Turvaline koosmagamine beebiga

Mul on siiralt kahju ja mu süda puruneb, kui proovin kasvõi ette kujutada lapse kaotamise valu ja… andke mulle nüüd andeks, aga SEE artikkel siin on lihtsalt niiiii loll, et ma läksin seda lugedes veits närvi. Taolist vaimusünnitust lugesin kunagi ka ühe Eesti kiirabiarsti poolt. Juba toona tahtsin kisama pista, aga ma ei tea miks ma seda ei teinud. Võibolla olin liiga ametis oma laste lämmatamisega, kes teab…

Igatahes, kes artiklit avada ei viitsi, siis põhimõtteliselt oli teema selles, et üks ema toitis oma last öösel rinnaga, jäi sügavalt magama ja lämmatas oma beebi ära. Tsiteerin: ‘‘Lebasin kergelt tema peal ja ta oli jääkülm. Ta ninast oli näha väljumas kuivanud verd ja ta silmad olid suletud,” 

No ja nüüd käib tšikk ringi ning muudkui hoiatab kõiki kuidas lapsega samas voodis magamine nood ära tapab! Jah, koosmagamine on ohtlik, kui sa pole teadlik riskifaktoritest! Antud artikli emme ilmselgelt ei teadnud mida ta teeb, sest vastasel korral ei oleks selline asi tõenäoliselt juhtuda saanud.

Teema puudutab kõige rohkem alla aasta vanuseid lapsi, aga risk püsib isegi kuni pooleteise aastani, mõnel juhul kauemgi.

ÄRA VÕTA BEEBIT KAISSU MAGAMA, KUI SA…

  • …oled suitsetaja – uuringud on tõestanud, et raseduse ajal suitsetanud naiste beebidel on suurem oht surra hällisurma (samas, kui risk on nkn suurenenud, siis peaks ju kaisus just ohutum olema?). Ka passiivne sigaretisuits võib lapse normaalseid hingamismustreid mõjutada, st suitsetajad hoidke tittedest eemal.
  • …oled alkoholi/uimastavate ravimite mõju all või üleväsinud – uni on tavaliselt sügavam ja su tajud on beebi suhtes nõrgemad.

Ohtlikuks peetakse ka:

  • Diivanil, tugitoolis koos beebiga magamist
  • Teisi lapsi beebiga samas voodis
  • Enneaegsete ja alakaaluliste beebidega koosmagamist
  • Beebipesasid, võrevoodi pehmendusi jms jama, mis on viimastel aastatel ÜLIPOPULAARSEKS saanud.

Selleks, et beebil oleks sinu kaisus TURVALINE, tuleks jälgiga, et

  • …voodis ei oleks üleliigseid patju, tekke, pehmeid mänguasju, muid lahtiseid tekstiile, mida võiks beebi endale peale tõmmata. Vanemal võib olla tekk ja oma pea all padi, alla kaheaastastel lapsel pole eraldi patja vajagi, ülejäänud asjad visake voodist välja. Tekk ei tohi ulatuda üle lapse pea. Kui sa tahad end megalt teki sisse kerida, tõsta laps rohkem peatsi poole üles ja ise liigu tsipake jalutsi poole. Meil näiteks on tekk pandud üle voodiserva rippu nii, et see ulatabki mulle umbes poolde kõhtu. Madli õnneks lööb teki jalgadega enda pealt enamasti üldse minema. Võimalus on veel see, et paned endale selga kampsuni vms, mis hoiaks su ülakeha soojas.
  • …laps magaks selili. See käib siis imiku kohta, kes end ise veel (hästi) ei keera. Imiku kõhuli magama panemine on keelatud, sest see on üks peamisi hällisurmade põhjuseid!
  • …laps ei oleks sul kaisus kinni mähitult (no see teki sisse keeramine, kus lapse käed on ta külgedele kinni seotud) ega magamiskotis, sest siis ei saa ta sulle vehkimisega märku anda, kui midagi valesti on.
  • …et laps on riietatud vastavalt temperatuurile, st samamoodi nagu sina. Beebid kuumenevad kergelt üle.
  • …et su madrats oleks kõvemapoolne, et beebi ei saaks sulle külje alla veereda (nagu juhtus ilmselt tolle artikli üleväsinud emmega)!
  • …et voodis ega selle lähedal ei oleks juhtmeid, ruloo nööre jms, mis võiks sattuda beebi kaela ümber. Isegi ülipikki lahtiseid juukseid on ohuks märgitud.
  • …et voodi, madratsi ja seina vahel ei oleks nii suurt vahet, et beebi saaks sinna kuidagi kinni jääda.

On tõestatud, et rinnaga toitmine vähendab hällisurmade arvu 50% võrra! Tegelikult on tänu TURVALISELE koosmagamisele hällisurmade protsent hoopis tugevalt langenud, sest ema tajub ära, kui beebi hingamise lõpetab ja annab talle õigeaegselt abi.

Mind teeb lihtsalt niiiii kurvaks, et selliseid valearusaami levitatakse ja tänu sellele jäävad mõned emad-lapsed sellest imelisest koosmagamise kogemusest ilma. Ma siiralt ei kujuta ette kuidas ma oleksin oma kolme lapse beebiea üle elanud, kui ma ei oleks harrastanud turvalist koosmagamist. Reaalselt, oma kolme lapse magamata ööd võiksin ma ilmselt üles lugeda ühe käe sõrmedel, sest lapsed magavad ema läheduses palju paremini ja reeglina saavad ka emad nõndaviisi paremini magada, sest lapse söötmine käib lõpuks justkui autopiloodilt ja kumbki neist ei ärka täielikult üles. Meil igatahes on küll nii, et hommikuks ma ei teagi kas ja mitu korda ma rinda andnud olen, sest laps saab endaga öösel ise hakkama. Vaja on vaid paljaid buubse. :D

Koos magamine on tõeline taevaõnnistus, sest ma saan terve öö endasse ahmida beebi lõhna, mu kõige kallim vara on mu lähedal ja ma ei pea muretsema, st ma magan paremini ja ka laps magab paremini, sest ta on seal, kus on tema koht – oma ema kaisus. Kujuta ise ette, et sa oled imetilluke beebi, sa oled just veetnud 9 kuud oma ema üsas, aga nüüd järsku rebitakse sind kõigest tuttavast ja turvalisest eemale, ning visatakse sind kuhugi külma ja kõledasse voodisse üksi magama. Kas sul tuleb nutt peale, või jaa? See on ju loomulik, et laps tahab olla oma ema juures, kus on turvatunne, soe piim ja armastus! Ja sellepärast ei hakka ma mitte iialgi aru saama vanematest, kes oma beebid ”välja treenivad”, st jätavad  nad tundideks üksi nutma, et nad ”õpiksid ise magama minema” vms pask. Nagu… KUIDAS? Mida sa eeldad, et see laps õpib? Ainus signaal, mida ta sellega saab, on see, et keegi ei armasta teda, et täiskasvanuid ei saa usaldada, et keegi ei tule talle appi ja kõigil on sügavalt savi, kas ta elab ja nutab või kärvab oma kisa kätte ära. Lõpuks ta lihtsalt lõpetabki nutmise, sest keegi ju niikuinii ei tule. Mis te arvate miks lastekodudes beebid kunagi ei nuta? …

Ugh, see meenutas mulle seda beebit, kellega ma kokku puutusin, kui Annu 2-kuu vanusena haiglas oli. Ühesõnaga, oli üks beebi, ema oli ta hüljanud ja ta ootas haiglas paberimajanduse järgi vms. Ta nuttis. Ta nuttis niiii palju. Ta voodi oli lükatud televiisori ette, et ta nii palju ei lärmaks ja vahiks hoopis telekat, kuni ta aju üledoosi saab ja lihtsalt magama jääb. Ta sai külmkappi valmis tehtud piimasegu, mida soojendati mikrouunis. Temaga tegeleti täpselt nii palju, et vahetati mähe ja pandi pudel suhu. Mul ei lubatud teda sülle võtta, ega lohutada, sest ”muidu ta harjub sellega ära”. Ma päris tõsiselt kaalusin haiglast põgenemist, kaks titte kaenlas, sest ma pole iial midagi kurvemat kõrvalt näinud, kui see jama seal… võeh, *kallistan oma ”beebit” ja nutan hetke patja*…

Turvalise koosmagamisega kaasneb palju positiivseid mõjusid, mis on isegi teaduslikult tõestatud. Näiteks olevat koosmagavatel lastel ja vanematel tugevam emotsionaalne side. Kui aus olla, pole ma seda teemat nii süvitsi uurinudki, sest minu jaoks tundus kaisus magamine lihtsalt loomulik ja mingi muu variant ei tulnud kõne allagi. Ei jaksanud mina jaurata ja maadelda selle nutva imikuga, kes ilmselgelt tahtis vaid lähedust ja armastust. Lihtsam ja loogilisem oli see kisav präänik rinna otsa ja kaissu võtta ning rahus koos edasi magada. Milleks tõmmelda, et laps võimalikult varakult endast võimalikult kaugele suruda?

Kui minu lapsed on imikud olnud, olen ma neid hoidnud enda ja voodi ääre vahel (nuudelpadi vms kummiga voodilina ALL, et beebi üle ääre ei keeraks), sest mees on raskema unega ja ma olen kartnud, et ta beebile peale keerata võib. Rinna andmiseks olen sellisel puhul rakendanud külili-kõhuli magamist, et laps saaks mõlemast rinnast süüa. Ühesõnaga, oletame, et laps on minu vasakul küljel ja saab vasakut rinda, siis järgmisel söögikorral keeran end kõhuli ning ta saab edukalt ka imeda paremat rinda, ilma, et ma peaks teda enda ja mehe vahele, oma paremale küljele, tõstma.

Mehe ja enda vahele luban last alates sellest hetkest, kui ta oskab end ise korralikult ja kiiresti keerata, st kuskil 4-5 kuul, mitte varem. Aga ka siis magame me tavaliselt nii, et minu käsi jookseb lapse pea kohalt mehe poole, et ma tunneksin kui tüüp meie poole keerama hakkab.

Umbes nii

Kui ma nii nüüd mõtlen, siis mullegi meenub üks kord, mis oli ikka VÄGA hirmuäratav ja ma tänan vaid jumalat, et mul need tajud ja instinktid niii tugevad on. Ma ei mäleta nüüd milline laps see oli, aga ükskord ärkasin ma keset ööd üles selle peale, et laps oli mu kaisust kadunud. Ta oli mehe poole keeranud ja lapsel oli tekk üle pea. Laps siples teki all, ei teinud piiksugi ja hoidis hinge kinni, nagu uppumise ajal. Ma tõmbasin tal teki pealt ja alles siis võttis ta sõõmu õhku ning hakkas nutma. See oli NIIIIII HIRMUS! Aga mõtle nüüd, kui see oleks juhtunud tema enda voodis, tema enda tekiga?

*Mitte segi ajada hällisruma ja lämbumist. Ühel juhul laps lihtsalt lõpetab hingamise, sest ta pmt UNUSTAB hingata. Teisel juhul, noh, lämbub, ala teki all või ümber kõri keritud nööri ”abiga”.

Youtubes on üks naine, kelle perekonna teemalisi videoid ma vahel vaatan. Tal on viis last ja kui tema kõige viimane laps oli mingi paarikuune, oleks too ka peaaegu hällisurma surnud… Laps magas ülakorrusel oma hällis, ema oli allkorrusel ja kuulas teda beebimonitorist, aga äkitselt tundis ta, et midagi on valesti ja ta jooksis oma tütre juurde. Laps oli potisinine ega hinganud. Ema alustas elustamist ja kutsus kiirabi, laps jäi õnneks ellu. Ma lihtsalt vaatasin seda videot, mul kerkisid need pildid silmade ette ja ma kujutasin ette nagu see oleks minu elu, minu laps… See on ilmselt maailma kõige kohutavam tunne… pole vist vaja öeldagi, et Madli ei maganud mitu nädalat peale seda mitte kuskil mujal, kui minu kaisus, süles ja kõhukotis.

Ma vahel ei julge last vankrissegi magama panna, sest mõtle, kui ta seal hingamise lõpetab, millal ma ta ükskord siis leian? Mul on reaalselt paranoia. Ma käin ma oma beebisid pidevalt katsumas, kui nad minu kaisus ei maga, et kas ikka hingavad… Ja nohuga kärru magama panemine on samamoodi hirmus. Mõtle kui ta tõmbab endale tatti kurku, aga ta ei saa püsti tõusta ega end ringi keerata, sest ta on paksult riides või traksidega vankri küljes kinni… Imikute puhul on veel see, et nad võivad une pealt toitu üles ajada, seda endale kurku tõmmata ja kui miski on tõsiselt kurgus, siis ei suuda inimene piiksugi teha nii, et ta surebki sinna kärru või võrekasse lihtsalt hääletult maha. Seega, mina magan hästi, kui ma tunnen, et laps mu kaisus hingab. Ja just see on päästnud tuhandeid lapsi – ema tunneb, kui laps kaisus enam ei hinga.

Ühesõnaga, koos beebiga magamine on ohutu, KUI seda teha teadlikult. Soovitan soojalt kõigile, sest see on parim asi ever.

Toredad kohad, kust saada õiget infot ja julgustust koosmagamiseks:

Comments

comments

14 thoughts on “Turvaline koosmagamine beebiga

  1. Haha, nagu loeks oma kirjutatut. Mees eile luges mulle etteheitvalt selle artikli ette, sest tema arust peaks Sipu juba ammu oma voodis magama ja muidugi ka kõigi teiste arust aga mul on üllatavalt ükskõik mida keegi arvab. Kui Sipu sündis, siis ta magas kohe algusest minu kõrval. Ma kartsin teda oma voodisse panna. Paar ööd isegi proovisin aga need ööd ma olin ise täiesti magamata, sest ma lihtsalt jälgisin teda kogu aeg, ma nii kartsin, et tal tuleb hingamispaus ja ma ei kuule seda kui magan eemal. Sipul esines hästi tihti hingamispause ja see oli õudne. Kui ta minu kõrval magas, siis ma tundsin neid isegi läbi une ja ise ehmatasin kohe üles ning raputasin teda õrnalt, et ta uuesti hingama hakkaks. Enda uni oli ka parem kui ta minu kõrval oli, tundsin end palju turvalisemalt.

  2. Need ärge magage koos soovitused tulevad tavaliselt sealt USA poolt, kus ongi see läheduse pakkumine nagu mingi tabu teema, ehk siis imik läheb ikka oma tuppa ja peab kohe õppima ise magama jääma ja kõik see muu jura, mis on oma olemuselt lihtsalt lollus. Beebi tahab lähedust ja mida vähem sa seda talle võimaldad, seda õnnetum ta on ja siis hakkavadki tulema need tuntud hirmutamislood, et elu beebiga on ikka nii raske, aastaid magada ei saa ja nii edasi.
    Ühiskond liigub meil kahjuks sinna poole, et inimesed ei julge enam oma instinkte ise usaldada, sest tundub, et alati on kuskil keegi targem, kes teab paremini, kuidas peaks oma beebi eest hoolitsema, aga üldiselt see ju nii ei ole. Ehk siis emad võiks natuke rohkem ennast usaldada, mitte tormata iga asja peale internetist uurima, et kuidas teised soovitavad asju teha.

    • Mmhm. Aafrika lapsed ntk ei pidanudki eriti nutma, sest emdad kannavad neid koguaeg linas ja hoiavad enda lähedal.

  3. Minu meelest on veidi tobe hakata süüdistama vanemaid, kes teistmoodi valiku on teinud. Laps tunnetab ema ärevust ja tihti ei saagi selle pärast üksinda oma voodis magada, et ema on ärev. Ma ei jääks ka magama, kui ainult üks muretsemine ette-taha tunda oleks. Ma ise m6tlen, et kui beebi vähegi minu ja mu mehe moodi tuleb, siis armastab ta täpselt sama moodi rahus üksinda voodis magada nagu meie seda mehega teeme. Igaühel oma tekk ja oma 6hk, mida hingata. Me pole isegi mehega mitte kunagi sama teki all magada saanud.

  4. Mina ei võtnud vastsündinut endale kaissu, sest ma ei usalda ennast. Ühtlasi on mu mees korralik karu ja unes tehtud kiirem käeviibe kuskile küljele ei oleks beebit mingi valemiga kaitsnud. Kuna meil on ka kitsas voodi, siis seda enam. Nüüd kui põnn on pea 6 kuud vana, magame kõrvuti kuid esimese une teeb alati enda voodis (ja kui ärkab öösel, et süüa, jääb kaissu) Nii eeldan, et on kunagi ka kergem teda ümber õpetada ainult oma voodis magama :)

  5. Ah see ju sama vastasleeride teema, mis vaktsineerimine, rinnapiim/rpa, barefoot/tavaline jalats. Ma alati imestan, kuidas kõik nii eksperdid kõiges on ja kuidas neil on aega töö, laste kõrvalt kõigega nii peensusteni kursis olla.
    Mul mõlemad lapsed algusest peale oma voodis maganud ja alates 8ndast elukuust oma toas. Need vähesed korrad, mis nad meie voodis on olnud olen mina öö läbi magamata. Mis moodi saab rahus magada kui keegi kogu aeg siputab? Aga noh mulle sobibki ainult oma mehega magada, kes ei norska ja magab rahulikult :)
    Ja millegipärast räägivad õndsate ööde asemel beebiga koos magavad emad, kuidas neid öösel juustest tiritakse ja pähe, kõhtu lüüakse.
    Tegelikult on ju ükskõik, kuidas magada, see pigem harjumuse asi. On mõni teaduslik uuring, et üksi/kaisus magavad lapsed on hiljem millegi võrra kehvemad/paremad?
    Pigem on olulisem, mis suhted on perekonnas ja mis oludes lapsed elavad.

  6. Sa kirjutad, et just eriti imikud peaksid magama selili. Ning siis natsa aja pärast, et eriti imikud võivad magades toitu üles ajada, ja selletõttu lämbuda.
    Minu meelest juba sünnitusmajades ju kästakse beebi külili magama panna. Kindlasti mitte ei selili ega veel vähem kõhuli.
    Ja miks beebipesad ohtlikud on? Nende, nagu ka kõigi teiste asjade puhul, mida lapsel kasutada, tuleb vanemal tagada ohutus. Mina panin lapse beebipessa külili selg vastu ühte äärt, ja teisele poole teda sinna pessa rullikeeratud mingi rätiku/teki vms, et laps oleks kindlalt kinni, ei saaks end keerata ohtukki asendisse. Kus on oht?
    Kuskilt lugesin ka, et isegi voodipehmendused olla ohtlikud :D Et lapsed võivad end nendesse üles puua. Tegelikult vanem peaks tagama ohutuse ka siin (ja miljonis teises kohas) :)
    Sama nagu IKEA kapid vms ei ole ohtlikud, kui neid ei kinnitata seinale, nagu kasutusjuhendis kirjas. Olen kursis, et mõni laps on surnud, jäädes IKEA kapi alla, ja vanemad süüdistavad ettevõtet…
    Neid lugusid on palju tegelt. Ja minu meelest ka, võiks natsa lihtsalt paar käiku ette mõelda, olekski juba tore :)

    • Issand, miljon kirjaviga :D
      ohutusse asendisse*
      IKEA kapid ei ole ohtlikud, kui need kinnitada seinale*

    • Selili olles nad ikkagi saavad vähemalt pead pöörata ja kaisus oled sa ise ju juures ka.
      Beebipesaad on ohtlikud, sest need on paksud ja pehmed, et kui beebi end nägupidi sinna sisse surub ntk…
      Sa küsid, et kus on oht, kui paned lapse külili, beebipesa ja rulli keeratud rätiku vahele… ma ei tea kas mina olen saamatu, või on mis, aga minul juhtus küll ükskord nii, et Annu siputas end nõndamoodi pandult küljelt kõhule ja oli nägupidi madratsis pmt, madrats summutas veel nuttu ka… Su teksti lugedes tulin ka selle peale, et siputades võib ehk see tekk-rätik ka kuidagi rullist lahti tulla ja nõnda lapsele ohtlikuks saada. Eks palju oleneb ka kui vanast lapsest konkreetselt jutt on muidugi…

  7. Mu laps magas algusest peale kaisus, nüüdseks on kuuene, ikka vahel saab kaissu. Mulle endale väga meeldis, kui beebina kaisus oli, öösel sai rahulikult sööta, ei pidanud pmt liigutamagi 😀 aga teadlikult hoidsin talle piisavalt ruumi, aga eks teatud mure ikka oli, et äkki ei saa mingi hetk hingata… nüüd on teine beebi tulemas ja ausalt öeldes, hea meelega harjutaks ta ikkagi kohe oma voodisse magama. Samas, ma tead, et mugavus võidab ja beebi magab lõpuks ikka mul kaisus :D

  8. Njah. never ei võtaks beebit endale kaissu..magan nii sügavalt ja mees ka..usun, et see kui kõik nö omal kohal magavad ei tähenda, et kedagi vähem armastatakse…voodi ikka samas toas niiet kui sa ütled et võib madratsile keerata ja see ka nuttu summutab, siis see võib ju täpselt samamoodi mu külje all toimuda?

    • Kui sa sügavalt magad, siis jah ei tasu.
      Kaisus sa ikka tunned, et laps on hädas, ma arvan. Ta ju siputab…

Vasta Njaa-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.