Sõna jõud, ehk ”tattnina” jätkuks

Ma kohe ei tea kust otsast alustadagi. See on nii absurdselt halenaljakas, et ma häbenen praegu oma emotsionaalse postituse pärast omal silmad peast välja! Südamevaluga emalõvi minus oli valmis juba kõiki ja kõike puruks rebima, et asja tuumani jõuda. Ma olen interneti inimene, ma olen lugenud mis maailmas toimub. Siin samas, Eestiski, toimub kohutavaid asju. Iga jumala päev. Mina ju ei tunne neid inimesi kelle hoolde ma oma kalleima vara andnud olen…

Käisin mina siis lasteaia direktori juures lepinguid tegemas ja ühtlasi rääkisin ka seda tattnina asja. Tegelikult sain juba enne direktori juurde minekut selgusse majja, sest lasteaia juurde jalutades sattusin kokku koduteel oleva õpetajaga, kellelt veidi aru pärisin.

Saage tuttavaks, SEE on tattnina.

Tattnina, ehk petrooleumilamp!

Lühidalt võttes: lapsed olevat eile jalutamas käinud ja kui nad möödusid muuseumist, nägid nad muuseumi direktorit, kes lapsi laiskliisusid ja tattnokki vaatama kutsus. Annu olevat kohe öelnud, et ‘tattnokk’ on kole sõna ja niimoodi ei tohi rääkida. Ja sealt see sõna tuligi.

Seletus oli muidugi pikem ja põhjalikum, aga kõik klapib Annu jutuga. Küsisin Annult ka, et kus ta oli, kui talle tattnokk öeldi jne, ja ta rääkis sama juttu, mis õpetaja. Lihtsalt oma lihtsustatud, segasel ja lapselikul viisil. Minus pole kahtluse poegagi, et just nii see kõik oli.

Mul on praegu nii rumal tunne, et ma ei tea kuhu oma silmi peita. Mina, va emotsiooni pealt jagaja, peaksin tõesti mõtlema enne, kui vajutan ‘avalda’ nuppu. Ma peaks endale vist teadvustama hakkama, et mu blogi pole enam ammu vaid minu privaatne päevik, kuhu kõike emotsiooni pealt kirja panna. Mul pole enam viis lugejat, vaid viis tuhat…

Comments

comments

5 thoughts on “Sõna jõud, ehk ”tattnina” jätkuks

  1. Pingback: Esimesed lasteaiamured, ehk mida teeksid sina, kui su lapsele öeldaks ”tattnina” | Lipsuke

  2. Tore on see, et sa julged tunnistada, et keesid üle jne. Mitte ei jätnud asju õhku. Me kõik tahame oma lapsi kaitsta, olgu siis olukord milline ta on.
    Pea püsti ja küll saad sellest ülemõtlemisest lahti. Usun, et õpetajad teavad mis teevad ja räägivad.

    • No mis siin ikka varjata on. Astusin ämbrisse, siis astusin. Häbenen oma häbenemised ära ja lähen edasi… Aga tänu viisile, kuidas õpetajad ja direktor asjasse suhtusid ja kuidas nad selle olukorra lahendasid, usaldan neid ka lõpuks palju rohkem. Nüüd ma enam ei kahtle, et tegu on tõesti oma ala professionaalidega ja edaspidi jätan lapsed nende hoolde palju rahulikuma südamega. :)

  3. Tegijal ikka juhtub. Ära muretse. Kõigil juhtub vahel ,et emotsiooni ajel prahvatakse midagi mida võibolla oleks pidand enne veidi uurima. Usun siiski,et on parem kõik välja rääkida endast ,kui hoida sees ja salaja keeda sisemiselt ja üle mõelda. Kui asjad välja laduda tuleb üldiselt selgus kiiremini ja saab ebaselgused lahendada. Vabandada saab alati ,kui on olnud arusaamatus:) se on normaalne ema süda mis niimodi reageerib :D samastun 🙊

    • Täiskasvanud inimesena oleksin ma siiski pidanud mõtlema ‘mis siis kui’. Mida tunneksin mina, lugedes lapsevanema kahtlustest BLOGIST, samal ajal teades, et olen tema lapse võtnud enda hoolde ja südamesse, nagu enda oma? Oeh, niii kuradima nõme. :/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga