Vahel ma vihkan oma keha ja oma elu ja lihtsalt… kõike.

Pikk jutt, s*** jutt, nagu öeldakse, seega mis siin ikka keerutada. Ma olin rase. Jah, olin. Enam ei ole. Ma ei varjanud meelega, aga ma lihtsalt ei suutnud veel end kätte võtta, et diilida teiste inimeste reaktsioonidega, et ma jälle rase olen, sest no halloo, mis mul ometi arus on, eksole. Seega palun, mitte mingeid kommentaare selle kohta. Ma tean juba kõike niigi ise ka.

Ühesõnaga. Hõljusin oma roosas rõõmumullis kolm nädalat, kuni teisipäevaõhtul tekkis mul ootamatult väga kõrge palavik ja metsikud külmavärinad. Värisesin kolme teki all nii, et hambad ka plaksusid. Öösel suutsin end kuidagimoodi vetsu vinnata ja avastasin, et mul määrib. Palvetasin mõttes kõrgemate jõudude poole, et see oleks kõigest samasugune määrimine, nagu mul pea iga hästi lõppenud rasedusegagi on olnud – umbes 8ndal täitudes, vähekene ja sellest ei ole midagi hullu olnud. Aga ei…

Mul oli vist nii kõrge palavik, et ma isegi ei saanud esmalt aru, et see reaalsus on – olen neid õudusunenägusid ennegi näinud ja siis suure kergendusega ärganud. Oi, kuidas ma sooviksin, et see praegugi oleks kõigest järjekordne õudusunenägu ja ma ärkaksin kohe oma soojas voodis, õnnelikult rasedana.

Kolmapäeva hommikul, kui endale jalad alla suutsin ajada, üritasin oma emakohustusi täita, aga poole hommikusöögi pealt tundsin, et midagi on väga valesti ja vetsu poole tormates tuli mulle juba heledat verd lahinal püksi. Kui potile sain, täitus see kiirelt helepunase vere ja klompidega…

Järgnevate tundide jooksul seda muudkui tuli ja tuli ja tuli… Ja mida teeb ema, kel pole kodus sidemeid? Kasutab sidemena lapse nr 1 ühekordseid mähkmeid!

Õhtul tõusis taas palavik, 38.5. Kuigi enesetunne oli talutav, oli palavik ikkagi päris märgatav. Kui mul oli selline palavik sellise enesetundega, siis ma ei kujuta hästi ettegi, mis mul veel teisipäeva öösel olla võis…

Pikali olles oli üsna normaalne olla, palavik ka vaibus 37 peale, aga niipea, kui üritasin koristada või midagi asjalikku teha, hakkas mul halb, tekkisid külma-kuuma hood ja taltsutamatud külmavärinad. Isegi raamatu lugemine võttis läbi. Selline jõuetus, et külgegi keerata on raske. Pidevalt oli niiiiiiii külm!

Neljapäeva hommikul, kui mees töölt tuli, käsutasin kõik autosse ja sõitsime haiglasse, sest nüüd oli mulle selge, et selline enesetunne ei kaasne kohe kindlasti mitte raseduse katkemisega. Midagi on valesti.

Esmalt jäi mees lastega autosse ootama. Lootsin, et annan paar vereproovi ja sõidan koju tagasi aga eiii. Arst mõõtis vererõhku, esitas sada erinevat küsimust ja ütles, et enne õhtut ma siit niikuinii ei liigu – saatku ma mees lastega parem kohe koju. Veab tal, ööläbi tööl ja siis veel terve päev kolme lapsega kodus…

Mind suunati palatisse pikutama ja arsti ootama. Kell 11 ta tuligi ja viis mind ultrahelisse. Pilt oli oodatav – rasedus oli läinud. Ega kui sul vetsupott verd täis valgub, ei saagi sealt midagi muud oodata, seega polnud ma üllatunud. Üllatav oli aga see, et emakas on ikka veel kraami, mis seal enam olema ei peaks. Kui palju ühest kaheksanädalasest rasedusest ometi seda kraami veel tulla saab…

Kui vereproovide vastused tulid, lendasid mulle sama kiirelt palatisse ka tilgutid. Põletiku näit olla 216. Norm olevat alla 9. Lähiajal koju saamise lootusele tõmmati julmalt kriips peale. Ma saan mitut erinevat sort antibiootikume ja valuvaigisteid ning mul olevat isegi vedelikupuudus, seega sain ka selle tilga all päris üks tundi tiksuda…

Kuna emakas ei ole end päris ära tühjendanud, pani arst mulle paar aborditabletti sisse – jeee, sest mulle nii meeldis see kogemus eelmisel korral! Aga see ei teinud suurt midagi, seega homme (või siis juba täna, arvestades, et kell on kohe üks ööse), ootab mind ees ilmselt narkoosis vaakumpuhastus. Kõlab nagu suurepärane kogemus, millest kohe üldseee ei taha ilma jääda, eks.

Aga vähemalt on mul see väike ”küla”, kes mul kõige suuremas hädas siiski hakkama saada aitavad (tnx mussud!). Kuna Madlike on alles tilluke rinnalaps, karjuks ta end ilmselt banaaniks, kui peaks ootamatult mitu päeva ilma minuta olema, sõidutas sõbranna ta ööseks minu juurde. Hommikul tuleb ta talle jälle järgi ja viib koju teiste juurde tagasi. Õhtul toob jälle keegi ta mulle siia. Ta võiks siin päeval ka olla, aga arvestades, et ta on energiline põngerjas ja tal pole siin midagi teha, süüa saab talle harjumatutel aegadel, ning ta üritas mul juba 10 minuti jooksul viissada korda tilgutit veenist välja rebida, on kõigile parem, kui ta päeval kodus teiste juures on.

Tegin enne Annuga videokõnet. Vaene põnn, talle mõjus see ootamatu emme kadumine ka rängalt, kuigi ta on ”juba” neljane. Ta ei saa aru miks ma haiglasse pidin jääma ja miks ma koju ei tule…

Kogu see protsess on lihtsalt rõve. Ja nõme. Ja ma ei taha enam. Mis mul ometi viga on, et ma olen mingi 8 korda (reaalselt, ma kaotasin järje) rase olnud ja mul on vaid 3 last? Vaid kolm, kõlab nagu hullumeelse jutt, ma tean. Aga lihtsalt… see sakib sajaga ja ma vihkan seda.

Aga ma pean vastu. Ma olen sel korral jälle palju tugevam. Ma olen vaid paar korda nutnud. Ilmselt nutan veel paar korda ja siis veel mõned korrad, kui koju lähen ja neid tibatillukesi riideid vaatan, mis ma nii rõõmsalt meie uuele põnnile just ostnud olin… See tundub lihtsalt nii ebaaus, et ma jälle selles seisus olen, kuigi selle valjult välja ütlemine on jällegi ebaaus tuhandete naiste vastu, kel ehk pole veel õnnestunud ühtegi last saada. Ja mul on juba kolm. Kuigi suurte pingutuste, metsikute valude ja kaotuste tagajärjel, aga siiski, kolm. Kolm tervet ja maailma kõige ägedamat last. Ja mina pole ikka veel rahul! Samas ei vähenda see teadmine minu valu ja pettumust, eksole.

Ja palun teid, ma ei vaja haletsust, see ajab mind vaid nutma ja ma ei suuda enam nutta.

Comments

comments

21 thoughts on “Vahel ma vihkan oma keha ja oma elu ja lihtsalt… kõike.

  1. Aitäh, et sa sellest kirjutad!
    Keegi pole selles üksi ja meid on palju, aga vahel jääb mulje, et oled ainus, sest “sellistest asjadest ju ei räägita”.

  2. Pai Sulle. Jah, elu on vahel ebaõiglane ja vahel saab väga haiget.
    Sa tead, Sul on kolm last ja mees ja oma kodu ja palju asju, mille üle rõõmus olla.
    Ja kõik läheb mööda.

  3. Kallis inimene su keha annab sulle märku, et ta ei jõua ju. See unistus on sul juba pigem nagu kinnisidee..

  4. Nutuklomp oli juba pealkirja lugedes kurgus. Olles ise seda kõike nii mitmel korral läbi elanud. Kõige hullem oli 12 nädala pealt, kui kodus ise sünnitegevus hakkas. Olen nii õnnelik ja tänulik oma 2 poja eest ja ka kõhus siputava 26 nädalase üllatuse eest. Viimane rasedus tuli täieliku üllatusena sest teadsin, et rohkem lapsi ei saa ja tuli ta ka väga väga võga ebasobival ajal aga olles nii mitu katkemist läbi eland ei tõuseks käsi iialgi midagi ise ette võtma ja on se pisike igati teretulnud. Jõudu ja jaksu sulle ja suured paid. Oled üks imetore ema ja see mida keegi mõtleks,et jälle rase? Sellele ära mõtle. Se on sinu elu ja igaüks teab ise oma piire ja sünnitab ja kasvatab täpselt nii mitu last, kui soovib ja teab, et üles kasvatada jõuab :) mõni kohe on emaks loodud ja ka 8 last ei ole mingi probleem. Parane kiirelt.

  5. Tean täpselt mis tunned. Mina olnud rase 10 korda, aga kodus kasvamas 3 last. Ei tea mis mu kehal viga on, et enne igat püsivat rasedust on vaja, et enne seda te rasedus katkeks. Pluss siis noorena ka veel mõned katkemised.
    Ainus “lohutus” kus tol ajal toimis oli see, et ju loode polnud piisavalt elutugev. Tuleb järgmine ja tugevam.
    Ole vapper. Varsti oled juba kodus teiste laste juures ja hiljem on see üks halb mälestus vaid :)

  6. Mul on väga kahju, et pead selliseid asju koguaeg läbi elama. Aga samas, kuidas sa aru ei ole veel saanud, et su keha ei ole võimeline hakkama saama nende pidevate rasedustega ja sünnitamistega.
    Ilmselt nendel katkemistel on põhjus. Ja põhjus ongi see, et su keha pole valmis veel uueks raseduseks. Seda nimetatakse looduseks. Loodus teeb omad korrektuurid siin elus.

    • Omast kogemusest tean, et sellisel ajal on enda kehale niigi palju etteheiteid… ei ole küll vaja kuulata kellegi võõra arvamust, millega su keha hakkama saab või ei saa. Ühel päeval saab see mure asendatud õnnetundega, hoia oma armsaid lapsi ja kõik saab korda. Samas armas Lipsuke, aitäh Sulle jagamast, sest enne oma esimest katkemist, ei tulnud ma selle pealegi, et tegelikult nii paljud naised/pered kohevad seda. Päikest!

  7. Sa kirjutasid ühes oma eelnevas postituses, et oled stressis, väsinud ja tüdinenud. Võta endale aega. Taastu. Püüa puhata. See neljas laps tuleb siis kui õige aeg käes on. Ma arvan ka, et su keha annab märku, et kuule, las ma puhkan veidi. Mulle tundub, et sul natuke nagu kinnisidee see neljas laps ruttu ruttu saada. Mina olen 32, laps saab varsti aastaseks. Sa oled minust noorem ja ei pea kartma, et oh liiga vana varsti, et laste saamine läheb raskemaks vms. Praegu on ehk aeg iseenda eest hoolitseda, mis sa arvad?

  8. Vähemalt iga 3. rasedus katkeb, sageli nii varases järgus, et naine isegi ei tea, et ta rase oli. Katkemise põhjuseks on enamasti loote juhuslik või geneetiline väärareng, edasi on põhjusteks emaka anomaalia, naise hormonaalsed häired, immuunsüsteemiga seotud põhjused, naise haigestumine raseduse alguses ja nii edasi. Kellel on rasedus korduvalt katkenud, sellel on ka suurem risk, et see juhtub taas.

    Julm on öelda katkemise üle elanud naisele, et tema ise on selles süüdi, sest tema ei ole võimeline aru saama, et ta keha ei jaksa olla rase. Naise keha on väga võimas, see jaksab 27 rasedusega tuua ilmale 69 last (Guinessi rekord). Paraku on palju naisi, kelle kehale ei anta võimalust iga rasedus või vähemalt üksainuski lõpuni kanda ja selles ei ole keegi süüdi.

    Ma ei teinud Lipsukesest midagi teistmoodi, et sünnitada väikeste vahedega neli last, minu keha ei ole olnud rohkem valmis kui nende naiste kehad, kellel pole laste saamine nii kergelt käinud, minul lihtsalt on olnud õnne kanda kõik rasedused lõpuni. Lipsukesel ja paljudel teistel ei ole sedasi vedanud ning viimane asi, mida nad vajavad, on näpuga näitamine, süüdistamine, parastamine…

    Pea vastu, Lipsuke!

    • Mina isiklikult ei tahtnud süüdistada ega parastada. Loomulikult teab ta ise kõige paremini oma keha jne, mitte keegi teine. Väga kurb oli lugeda nii või naa. Ükski naine ei tohiks midagi sellist üle elada.

    • Aga kehad ongi erinevad! See et sinu või kellegi keha jaksas ei aita ju Lipsukest samuti! Eks iga naine tunnetab oma keha ise. Lipsuke on avalikult oma katkemistest kirjutanud ja neid on olnud lihtsalt nii mitmeid, et mingeid järeldusi võib tema keha võimekuse kohta teha.
      Ma loodan vaid, et ükskõik kui hull olukord praegu ka ei tundu, saab kõik lõpuks korda! :) ja saabki!

    • “Lipsuke on avalikult oma katkemistest kirjutanud ja neid on olnud lihtsalt nii mitmeid, et mingeid järeldusi võib tema keha võimekuse kohta teha.”

      See, et Lipsuke oma teekonda avalikult jagab, ei anna kellelegi õigust tema keha võimekuse kohta järeldusi teha. Miks üldse peab midagi järeldama, miks ei võiks endale lihtsalt teadvustada, et sellised asjad juhtuvad ja seda tegelikult sageli, enamus lihtsalt ei räägi ega kirjuta sellest. Lipsukese eesmärk ongi ju tõsta nii teadlikkust kui ka lohutada, toetada ja julgustada neid, kes seda vajavad.

      “See et sinu või kellegi keha jaksas ei aita ju Lipsukest samuti!”

      Ei, see ei aita Lipsukest, aga ehk aitab kellelgi jätta tegemata kergekäelised järeldused. Ma olin Lipsukesega samas seisus, kui mitte veel hullemas, sest olin mehe töö tõttu “poole kohaga üksikema”. Esimene laps oli äärmiselt rahutu (koolikud, edasi hambad, mis jäidki tulema), ta hakkas terve öö magama, kui teine laps oli neljakuune ja teine laps hakkas magama, kui kolmas oli juba sündinud. Neil kõigil tulid hambad väga aeglaselt ja raskelt, ööd olid täis nuttu, nii et ma olin kolme lapse emana väga magamata, väga kurnatud, väga stressis. Ma ei olnud ainult magamata, vaid ma ei saanud ka oma rauataset normi, nii et olin üleüldiselt nõrk, pea käis ringi ja iga liigutusega sai õhk otsa. Antud olukorras ei olnud neljas laps planeeritud ja rasedusest teada saades oli mu esimene mõte, et ma ei jaksa, ei vaimselt ega füüsiliselt. Kui see on see “eks iga naine tunnetab oma keha ise”, siis mina oma keha ei tundnud, sest see jaksas.

      Olles õnnelik nelja lapse ema, on järgmist mõtet halb mõlgutada, aga kui too rasedus oleks katkenud (näiteks vigasest seemnerakust alguse saanud embrüo väärarengu tõttu), siis millised oleksid järeldused olnud? Lipsukese näite põhjal ei ole ilmselt raske arvata… Ometi pole ka Lipsukese puhul välistatud, et raseduste katkemise põhjus on hoopis mehepoolne, mistõttu hakatakse vastuseid otsides neid mõlemaid uurima, mitte ei tehta järeldusi Lipsukese keha võimekuse osas.

      Soovitan edaspidi teiste valusate kogemuste peale ebaõiglaseid järeldusi mitte teha, vaid hoopis guugeldada raseduse katkemise kohta, üks asjalik artikkel on näiteks see: http://www.teadlikvanem.ee/naistearst-kristiina-rull-raseduse-katkemiste-lootusetustundest-tuleb-alati-olla-valmis-oma-onne-vastu-votma/

Vasta Ülle-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.