunni jooksul oksendanud, oma tati mulle varrukasse pühkinud või avastan ma ühel heal hetkel oma kleidisabast näiteks pooliku kummikommi, siis tekib küll mõte, et tänan ei. Ma ei ole lihtsalt selline inimene, kes sellisesse atmosfääri sobiks. Ma tunneksin end seal ilmselt jälle nagu võõrkeha. Mina olen pigem selline… ’istume-dressides-diivanil-ja-nokime-nina’ tüüpi mutt. :D :D :D

Comments

comments

16 thoughts on “Siis kui kogu see blogimaailm mul üle keeb

  1. See on nii kurb, et keegi Sinu jaoks oluline teeb maha ja naeruvääristab midagi, mis Sulle on oluline. Kui tal endal oleks elus kõik hästi ja paigas, siis ta kindlasti nii ei teeks. Püüa ikka oma asja vapralt edasi ajada, Sul on tore ja kodune blogi, mida on tõesti hea lugeda. Sul on ju lugejad ja see näitab, et Sinu lood lähevad kellelegi väga korda, Sina oma imearmsa perega oled osa meie elust ja meie oleme osa Sinu elust :)

    Selle tootereklaami pärast ära üldse muretse, oluline pole mitte see, mida keegi kuskil grupis seletab, vaid see, mida Sa ise tunned. Kui Sa tunned, et see mida Sinult oodatakse, ei nõua Sinult nii palju ressursse, et seda peaks keegi rahas kompenseerima, siis tee rahulikult ilma rahata ja teisalt jälle, kui võib-olla oodatakse, et Sa teed midagi tasuta, aga Sina tunned, et see poleks õige või õiglane Sinu suhtes, siis pane rahulikult, aga kindlameelselt ennast maksma ja küsi õiglast tasu.

    Mis iganes Sa teed, tee ikka nii, nagu süda ütleb :) !

    • Põhimõtteliselt on õige, tee, mis sulle meeldib, aga selle tegemisega võtad sa ka teistelt võimaluse raha teenida, sest ettevõte valib selle, kes midagi ei küsi. Järelikult sinu teguviis mõjutab ka teisi. Kui kõik raha küsiksid, siis saaksid ju sina ka raha. Ilma et sa peaksid väga midagi muud tegema kui see, mida sa niikuinii seoses selle postituse ja koostööga teinud oleks. Mõtelge laiemalt.

    • Isegi, kui kohe kõik ei hakka seda kasutama, siis millest SINA ilma jääd? Antud juhul võimalusest kirjutada mingistest paarieurostest asjadest oma blogis kellegi teise kasuks? Pood on laialt odavat manti täis, kirjutada saaksid kõigest, ilma erilise kuluta. Aga mis nende ilma tasu pakkmata koostööde võlu siis on? Lihtsalt, et oleks KOOSTÖÖ?

  2. Tead see teema seal grupis oli minu arvates natukene veider. Viimaste sündmuste valguses ei saa blogijaid küll mingiks suureks ja kokkuhoidvaks pereks pidada (ja ega ei peagi me tegelikult mingi perekond olema), aga koostööpakkumiste jms asjade suhtes peame kõik ühesugused olema oma hinnakirjadega ja kohe tuleb valmis vorpida blogijate mingi koodeks ka veel jne.. Noh, ma ei tea. Minu arvates on see natukene naljakas. Äkki mu eesmärk ei olegi blogiga raha teenida. Äkki ma tõepoolest blogin ainult selle pärast, et see mulle meeldib. Äkki mul ei võta tükki küljest, kui aitan mingil firmal toodet oma blogi abil reklaamida. Ma ei pea ju kõike reklaamima, ainult neid, mis tõesti meeldivad. Ehk siis miks peavad kõik blogijad just selles valdkonnas ühe vitsaga löödud olema. Minu loogika ütleb ka seda, et kui hinnakiri oleks kõigil sama, siis miks peaks firma x pakkuma koostööpakkumist blogijale y1, kellel on ehk paarsada lugejat, kui ta saab sama raha eest oma reklaami blogija y2 mitme tuhande lugejaga blogisse… Isegi kui hinnakiri oleks võrdeline lugejate arvuga st mida rohkem lugejaid seda rohkem pappi küsid, isegi siis tekiks olukord, kus pisemad blogijad saaksid pakkumisi kindlasti palju vähem. Ja tegelikult, mis see kellegi teise tagumenti torgib, et sa raha ei küsi? :D Nagu nemad teeksid sinu eest neid postitusi. :D Tahad küsid, tahad ei küsi. Naljakas, et kõigest toredast tahetakse tänapäeval mingi raamides asi tekitada. Suvaline näide, aga aastaid tagasi tegid kodukokadbpidevalt torte inimestele ja kellelgi neil ei olnud selleks pabereid. Siis aga loodi tordimeistrite liit, need esimesed kodukokad tegid ennast ametlikuks jaaa nüüd käib järsku mingi tagakiusamine, et kui sul pabereid ei ole, siis ära jumala eest kuskil enda nina… torte.. näita. Noh, mitte nii mustvalgelt, aga ehk mõistad. Praegustel algajatel on väga raske, sest ühest küljest justkui ei tohiks paberiteta midagi müüa, aga samas kui ei ole veel klientuurigi, siis milleks teha kohe paberid. Nüüd blogijatel hakkab sama asi toimuma, et vanemad blogijad oma meeletu lugejaskonnaga leiavad, et peab ikka raha küsima ja siis nii ongi? Okei, elasin ennast välja. Su blogi on armas!

    • Ega ju ei pea liituma selle ‘koodeksiga’. See ikka oma valik.
      Ja mina kusjuures mõtlesin TÄPSELT sama, et kui kõigil sama hind, siis kirjutataksegi ikka sellele popimale, sest sealt tulev tulu on ju tõenäoliselt suurem. 😀

    • Mina leian siiski, et kui pakutav asi pole vajalik ja omab paarieurost väärtust, siis milleks sinna alla oma aega panustada? Kui keegi pakub sulle midagi, mis sul kodus puudu või mida nagunii oleksid tahtnud osta, siis on muidugi rahaline võit (ehk sääst) olemas. Aga kui pakutakse midagi, mis tegelikult nii väga ei huvita ja võtad vastu rohkem seetõttu, et noh … pakuti tasuta, siis jään ikka selle juurde, et sa mitte ei võida vaid kaotad. Justnimelt aega.

      Või mis nägu sa teeksid kui käiksid palgatööl ja ülemus leiaks, et sa 2h päevast võiksid tasustamata tööd teha? Lihtsalt heast südamest. Ei tunduks ju oluliselt aus.

      Muidugi ei peagi kõike surmtõsiselt võtma ja igaühel on õigus vastu võtta ja tagasi lükata pakkumisi niiviisi nagu soovib. Olgu tasustatud või mitte. Lihtsalt ühel hetkel tuleb mõelda kas kedagi aidatakse või pigem lastakse end suurejooneliselt ära kasutada. Ega keegi ei ütlegi, et küsima peaks ulmesummasid ja üldiselt nendel firmadel, kes reklaami otsivad, on ka selle jaoks mingi eelarve ja täiesti keskmist tunnitasu võiksid nad ilma probleemideta maksta. Pigem on asi selles, et blogijaid nähaksegi kui naiivitare, kes hüppavad lakke kui neile tasuta juuksekumme näidatakse ja vastavalt ka suhtutakse.

      See, kui õiglasena see tundub, on muidugi jälle igaühe enda otsustada.

    • Saan su poindist aru küll, aga nagu ma juba ka ütlesin, siis ega ma ei olegi väga vastu võtnud asju mis mulle endale ei meeldiks. Jah, okei. Ma vb poleks neid ise oma rahaga ostma läinud, aga lihtsalt sellepärast, et ma ei maksaks ala 20 euri ühe nupupusle või plakati eest. Aga kui niisama saan, siis miks mitte.
      Mul on nii keeruline praegu oma mõtteid selgelt kirja panna, aga põhimõtteliselt olen sinuga nõus küll – ei saa lasta end ära kasutada, aga kui asi on tõesti sulle endale ka vajalik, ei pea ju iga kord veel raha ka küsima. Enamus firmad nkn kaovad nagu tina tuhka, kui raha mainid, sest küll keegi ikka tasuta ka selle postituse neile ära teeb (ja jõuamegi algusesse tagasi, miks mõnes mõttes see ühine hinnakiri ka hea oleks). 😀

    • Halloo! Kõige popim ei küsi ju miinimumhinda! Mitte midagi ei muutuks, see kõige popim küsib ikka oma summat, lihtsalt need, kes varem tasuta tegid, need küsiksid väiksegi summa.

    • Agh jumal. Ära tuleta meelde. Nii sitt tunne on selle pärast. Üle kuu aja tegin iga päev ja siis jäi üks päev vahele. Olime kõik haiged. Jäi jälle vahele. Ja siis ei saanudki enam reele tagasi. Nüüd võtan end uuesti jälle kokku, ning hakkan pihta. Nui neljaks! Tegelt mul toitumine vaja ka korda saada, see on ju põhiline hoopis. Aga no nii raske on mitte näksida mingit kräppi, kui seda koguaeg ikka kuskilt koju imbub. Ma tean tegelikult väga hästi mida, millal ja kuidas ma tegema peaksin… aga jamh. Iseloomu mul pole, trenn on raske ja söök on hea. Ühesõnaga pekki lasin asjal minna. Aga ma pean end kokku võtma, sest ma ise tunnen ju ka kui koormav see rasv mul seljas on. Õnneks on soe aeg tulemas ja õues liikumine läheb mugavamaks.

    • Mul polnud küll suurt ülekaalu, tahtsin umbes 7 kilo alla saada ehk siis oma ideaalkaalu. Arvasin varasemalt, et toitumist ma ei suuda eales jälgida, no pole seda iseloomu. Šokolaad maitses liialt ja kõht läks hilisõhtul tühjaks jne. Aga siis otsustasin proovida. Mul oli veel alla poole aasta jäänud lapsega kodus olla. Mõtlesin, et kui lapsele lisaks töö ka kõrvale tuleb, siis ma ei suuda ammugi enam mingit toitumist jälgida. Õigesti mõtlesin. Tegin siis FitLapi konto ja hakkasin usinalt pihta. Kuna tegin ikka pattu ka, 100% ei jälginud alati kava, siis läks mul 4 kuud. Aga see -7 kilo tuli, cm kadusid ja ma olen nii rahul. Kohe hea on olla oma kehas ja motivatsioon laes, kuigi tööle naasmisest saadik pole kava enam jälginud, aga need harjumused jäävad ikka sisse ja hetkel on 4 kuud kaal püsinud, isegi jõulud elasin üle. :D Ja no seal tõesti ei pea piinliku täpsusega 4 korda päevas erinevat rooga valmistama, ma valisin umbes 10-15 sarnaste koostisosadega lemmikretsepti ning tegin süüa 2 korda päevas. Ehk siis lõunaks ja õhtuks sõin kas sama toitu või tegin õhtusööki nii palju rohkem, et jätkus järgmise päeva lõunaks ka. Neljandat toidukorda ei teinud pea kunagi, sest see jäi mul liiga hilisele kellaajale. Ja terve pere sõi. Kuigi ma olin põhiline kaalulangetaja, siis mees kaotas lausa 11 kg (veidi oleks veel vaja) ja laps sai lihtsalt tervislikku toitu.
      Ah liiga pikk jutt sai. Loodan, et andis natuke motti juurde. :) Su keha tänab sind! :)

    • Fitlap on tõesti imeline. Ma sain kuu ajaga 5kg lahti. Ja ka ei ajanud 100% näpuga järge koguaeg. 😉

  3. Minule sinu blogi meeldibjust täpselt sellep et see on ehe.
    See kummikomm kleidisabas :D oi kui palju olen ennast nii tundub :D üks päev avastasin enne magams minekut, et oli ma olin ju hommikul mõelnud, et käon jalutamas, tulen tagasi, kammin juuksed, teen meigi ja siis lapsega võimlema.. Ilmselgelt mul ei olnud õhtul meiki mida näostmaha võtta ja juuksed olid ka ikka kammimata..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.