Üks õudus teise otsa

Käisin täna ämmaemanda juures. Mitte midagi rõõmustavat ma sealt ei kuulnud. On oht, et mu väikest Mannatera enam pole… Nimelt ei näinud arst ikka veel südant, kuigi nädalaid peaks juba nii palju küll olema. 

Kui ma 13 päeva tagasi, 26.juunil ühe teise arsti juures käisin, ütles ta mulle täpselt sama asja – südant pole näha, rasedus viis-kuus nädalat. Tule kahe nädala pärast uuesti. 

Tookord sai tehtud ka hcg proov, mis näitab rasedushormooni hulka veres. Siis oli see arv 9300 midagi. Täna, kaks nädalat hiljem, oli see arv üle 29 000. Raamatu järgi peaks hcg arv iga kolme päeva tagant suurenema. Ala, et täna on 10, siis ülehomme on 20, järgneva kolme päeva pärast 40 jne. Saate poindist aru küll. Ühesõnaga, minu arv oli kolmekordistunud, aga peaks-võiks olla neljakordistunud.

Arst oli lootusrikas, aga mina olen loomulikult hirmul. Sisetunne nagu ei paanitse. Veel. Või pole mulle lihtsalt kohale jõudnud, et võib-olla olen ma juba mitu nädalat surnud laps kõhus ringi käinud… See lihtsalt ei ole võimalik. See ei saa ju jälle juhtuda… 

Proovi vastuseid oodates mängisin oma peas miljon korda erinevaid võimalusi läbi ja mulle meenus kuidas ma mõnda aega tagasi Annemaiaga beebist rääkisin ja mida ta mulle ütles: “Beebi on surnud!” Ma mäletan täpselt mis tunde see minus tekitas ja millised õuduse judinad mul mööda selga jooksid…

Ühesõnaga. Uus arsti aeg on kahe nädala pärast, 22.juuni. Ma ei kavatsegi nii kaua oodata ja plaanin arstilt uue nädala alguseks uue hcg testi välja pinnida. Siis on kohe näha kas arv tõuseb endiselt, või…

Ma ei tea mida arvata. Fakt on see, et tänase ämmaka kabinetis on ülisitt ultrahelimasin. Fakt on see, et ta tegi seda UH’i kõhu pealt, aga eelmine kord tehti vaginaalne. Fakt on see, et mu numbrid ei ole head. Fakt on see, et hcg on siiski kolmekordistunud, kuigi arsti sõnul on nädalate arv pea sama. Fakt on see, et asi pole üldse loogiline – ma sain 7.mail esimese, imeõrna triibuga testi. Kasutasin biocardi testi, mis juba nädal peale viljastumist näitama peaks, seega olengi viljastumise ajaks mõelnud 01.05. Kui nii, siis peaks mul ikkagi juba seitse nädalat täis olema ja lapse süda peaks lööma. Ma ei saanud ju testi teha enne, kui ma rasedaks jäin, see ei ole ju loogiline.

Meie väikest Mannatera ootavad ja armastavad juba tuhanded inimesed. Palun saatke meie poole häid soove, mõtteid ja palveid. Ma tõesti ei kujuta ette, kui…

Kas kellelgi teie seast on sarnase loo puhul ka häid lõpptulemusi olnud?

Comments

comments

41 thoughts on “Üks õudus teise otsa

  1. Loodame kõike kõige paremat. Aga üks küsimus on. Miks või kust üldse nii väike laps teab kasutada sõna surnud? See tekitab minuski kõhedust.

    • Kusjuures ma ei tea. Mind ka ehmatas see. Ju ta siis on kuulnud meid seda kasutamas vms. Ala, et see kärbes on surnud vms. Ma ei tea…

    • Oi ma mõtlen teie peale ja saadan teile palju palju head ja armastust :)
      Mis puutub aga sellesse, et kuidas nii väike laps teab kasutada sõna surnud, siis Annu ja minu lapse vahe pole nüüd nii suur ja mina olen ise enda lapsele sellest sõnast rääkinud. Näiteks oleme näinud mõnda surnud looma ja temal tekib huvi, et miks nii on. Ja siis olengi seletanud.

  2. Minul ei lõppenud hästi ka taoline lugu. Anna andeks aga mis valu sul oli tervele Eestile blogis ja uudistes teada anda oma rasedusest kui isegi arst seda kinnitanud polnud?

    • Ütlen või ei, see ei muuda ju lõpptulemust, ning kui lähebki pahasti, siis pole see laps vähemalt mingi saladus, mida peab maha vaikima. Rasedusi katkeb ja peetub iga jumala päev, enamus naisi puutuvad sellega kokku, see on normaalne ja ma ei näe miks peab seda maha salgama või sellest saladuse tegema. “Ootan kolm kuud enne, kui parimale sõbrannalegi ütlen” on minu arust jabur.

    • See ei ole küll aeg, mil parastada. Lipsukesele saadan häid soove.

    • See on nüüd küll tema isiklik otsus, kuna ja kellele ütleb, ei ole vaja seda maha teha eks. Ja väga õige põhjendus Lipsukesel. Mina varem ka mõtlesin, et kui uus rasedus peaks tulema (oli rasedus, kuid see katkes, sel ajal rääkisin ka ainult lähimatele), siis ma küll mitte kellelegi ei räägi peale mehe. Kui aga lugesin Lipsukese postitust, kui raseduse ‘avaldas’ siis tegelikult jumala loogilised põhjendused ju, just nagu ka antud kommentaari vastuseks.

      Ja tegelikult oleks vist mõistlik kohe alguses teisi teavitada (kuigi ise vist ikka seda ei kavatse teha). Miks peaks katkemise/peetumise üleelanud naine tahtma üksi salajas nutta, kui miskit halvasti peaks minema. Miks üldse keegi peaks tahtma selle valuga üksi toime tulla? Tore on ju kui teised teavad ja on toeks ning mõistavad rohkem. Näiteks ma usun, et kui meie sugulased ja sõbrad teaksid, et me üritame last saada juba pikemat aega ja seda, et meil katkemine oli, siis nad ei teeks nii idiootseid ja lollakaid kommentaare. Kommentaare, mis teevad tegelikult täiega haiget, kuid kuna nemad ju ei tea, et meil lood on nii nagu nad on, siis ilmselgelt nad ei mõtle väga mida suust välja ajavad. Ja mõnikord kui keegi jälle mingi värdja kommentaari teeb, siis ausõna ma tahaksin panniga vastupead virutada…

      Ja Lipsuke, proovi positiivne olla. Tobe kuidagi see, et vaginaalset uh’d ei saanud, see oleks palju rohkem selgust andnud. Pisikese raseduse puhul on see kõhupealne uh üsnagi mõttetu tegelikult. Ja loodame, et pisikene on ikka alles ja omal kohal ning kosub tasakesi! Mina saadan igatahes oma positiivsed mõtted teele.

  3. Ära heida meelt. Nii vara ei olegi kõhult veel midagi näha, eriti kui masin on vanemapoolsem ja kehvake. Imelik, et vaginaalset ultraheli ei tehtud. Ma usun ja loodan, et kõik on kõige paremas korras. :)

  4. Minul hcg languse puhulgi järgmises uh-s kõik korras olnud. Määrimist ei olnud, aga tegin kahe päeva tagant hcg, mis oli teiseks tulemuseks langenud. Aga kõik okkis. Sul vôib ju resedus tegelikult väiksem olla ja seega ei PEA syda lööma veel. Nkn nende spermatosoidide eluea tõttu ei tea täpselt, mil pesastus, viljastus. Seega chill. Oota nt ndl ära, siis lase uus uh teha, parem kui ootad 2. Sunni end mõtlema, et päriselt ka kôik on okei. Sunni. Loe häid sünnilugusid jne. :) Nkn on kõik hästi.

    • Jah, sul on õigus. Aga no samas see testi värk paneb muretsema. Kui ma sain 7.mail juba positiivse testi, siis sellest üksi möödas juba kuu. Pluss siis see aeg, mis loetakse enne rasedust ja see millal test alles näitama hakkab (antud juhul siis kolm nädalat vähemalt). Kokku peaks ikka seitse nädalat tulema juba, kui mitte rohkem. Agh, õudne. Ma pigem valmistan end vaikselt ette, et see ei lõppe hästi, samas ise siiski ka edasi lootes, muidu on hiljem veel raskem…

  5. Mul on korra sarnane lugu juhtunud. Oli väga kehva aparaat, Eestis selliseid ammu pole enam. UH tehti 7+2 ja süda ei löönud. Arst arvas, et vaatame kahe nädala pärast uuesti. Kahe nädala pärast oli loode nagu kasvanud st vastas nädalatele, aga süda endiselt ei löönud. Arst andis endiselt lootust. Veidi hiljem algas puhastusprotsess lihtsalt ise pihta.
    Esimese lapsega näitas UH tuksuvat südant juba 5+5 rasedusnädalal.

  6. Ma ise sain 14. mai õrnalt positiivse testi ning beebi süda oli 02.06 ilusti näha. Arst enne UH korrutas mitu korda, et see on normaalne, kui nii vara näha ei ole. Ütles, et isegi nädala-kahe pärast ei pruugi veel midagi olla (vaginaalse ultraheliga). Nad kasvavad alguses nii individuaalselt, kül ta sul järgi kasvab :). Lisaks mainis, et teinekord võiks tulla 8+ nädalal, siis ei pea asjatult muretsema.
    Ma ise läheks ilmselt südame rahustamiseks ja teeks vaginaalse ultraheli. Pisikesele pole ka hea, kui sa nüüd muretsed. Ma usun, et süda ikka lööb, lihtsalt kõhupealne nii pisikest täppi veel ei näita.
    Ole tugev!

    • Mind juba üritati rahustada ka sellega, et masin oli vana ja kuna mul on kõhul pekki palju, siis…aga ma ei tea. Sellest tuleb minu elu pikim nädalavahetus vist. :(
      Samas sisetunne ei ole eriti paanikas ja nagu ütleb,et kõik on okei. Vb see lihtsalt sellest, et ma ei ole valmis omale tõde tunnistama. Või ma ei tea. Jube.

    • Lipsuke, kõhu pekk määrab palju! Ma tean, millest räägin ? mul LA ajal oli ka veel arst hädas sellega, et pilt pole selge. Ja loode on ju sellel ajal juba päris suur! Seega kui kõhu pealt midagi näha polnud, ei tähenda veel halvimat ?

    • Üritan jah oma lootuseraasud sellele panna, et masin oli halb ja mina olen paks.
      Aga nii imelik on. Osa minust arvab, et kõik on ok ja siiski on kuskil kuklas mul nüüdseks ikkagi ka hirm, et aga mis siis kui ei ole…. agh, täna on alles reede. Esmaspäev on nii kaugel ju!

    • Vastupidi – esimesed paar kuud kasvavad nad kõik nö by the book, alles seejärel tulevad mängu geneetilised eripärad ja individuaalsus. Seetõttu arvestatakse ka vaid kuni KV UH-ni tähtaega ja sealt edasi tähtaega enam ei muudeta.

  7. Usalda sisetunnet e emasüdant. Kui see pole paanikas ja on rahulik, siis ilmselt ongi kõikkorras.

  8. Pai sulle.

    Mul algab kohe 10. nädal, ja kuigi südamelöögid olid olemas ja siiani on kõik hästi läinud, ei julge ma veel loota. Eks see muretsemine jätkub selle hetkeni, kuni laps kõhule pannakse. Ja siis algavad uued hirmud ja mured :)

  9. Minul oli sarnane lugu, alguses samamoodi arstid rääkisid, et liiga vara ja ära muretse, aga kui kordusultrahelisse saadeti, oli pilt sama. Muide, minu HCG tõusis pidevalt, oli lõpuks 49 000 ja arst ütles, et see HCG tõus ise ei ole näitaja, vaid ikka vähemalt 2x tõus iga 48-72h tagant peab olema.

    Muidugi on võimalik, et oli halb masin ja ei nähtud. Loodame parimat!

  10. No vot, maksab kätte see varane rasedusest hõiskamine tervele maailmale…usu või mitte ?

    • Mis inimene niimoodi teisele üldse kirjutab? Eelpool oli väga ilusti Päevalillekese poolt kirjutatud, et miks tegelikult peab üldse rasedust saladuses hoidma kuni x-nädalani, et kindel olla, et lapsega kõik korras. Kui ei lähe kõik plaanipäraselt, siis miks peavad vanemad vaikselt kannatama ja tegema nägu teistele, nagu poleks midagi juhtunud? Mul oli näiteks kohutavalt raske kuulda tükk aega hiljem, et ühe lähedase sõbranna rasedus oli väga varakult katkenud. Et ta ei julgenud sellest rääkida ja nö kannataski vaikselt. Nagu see oleks mingi häbiasi. Ma ei hakka üldse mingitest “uskumustest” ja “vanarahva tartkusest” rääkimagi sellise asja puhul.

    • jajah, pane naerunägu lõppu ka veel muidugi… hakkas parem nüüd?

    • Riri, sinu kommentaar on õel…usu või mitte ?

  11. Ka mul on raseduse katkemist ette tulnud ja tean, kui valus see võib olla. Ei loe üldse, kas teavitan teistele või salatsen. Just oled tubli, et näitad, et kõik rasedused ei pruugi nn vilja kanda. See ei peaks olema nii tabu teema. Pigem juhtugu nii varajases staadiumis, kui..
    Minu meelest on HCG tõus liiga väike :(
    Sul on juba kaks imevahvat last ja kindlasti tuleb õige pea neile veel seltsilisi.

    • Eks tõde on ikka valus kuulda, aga sul see titevabrik nagunii koguaeg töös, et jah ilmselt polegi eriti vahet

    • Tead. Ausalt. Ma südamest loodan, et sa iial lapsi ei saa ega pea teada saama mis tunne see on.

  12. Minul on 2x nii olnud, et testile ilmub õhkõrn teine triip ja arstil UH aparaat ei näidanud midagi ning veidi aja pärast oligi kõik selge, miks ei näidanud – polnudki midagi näidata. Üldiselt siiski valepositiivset on vähem kui valenegatiivset.

    Anni puhul ma käisin ka suht vara ja oli ainult lootemuna näha ning ämmakas palus kannatlik olla, mõned nädalad hiljem oli juba süda olemas. Testi tegin 13.nov.2015. Esimene arst oli 27.11.15, kus siis oli ainult muna, süda sain näha 8.12 alles. Ehk siis pmst kuu hiljem testi tegemisest.
    Aga seekord ma ei läinud enne ämmaka juurde, kui käisin ITK vereproovi tegemas (HCG oli 300 midagi vist), sest ma ei tahtnud jälle pettuda seal kabinetis.

    Mõtle ikka positiivselt! :) Samas kui mul kaks korda test näitas mööda, siis ämmakas ütles, et tihti mõned naised nt ei saagi rasedusest teada, sest kõik rasedused ei jõuagi selle faasini, ei tea, kas see nüüd lohutab või mitte.

    • Ma ei oskagi midagi öelda. Osa minust teab, et kõik on läbi, sest see ei ole ju loogiline muudmoodi (uh jama, numbrid halvad jne), aga samas mingi osa minust ikkagi loodab seda suurt imet… Kaks päeva veel kannatada.

  13. Selle teema puhul on väga raske üldse midagi öelda. Ise olen üle elanud ühe peetumise ja kaks katkemist. See oli rohkem kui kohutav. Pea vastu ja mõtle positiivselt!

  14. Mina käisin 10.06 Uh rasedust tuvastamas ja tehti vaginaale uh nagu peakski olema esimesed. Arvasin, et rasedus 8+2, kuid hoopis 7+1 ja õnneks süda lõi. Praegu muidugi mure sees ega julge kellegile öelda enne kui rohkem kinnitust saanud.

    Aga Sinule, kui kõhu pealt tehti, siis ei pruugi olla nähagi nii väikeses staadiumis ehk peaksid minema uuesti kas tasulisse nt. et korrataks vaagna kaudu ja saaksid endale kindlust. Hoian positiivseid mõtteid Teile beebiga :)

  15. Kõhupealse UHga saab lootest adekvaatse pildi alles pärast esimese trimestri lõppu, ütles minu arst raseduse ajal.
    Päris kindlasti pole võimalik nii väikese rasedusega ja eriti veel, kui pisut suurem ka oled, näha loote südametööd kõhupealsega. Hoian pöialt!

Vasta Tiina-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.