Siis kui sa mõistad, et sa polegi super-mommy

Kirjutan seda praegu vaid sellepärast, et nii paljud teist tunduvad arvavat, et ma olen miski ”super-emme”, kes never häält ei tõsta, aga sellegipoolest alati ideaalselt hakkama saab. ”Sa oled ikka nii tubli, ma ei saa ühe lapsegagi hakkama!” jne on selline tavaline kiitus, mida ma siin blogis ikka vahel saanud olen, aga tegelikult ei saa ju mina ka kuidagi paremini hakkama, kui teised.

Ma tahaksin nii väga öelda, et mul on taibukad, iseseisvad ja mõistlikud lapsed, ning üldiselt ju tegelikult on ka, sest nad saavadki enamasti ilusti seletamisest aru. Kui ma näiteks seletan rahulikult, et ”emme joob kohvi ära ja siis…”, ”teete selle asja ära, ja siis lähete magama”, ”enne õhtusöök, siis magustoit”, ”palun korjake mänguasjad kokku, sest muidu ei saa ma koristada” jne, kuulavad, teevad ja saavad aru. Üldiselt. Joel on veel selline püjään, et mõne käsu või palve peale irvitab mulle lihtsalt ”ei” vastu ja üritab minema kõndida. Annu juba teab, et sellisest irvitamisest ei tule midagi head välja. Aga noh, vahel ikka üritab, justkui kontrollib, et kas tulemus on ikka sama, mis eelneval korral.

Siinsamas on nad inglid ja tõesti super lapsed, kes kuulavad ja paistavad ka mõistvat mida ma räägin või neist tahan, aga siis on meil jällegi need hetked, kus ma räägin ühte ja sama asja sada korda ilusti ja kedagi ei koti. Lihtsalt istuvad ja irvitavad näkku, nagu ma oleksin tühi koht. Lõpuks flipin ära ja… karjun, sest kuskil on ka minu piir ja kui ikka ei saada aru mitte kuidagi, mitte millestki siis… pekki noh. Ja kujutate ette, et isegi siis nad enamasti lihtsalt ignoreerivad mind. Nende jaoks ei tundu see absoluutselt hirmutav olema, et ma karjun (mis polegi muidugi eesmärk). Selline olukord on väga frustreeriv, sest ma lihtsalt ei oskagi midagi enamat teha ja tunnen end nagu maailma kõige halvem ema, sest ei suuda oma emotsioone vaka all hoida ja lõugan. Head emad ju ei karju oma laste peale. Seda ei juhtu tihti, aga ikkagi. See tekitab minus sellise tunde, et ma olengi tühi koht ja minu öeldu ei kõigutagi kedagi, kuni ma pole oma häält tõstnud. Ja siiski veel ei pruugi see kedagi kottida. Agh, see kõlab nii halvasti ja valesti, aga ma tean, et ma pole ainus.

Siinkohal meenub mulle üks vahva youtuber-emme oma videoga, kes põhimõtteliselt võtab mu elu 2 minutiga ühte videosse kokku. :D

Näiteks meie praegune suurim probleem: küülikupojad on juba nii suured, et jooksevad mööda elamist ringi, ning loomulikult tahavad lapsed neid koguaeg kiskuda. Arusaadav, sest pojad on imearmsad ja pehmed nagu vatitupsud, aga mis puudutab väikseid jänkusi, siis on meil siiski vaid paar lihtsat reeglit: üksinda poegi puurist välja ei võta, toas neid taga ei aja ja vägisi kinni ei hoia. Aga ikka, olenemata sellest, et ma olen tuhandeid kordi ilusti seletanud miks neid asju teha ei tohi, tehakse neid ikkagi. Annu näiteks jookseb poeg süles mööda tuba, kuigi olen seletanud, et poeg võib sülest niimoodi kukkuda ja haiget saada, ning palunud loomale maas istudes pai teha, aga ei. Hetkel on nö ”karistuseks” see, et kui sõna ei kuula, lähevad pisikesed puuri tagasi ja puur lukkudega kinni, aga no sellest tuleb vaid suur nutukisa ja järgmisel korral kordub kõik taas. Ei saa laps aru, et kui ta tahab poegi katsuda, siis tuleb kõigepealt mulle ütlema tulla ja siis koos võtame…

Aga ma pean siiski oma lapsi ka kiitma, sest arvestades seda, et üks on kolme ja poole aastane, ning teine saab peagi alles kaks, on nad sellegipoolest täitsa mõistlikud. Oma vanuse kohta. Ausõna, ma saan nüüdseks juba öelda, et nad tegelikult ka ongi suurem osa ajast mõistlikud ja saavad asjadest aru, kui ma vaid ise suudan rahulikuks jääda ja neile ilusti kõik lahti seletan. Aga jah, nagu ma ütlesin, enamus ajast. Mõnikord lööb siiski selgelt välja kui väiksed nad veel tegelikult on ja, et ma ootan neist vahel lihtsalt liiga palju.

Ma proovin last mõista. Ma üritan vahet teha lihtsalt vingumisel ja pettumusel. Ma üritan olla rahulik. Aga kui ma olen pool ööd magamata ja hommikust saadik muud ei kuule kui vingumist, kaklemist ja nõudmisi, siis… i lose my shit. Ma lihtsalt ei suuda alati olla see rahulik ja hea, kes muudkui mõistab, arvestab, saab aru ja peegeldab. Kuigi peaks ja võiks, eksole, sest lapsevanem on ju lapsele eeskuju ja muud jutud. Aga ma üritan!

Näiteks lõuna ajal tegin lastele kakaod. Annu lõpetas oma tassitäe umbes kolme sõõmuga ja nõudis juurde, aga mina keeldusin. Tema hakkas loomulikult valjuhäälselt nõudma ja virisema, sest no mismõttes ”ei”? Kakao nõudmisele lisandus veel multika nõudmine, aga ka sellest ma keeldusin, sest tänase päeva multika-mõõt on juba täis. Jauras mul mõnda aega siin kõrval, mina muudkui seletasin söögi tegemise kõrvalt talle vastu miks ei saa, aga tema ikka undas nagu udupasun. Siis aga taipasin… Laskusin kohe lapse tasemele, võtsin ta enda ette ja rääkisin uuesti.

Mina: ”Annu, kallis, sa ei saa praegu kakaod, sest ma teen lõunasööki ja kui sa veel ühe tassi jood, on sul kõht kakaod nii täis, et lõunasöök ei mahugi kõhu sisse ära.

Annu: ”…no pane siis multikat.”

Mina: ”Ma saan aru, et sa tahad veel multikaid vaadata, aga praegu rohkem ei saa, sest te juba vaatasite hommikul multikaid. Homme vaatate jälle. Aga mine pane natukene aega puslesi kokku või mängi midagi vennaga. Varsti saab süüa, siis ma kutsun sind, eksole.” ja voilaa. Ulgumine lakkas.

Ega see alati ka ei mõju, aga ma olen märganud, et selline lapse tasemele laskumine, rahulikult seletamine miks midagi ei saa, tunnete peegeldamine jne, mõjub tunduvalt suurema tõenäosusega, kui muude tegemiste kõrvalt seletamine või lõugamine. See ei lõpeta alati nuttu, aga tihtilugu muudab nutu eesmärki. Kui laps alguses näiteks jaurab, nõuab ja viriseb, siis peale seletamist muutub nutu toon minu arust teiseks ja ta nutab justkui pettumusest. Või noh, ma ei oska seda seletada. Minu jaoks on pettumuse-nutt ja irina-nutt eristatavad.

Ma üritan endale alati meenutada, et asjad ei jää alatiseks nii. Just praegu on see aeg mil ma peaksin nautima, et nad tahavad nonstop mu lähedust ja kaisutusi,  sest no millal siis veel? Kunagi ma kindlasti igatsen, et mõni väike vandersell mulle öösel kaissu poeks, oma käed ümber mu kaela põimiks ja rahuloleva ohke saatel magama jääks. Praegu ajab see mind aga hoopis tigedaks, sest no for fuck sake, neil on oma voodid ka. Ma ei saa normaalselt magada, kui keegi on end mulle nii kõvasti kaenlaauku surunud, et hingatagi on raske.
Kunagi ma kindlasti igatsen, et keegi mulle sülle roniks ajal kui ma üritan kohvi juua, kartuleid koorida, tööd teha või pissida. Praegu aga ajab see mind marru, sest neil on ju omal ka tagumikud mille peal istuda ja nad ei pea ko-gu-aeg mul otsas aelema.

Samas on kindlasti väga palju ka neid asju, mida ma igatsema ei jää. Kunagi ma kindlasti ei igatse rasedusest tulenevaid valusi või maha vedelema jäetud mänguasju, mille otsas ma oma jalgu välja väänan. Kunagi ma kindlasti ei igatse kakaseid tagumikke ja maha lastud pissiloike. Kunagi ma kindlasti ei igatse segi tõmmatud sahtleid ja laiali loobitud sokke. Kunagi ma kindlasti ei igatse söögilaua alla pudistatud sööke, ümber valatud mahlu ja õhtusöögiga pirtsutamist. Tõenäoliselt ei igatse ma nende väikseid näppe oma silmamunades ja varbaid ribides. Kunagi ma vast ei igatse neid kisamaratone, mille ajal tahaks omal kõrvakiled läbi torgata, sest keegi on lihtsalt liiga väsinud, näljane või jumalteab mis, et lihtsast Eesti keelest aru saada. Päris kindlasti ei igatse ma siis ka magamatust ja gaasiprobleeme või seda, et keegi öösel mu voodi kõrval seisaks ja sosistades paluks mul ta näppe hammustada (wait, what?)…

Kunagi ma kindlasti igatsen paljusi asju, mis täna tunduvad mulle nii tavalised ja kohati isegi tüütud. Aga see ‘kunagi’ pole ‘täna’ ja ‘täna’ ajab mind marru, et ma pean neli korda ühe öö jooksul kedagi enda pealt ära tõstma, et olla võimeline hingama.

Comments

comments

2 thoughts on “Siis kui sa mõistad, et sa polegi super-mommy

  1. Ma küll ei tea, kui palju sul raamatute lugemiseks aega on ja kas sa nendesse üldse “usud” aga hiljuti ilmus üks nn lastekasvatusraamat https://www.apollo.ee/kuidas-raakida-vaikeste-lastega-nii-et-nad-kuulaksid.html

    See on küll peaaegu 400 lk, aga kui vähegi võimalik, soovitan kasvõi raamatukogust laenutada. Ausalt öeldes, ma karjusin enne selle raamatu lugemist oma lapse peale häbiväärselt palju (teen seda kahjuks praegugi), kuid tänu raamatule kordades vähem. Seal on väga väga palju olukordi reaalsest elust ja lahendused jne. Soovitan kahe käega!
    Ps. Pealkirja all on tekst “ellujäämisõpik 2-7 aastaste laste vanematele” ja no täpselt see see ongi 😁😁😁

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga