”Sünnitus on rõve, vastik, tülgastav…” – hmmmm, EI!

Ma täna just mõtlesin jälle oma sünnitustele, sest lugesin ühe naise blogi, kelle esimese lapse sünd oli väga sarnane minu Annemaia sünniga – erakorraline keiser, lapse kukalseisu tõttu, sellele eelnevad meeletud tuhud, mis lõpus kestsid lausa 40+ minutit jutti, kõik need emotsioonid jne, ugh. Kuigi ma enam ei mäleta seda valu, tean ma tänase päevani, et see sünnitus oli üks mu elu kõige hullemaid kogemusi. Ma lihtsalt imestan, et ma peale seda veel üldse lapsi julgesin saada… Aga näed, sain. Ja nagu välja tuleb, siis lausa nii edukalt, et tahan neid veelgi juurde (okei, ühte). Segane, ma tean! :D

Millal see alles oli, kui Mallukas oma saates põlgliku näoga sünnitusest rääkis ja ütles, et see on tülgastav, rõve, ebameeldiv, rõve, vastik…misiganes ühesõnaga. Jah, ega see just midagi sellist pole, mida ma iga nädal hobikorras teha tahaks, aga mina isiklikult ei kasutaks (enam?) iial sünnituse kohta sõna ‘tülgastav’. Tundub kuidagi…vale. Ma olen nüüd vist pigem see naine, kes on otsustanud sünnitusele vastu minna positiivse emotsiooniga, ning olla ”avanev lilleõis”, sest kui sa juba end ette kettasse ajad ja mõtled, et see saab olema tülgastav, siis nii ka läheb. Ma ei tea miks ma seda praegu siin rääkima hakkasin, aga see on mul juba ammu mõttes olnud. Ma lihtsalt ei suuda selle ”tülgastav, rõve, vastik” väitega nõustuda!

Mina, kui kolme VÄGA erineva sünnituse läbi teinud naine, ütleks pigem, et väga palju on sünnitaja enda peas kinni… Loomulikult ei saa muuta asju, mis vajavadki meditsiinilist sekkumist – nagu näiteks see kukalseisu tõttu tehtud keiser mul – aga üldjoontes usun ma ikkagi seda (mõne arvates vuu-duu) juttu, et mida mõtled ja kardad, seda saad ja pea iga naine on looduse poolt loodud sünnitama ja saab sellega iseseisvalt hakkama.

Ma ei teagi mis selle postituse point on, aga ma tahtsin lihtsalt endast selle mõtte välja saada. Ja veelkord, ma tungivalt soovitan KÕIGILE rasedatele Ina May Gaskini raamatut ”loomuliku sünnituse teejuht”. SEE MUUTIS MU ELU!

dsc_0059-1

Täiesti rändom, mitte teemaga haakuv pilt – sorri, not sorri. :D

Comments

comments

2 thoughts on “”Sünnitus on rõve, vastik, tülgastav…” – hmmmm, EI!

  1. No inimesed on erinevad ja neil on õigus erinevatele arvamustele. Mul on olnud 2 sünnitust, ei midagi erakorralist, pigem sellised õpikunäited. Esimene oli 8h ja teine 4h, rebendeid ei olnud ja päev hiljem poleks nagu kunagi sünnitanud.
    Meedias halati Sandra Vabarna teemal, et appi appi, kuidas ta 3 päeva hiljem laval on – ma oleks võinud vabalt samamoodi.
    Sellest hoolimata on tegu minu arvates väga rõvedate episoodidega oma elus ja hea meelega oleks vahele jätnud. Ei ole elus enne auto alla jäänud ega muid jubedaid valuaid tundnud, seega oli lihtsalt sigavalus. Pärast esimest korda olin ausaltöeldes lihtsalt natuke šokis, et teadus ja meditsiin on arenenud NII kaugele ja sünnitame ikka nagu mingid loomad…
    Lapsi armastan väga aga armastaks neid ka siis samamoodi kui nende sünd ei oleks seotud millegi nii jubedaga.
    Sorry aga igasugused lille avanemised ja muud pilvekeste jutud on minu jaoks täielik bullshit. Aga no igaüks valib endale sobiva versiooni, et mingeid koledaid asju kuidagi arusaadavamaks ja inimlikumaks teha. Teisel korral ma juba teadsin, mis mind ees ootab, võtsin kaine lähenemise, et okei, lähen piinlen seal aga seekord loodetavasti lõpeb see lihtsalt kiiremini kui esimesel korral.
    Personal oli mõlemal korral fantastiline aga midagi imelist ma küll ei mäleta, esimesed toredad emotsioonid seoses lapsega on ka alles siis kui oleme juba peretoas omakeskis ja see kohutav asi on juba seljataga.

    • Täpselt, kuidas kellelegi. Minu jaoks ei sobi sünnitusega kokku ka sõna ‘kohutav’. :/ :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.