Sundsööda nagu jõuluparti!

Ma ei tea kas ma juba rääkisin, või ei, aga meie Annukas on jube närb sööja. Kaalulangus oli üleeile 7% ja eile juba 10,4%, seega hakkas üks jamps pihta. Pidime enne ja pärast söömist kaaluma ja selle siis kirja panema. Esimese üritusega saime talle ainult 20 grammi sisse, kuigi jamasime 40-50 minutit. Esimesed 10 minutit sööb enam-vähem ilusti ja siis hakkab pihta. Tõmbab paar korda ja siis magab nagu karuott. Me proovisime kõike ja veelgi enam. Patsutasime ja mudisime, võtsime mähkme väele, puhusin talle näkku, kastsime jalgu vette jne. Siis tegi mees käed märjaks ja katsus teda, siis tegi käed külmaks ja mudis – mõhkugi kasu. Pooleldi naljaga ja suures meeleheites, võttis mees külmkapist banaani ja tupsutas teda isegi sellega. Ja karta on, et ka see ei mõunud! Magab ikka ja teda vapsee ei koti, et meie muretseme tema kaalu pärast. Siis võttis mees marlist tupsu, tegi selle külma veega märjaks ja hakkas last igalt poolt sellega silitama. Võttis küll tuure üles. Aga ainult mõneks tõmbeks ja siis ta tahtis jälle magada. Eks siis tuli uuesti märja lapiga silitada, kohe tõmbas jälle paar korda. No ja nõnda siis koguaeg. See tundub ju täiesti jabur.
Arst ütles, et ilmselt ei tea ta mis tunne see õige täiskõhutunne on, ja kustutab ainult enda esialgse suure nälja, ning siis jääb magama. Pole siis imestada, et tunni pärast ärkab, röögib ja haarab igast ettejuhtuvast asjast, nagu poleks elusees süüa näinud ka.
Kuna laps oli näljas, aga süüa ei tahtnud, otsustati talle süstlaga lisa anda. Algse plaani järgi pidime minult piima pumpama, ja siis seda andma, aga millegipärast hakkas neil kiire ja andsime hoopis RPA’d… See muidugi läks ka suht aiataha. Surus oma huulekesed kinni ja tegi moss-moss nägu, täpselt nagu peale 15 minutilist tissimist. Süstisin siis talle vähehaaval seda piima suhu (mees hoidis teda süles püsti), aga enamus tuli välja ja ta isegi ei hakanud neelama seda pläusti.
Ämmakas siis ütles, et las magab, kaua magab ja siis söödame korra tal kõhu normaalselt pudelist täis, et ta teaks mis tunne see on. Et küllap ta siis magab ka ilusti 3-4 tundi. Me hakkasime mehega mõlemad kõvasti naerma. Ta pole kolm päeva kordagi kauem maganud kui tund korraga. :D Tol korral magas siis rekordilised kaks tundi. Edasi läks asi ikka tunni kaupa magades ja 10-15 minti süües.
Igatahes, õhtu viimase kaalumisega saime suurepärase tulemuse, 46 grammi! Kõik ämmakad-õed olid nii rõõmsad ja meie ka loomulikult.
Hommikul oli ilusti kaal tõusnud ja kuna ka minuga on kõik OK, siis saime koju. Väga ootamatult, aga nii hea on kodus olla! Ma mõtlesin, et me jäämegi sinna elama ja odavam on juba korter linna üürida. :D
Piim hakkas tekkima 2.päeva õhtul, rinnad muutusid veidi raskemaks ja kõvemaks, isegi kuumemaks. 3. päeval oli juba täitsa enam-vähem, kuigi ma arvasin, et ei ole piisavalt. Käisin isegi tol õhtul ämmaemandalt lisatoitu küsimas, sest laps tissis 40 minti ja peale seda jäi ikka rahutuks. Aga ämmakas ütles, et näita tissi. Võttis siis nibust kinni ja pigistas tugevalt, piima lendas suure kaareda mööda valvetuba laiali. Läksin suure naeratusega meie tuppa tagasi ja ütlesin mehele, et ta mulle selle laiskvorsti uuesti tissi otsa annaks. :D
Täna (4.päev) aga saabus see kurikuulus piimapais. Hetkel ei ole asi veel hull, aga rinnad on suht kõvad ja hellad. Selleks, et laps saaks normaalselt otsa end haakida, pean eest ära pumpama, muidu vist saaks ainult nibuotsa suhu. Kuigi ega ta väga palju rohkem ei võtagi, sest tal on nii pisike suu… Jumal tänatud, et mul see pump on! Muidu ma küll sureks vist. Kuig suht raske on, sest laps ei söö piisavalt eest ära, et kergemaks läheks. Ja eriti pumbata ju ka ei tohi, muidu tekib topelt juurde ja olen veel rohkem hädas.
Muidu on imetamine hea. Tal on algusest peale õige võte, kuigi suud ta lahti teha ei taha eriti ja haarab jube ruttu otsast kinni. Ta peaks võtma rohkem seda pruuni ala, aga suukene käib nii ruttu kinni, et ei jõua piisavalt sisse lükata. Ämmaemandad ka jamasid sellega koguaeg. Kas kellelgi on ehk nippe kuidas seda suukest rohkem lahti saada? Kui joppab ja ta samal ajal haigutab, siis saan jah ilusti nibu kurku suruda, aga seda ei juhtu ju eriti. :D
Hetkel on piima nii palju, et see lendab vist lapsele kohe survega kurku, sest vahepeal teeb ta sellist lämbumise häält ja hakkab köhima. Ning enne kui teda toita üritasin ja ta lolli jälle mängima hakkas, sai pool patja piima täis, sest seda lihtsalt tilkus… Ja praegu avastasin, et pluusi läks kuidagi märjaks. Olin oma padjakesed rinnahoidjat vahetades ära unustanud ja nüüd uputan siin nagu lüpsilehm… Jumal tänatud selle eest, ma ei kurda üldse! Tõmban aga tissi kapsasse ja loodan, et see suurem pais möödub varsti. Kuigi vaatepilt on ilus (nagu kaks võltstissi oleks ees!), siis on asi siiski valus. :D Ämmaemand ka kiitis, et nii ilusti tegelikult tuli peale oppi piim rinda, et vahepeal läheb sellega ikka tükk maad kauem.
Erilist nibuvalu mul ka ei ole ja lõhki mind ka imetud ei ole. Ptüi-ptüi-ptüi. Esimesed kolm-neli tõmmet on valusad, aga edasi on täiesti normaalne ja isegi nauditav. Suured aitähhid pean vist edastama Purelani nibukreemile. Imeline asi! Peale igat korda panen peale ja võimaluse korral lasen veidike ka õhu käes kuivada ja annan rinnale õhku. Mingeid MAM rinnakompresse sain ka haiglast, need on head. Peaks vist endale ka ostma.
Veritsust on vägaväga vähe ja ma pakun, et nädala täitudes on see üldse kadunud.
Õmblus on täitsa okei, aga need sabad on küll nõmedad. Istuda ei saa ilusti, hakkab kipitama. Õnneks läheme homme neid ära lõikama. Esimene vankrisõit on ees, jehhhhuuuu! ;)
Muidu liikuda saan juba hästi, ainult, et voodist tõusmine on valulik ja kuidagi kange. Esimese hooga ei saa sirgeks end ajada ja käin nagu küürakas, sel ajal on hingata ka valus. Südamest naerda ka ei saa. Kui kätega kõhtu toetan, siis on kergem.
Haiglasse jäi 7-8 kilo. Kõht on aga väga rõve veel. Lopergune ja pehme. Aga ega ma ei saagi mingit ime oodata, kui ta enne juba oli rõve. :D Ning mul on alles 4.päev ju.
Selg ja küljed on aga pingelangusest jube valudas. Nii ütles arst. Et sellepärast ma olengi nagu hädas vanainimene, et kõht on järsku kadunud ja nüüd lihased on umbes ‘wtf?’ seisundis. Mu selg ei olnud raseduse lõpus ka nii valus, kui praegu…
Ja need hormoonid. Ma tahaks armastusest nutta. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, kui vaatan oma meest Annemaiaga. See on lihtsalt nii armas ja imeline! :D
Ja hormoonid ka selles mõttes, et laps saab tänu minule mingit jama ja nüüd on tal nibudes muna, jalgevahelt tuleb lima ja sellist roosakat ‘putru’. Selle pudru peale ehmatasin ma eile öösel ikka korralikult ära. Pühkisin teda parajasti kuivaks, kui rätikule jäi verine triip. Ja siis nägin, et terve mähkme esimene pool on sellist asja täis. Jooksin kohe igaks juhuks ämmakat otsima. Õnneks ta ütles, et see on okei. Sellest roosast asjast ma veel kuulnud ei olnud, esimest kahte aga teadsin küll.

Oma voodis on ikka nii paganama hea! Ma mõtlesin, et ma ei saa elusees sellest pehmest madratsist üles, ilma, et õmblused kahte lehte ei rebeneks, aga vastupidi. See pehme madrats on niiiiiiiii hea! Mu küljed ja õlad olid sellest haigla voodist jube haiged, parem külg lööb siiani tuld. Aga meie madrats on nagu pilveke ja seal on isegi imehea imetada. Voldid vajuvad ilusti madratsi sisse paika ja nii pole üldse valus isegi külge keerata. Kuigi last sinna magama jätta ei saa, selleks on see liiga pehme. Ta vajub mulle külje alla või lihtsalt niisama kuidagi ebaloomulikult krõnksu.

Loomad käitusid meie saabudes täpselt nii nagu ma arvasin. Kass hakkas alguses titele ligi hiilima nagu saakloomale, endal silmad suured ees nagu hirmunud hirvel. Aga niipea kui mees ta voodiservale pani, sattus kass paanikasse ja tahtis ruttu leebet lasta. :D Koer aga seevastu sattus Põnnust vaimustusse ja on juba praegu temasse kõrvuni armunud. Enne laps nuttis, siis koer ka nuttis ja kraapis mu ukse taga. Ilmselt tahtis tuppa tulla tsekkima, et miks ma ometi vaest last piinan. :D Alguses andis mees talle Annu riideid nuusutada ja siis tuli temaga meie magamistuppa. Hoidis rihmast tugevalt kinni ja lasi üle voodiserva teda vaadata. Siis viis välja. Ja nii mitu-mitu korda, iga korraga aina lähemale. Ja lõpuks jõudsid nad siis nii kaugele, et koer sai last päris lähedalt nuusutada ja lakkus tema jalgu, korra tõmbas keelega üle põse ka. :D Kui Põnn häält tegi, siis ajas kõrvad kikki ja vaatas suurte silmadega. Muidugi kahekesi neid ei saa jätta ja alati tuleb arvestada, et loom on siiski loom. Aga juba praegu hoiab koer teda nagu oma silmatera! Nii hea on vaadata :)

Sorri, kui jutt on segane ja vahepeal vahetuvad mõtted liiga ruttu jne… Ma kirjutan seda siin mitu tundi vahelduva eduga, for obvious reasons, ja siis läheb järg käest ära. Vahepeal meenub midagi mida veel kuskile vahele lisada jne… No saate aru küll :D

Comments

comments

9 thoughts on “Sundsööda nagu jõuluparti!

  1. See kaalulangus on paljudel esimese lapsega. Meil oli ka, käisime ka kogu aeg enne ja pärast sööki kaalumas, aga teie 20 ml on väga hea, mina sain esimesed kaalumise päevad kogu aeg 0 ml, andsime ka rpa siis juurde. Ämmaremand siis ütles, et sõi vähem kui 10 ml ja kaal ei näita. Oli sama teema, laps jäi magama ja kuidagi üles ei saanud. Sõi esimestel nädalatel isegi tihemini kui tunni tagant, nüüd on kolmekuune ja sööb ikka harvem.

    Mul sünnitusest kolm kuud möödas, aga kõht on ikka pehmeke. Teen nüüd iga päev kõhulihaste harjutusi, eks paistab, kas aitab ka :)

    • Meil hakkab nüüd asi juba sujuma õnneks. Praegu magas kolm tundi jutti! Kuigi sõi ainult 10 minti… Ma arvan, et ma pean beebikaalu sebima endale ja siis saan kodus jälgida, et kas ikka piisab talle sellest 10 minutist…

      Ma ei tohi veel niipea midagi teha, trenni mõttes. Tõsta ei tohi ka mitte midagi raskemat, kui laps.

    • Meil oli ka esimestel nädalatel beebikaal laenutatud :)

      Ma hakkain harjutusi tegema alles 2,5 kuud pärast sünnitust. Olen kuulnud, et enne kahte kuud ei tohigi.

    • Ei tohigi. Ca 3 kuud on optimaalne aeg, kui kõhulihased taastuvad ja Sa endale liiga ei tee. Kui ei ole eksperti kõrvalt võtta, ei tasu enne kolmanda kuu möödumist treenima üldse hakata.

      Mul on hea meel, et piima tulema hakkas ja kõik sujub :)!

  2. Minu lapse esimesed elupäevad möödusid ka kaalutoas, ära üldsem muretse. Minul hakkas piim alles kolmandal päeval vaikselt vaikselt tekkima, ja neljandaks päevaks, kui koju saime olin nii pungil täis et valus oli isegi Tallinnast koju sõita ..
    Osta koju võimalusel beebikaal, ja siis saad sotti, kas laps võtab juurde või ei. Mida aga üldse ei soovita (vaid tungival vajadusel) on see piimasegu juurde andmine. Mul polnud teisel päeval üldse piima, no lihtsalt polnud, mitte kui tilkagi, kuid poiss süüa ometi tahtis [(ta titest peale söödik olnud, ka praegu :) ]
    Aga ma loodan et tibu kosub sul varsti, on ju nii vähe aega sünnist möödas. Ole tubli ja hoia end!

  3. No, selle 10-15 minutise süütise teemasse.. Mu tütar oligi tissi otsas nii natuke aega korraga ja tema sõi selle ajaga kõhu täis omal. Poeg oli mul selline, et pidi tissi otsas oma 30 mintsa olema, et kõhu täis saaks.

    Ja loomade kohta. Kui mul poeg sündis, siis elasime ämma-äia juures ja neil oli ka koer. Ja see koer oli muidu mega armukade mu poja peale, kuid kui jätsin poja tuppa magama, nii et magamistoa uks oli loomulikult kinni, ja läksin ise õue, siis tuli andis Boykin alati teada, et õu, beebi nutab. :D Selle koha pealt on loomad nii armsad. Nendest on vahel natuke abi ka. ;)

  4. Minul näiteks pealee rakorralist keisrit ei tulnudki piima rinda. Öeldi, et keisriga võibki aega minna, kuni tuleb. Olime neli päeva haiglas ja laps magas ainult tunnikese kaupa, siis ärkas jälle näljast üles. Kõik valveämmakad üritasid piima kättes aada ja ma ise ja muidugi laps, aga ei midagi. Lõpuks neljanda päeva hommikul kutsuti imetamisnõustaja, kes ütles, et jah, piima ei olegi ju üldse. Andsime siis veidi lisa, aga üritasime ka kodus veel last rinnale saada. Kui keisri õmblusi välja läksin võtma, käisin ka imetamisnõustaja juures jälle, aga piima ei tuknudki ja nii ma omale pudelilapse saingi. Kui muidu laps nuttis koguaeg ja ma ise olin täielikus stressis ja magamata, siis pudel oli meile nagu taevakingitus :D Aga hea meel, et teil siiski asi laabus. :)

  5. Helista alati, kui mure on imetamisspetsialistile! Imetamine ei ole kaasasündinud oskus ei sulle, ei lapsele. Seda peate mõlemad õppima.
    Kuidas lapsele rind õigesti suhu saada – pane nibu lapsele ülahuule peale, nina vastu (väike piimatilgake nibuotsas aitab lapsel aru saada, et nämm tuleb) – beebi ajab suu suureks, natuke pead kuklasse ja rind läheb ise õigesti suhu. Soovitan võimalikult vähe rinda suhu toppida, selle kuju muuta jne. Guugleda ka, leiad videosid ja õpetusi, kuidas seda teha “correct latch” või “how to get the baby to latch on”. Ka imetamisasend loeb palju – soovitatakse olla nahk-naha kontaktis, laps ema peal, põsk vastu rinda (nibu haardulatuses) kui ka külili imetamist.
    RPA andmine on viimane samm väga suure kaalulanguse puhul, palun proovige ikka rinnale saada laps – selleks soovitan ennekõike meelekindlust sulle ja su mehele ja otsige kindlasti nõu ja tuge.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.