Vanaemaga Tartus

<a href=”http://www.bloglovin.com/blog/14163131/?claim=tnx9ujk7634″>Follow my blog with Bloglovin</a>

 

Eile käisime Tartus shoppamas. Ma parem ei hakka kokku lugemagi mitu sajandit meil läks ja mis kell me alles koju jõudsime… KO-HU-TAV! Küll naiste elu on ikka raske, eksole.

Ja kasulikku ei saanud pmt ikka mitte midagi. Mingisuguse kleidi sain, aga see ei ole ka nagu päris ‘see’… Mustad püksid ja pintsaku laadse asja sain ka, seega ehk sobitan hoopis sellega mingi komplekti nüüd kokku… Siis leidsin veel Annukale snäkitopsi, turvavarustust ja mitu paari sukapükse, väga hea hinnaga. Hetkel tunduvad just sukapüksid need kõige mugavamad asjad, mida talle jalga panna. Sipukad tulevad kergesti jalast ära ja lahtiste varvastega pükstes hakkavad jälle jalad külmetama. Aga sukapüksid on mõnusalt ümber, hea liikuda, midagi ei tolkne jalus ja hoiab soojas ka – ideaalne! Mõelda vaid, et rasedana arvasin ma, et mingeid sukapükse mul lapse jaoks küll vaja ei ole, need on ju nii mõttetud.

Ühte ütlen ma küll – never, ever, EVER ei lähe ma enam lapsega shoppama. Vähemalt mitte sellistele retkedele, nagu mina reeglina alati ette võtan.
Kui kaks-kolm kuud tagasi oli ta veel mul väike inglike, kes uudishimulikult vankrist ümbrust patrullis ja vagusi püsis, siis nüüd… teeb ta kõike risti vastupidi ja korrutatult kolmega!
Esimest korda kustus ta mu sülle ära juba reisi alguses…
wpid-img_20150604_230314.jpg

Tartus saatsime tädi ja Pisi bussile, ning võtsime vanaema vastu. Annuka esimene reaktsioon oli küll selline, et kes see võõras tädi on ja miks ta mind musitab?
Kui ma vetsu läksin ja nad kahekesi jätsin, kuulsid vist Annelinnas elavad inimesed ka mis etteheited Annukal mulle olid.
Ja see kisa jätkus terve päeva jooksul. Iga jumala kord, kui ma proovikabiini kardina enda järel sulgesin, oli hädakisa lahti. Nagu ma oleksin Preeriasse põgenenud ja ta igaveseks hüljanud. Seega juhtus tihtilugu nii, et olime seal kabiinis hoopis kolmekesi…

Tema toitmine oli muidugi nali omaette… Hommikusöök jäi tal pmt vahele, sest ta pole harjunud nii vara oma putru sööma, seega oli ta lõunaks juba nagu väike näljarott, ning oleks ilmselt kõik ettejuhtuva nahka pistnud. Ostsin paar tuubipüreed, mida talle siis otse suhu pigistasin. Keset linnaliinibussi… Oh neid võõraste prouade nägusid…

Teist korda kustus Annupannukas mu sülle ära Lõunakeskusesse jõudes. See oli lihtsalt nii-ii naljakas, kuidas ta elueest üritas silmi lahti hoida, et mitte midagi olulist maha magada.

Istusime välisukse juures, Annu sõi ja minu emme jändas jälle oma tekkidega seal, et jumala eest ükski tölpa ei näeks kuidas ma rinda annan. :D
Annemaia istus mul süles, tiss suus ja endal silmad vajusid nagu rasked pakud. Selline tunne oli, et torka tikud vahele, et laps kõhu täis saaks söödud. Pea käis tonks ja tonks vastu mind… Lõpuks tõstsin ta lihtsalt vankrisse ringi. Aga oleks ta siis end korralikult välja maganud. Ei, kus sa sellega. Tegi 20 minutilise powernapi ja trall võis jätkuda.

Kolmandat korda vajus ta unede maale kõhukotis, kus ta veetis ilma naljata TUNDE! Ta oli eile oma vankriga vist tülis. Valin mina rahulikult söögikraami, kui korraga märkan, et see magab mokk töllakil. Kõige armsam ja naljakam asi mida ma viimasel ajal näinud olen!

Tagasiteel sõbrustas Annu ühe mammiga, kes meie taga istus. Muudkui kiikas üle istme tema poole ja naeratas.
Enivei. Kui me LÕPUKS koju jõudsime, oli Annemaia jälle täiega kutu. Öösel ärkas ta mitu korda nuttes. Vaesekene. Ja täna magas peale hommikusööki veel 1,5 tundi. Oleks rohkemgi maganud, aga ma ajasin ta üles, sest vanaema pidi juba lõuna ajal tagasi sõitma hakkama, ning oleks ju tore ikka lapselapsega ka veidikene koos olla ja näha kuidas ta mööda maja laamendab.
Peale seda, kui vanaema bussile saatsime, jäi Annu jälle kõhukotti tukkuma. Koju jõudes tõstsin ta voodisse ringi ja ta magas veel 3 tundi! Ma ei teadnud kohe mida ära teha. Seda pole nii ammu juhtunud, et ta pikalt magab. Viimasel ajal teeb ta 2-3 40 minutilist miniund ja kõik. Täitsa igatsen juba neid 2,5 h lõunauinakuid…
Kui kellelgi on soovitusi kuidas saada last pikemalt magama, siis ma olen üks suur kõrv…Ma pigem oleksin pikalt üleval ja siis puhkaks pikalt, kui, et iga natukese aja tagant teeb miniune. Jajah, ma tean, et ta kasvab ja ei vaja enam päeval väga palju und, aga jamh… Saate aru küll mida ma mõtlen. :D Pigem üks-kaks pikemat und, kui mitu lühikest – kuidas seda saavutada? :D
Praegu, 1,5 h peale kolme tunnist uinakut, jäi ta uuesti magama. Vaene linnukene on nii läbi sellest tripist, et ma juba kardan, et ta on/jääb haigeks. Kusjuures, see oleks täielik õudukas. Ma enam iialgiii ei mõtleks siis ühtegi negatiivset asja. Üks väheseid asju, mis mind galale tulemast takistaks, olekski just Annu haigestumine. Ja ma olen seda mõtet juba nii mitu korda mõelnud, et nüüd sõnusin end ära raudselt. Daisavi, kui ta praegu haigeks jääb!!! :D

Saate aru, ta magab täna nii-ii palju, et ma olen juba KAKS korda pikalt bloginud! Ja ask.fm on ka nii vaikne, peale seda, kui küsimusi saab esitada ainult kontot omades – igav. Heiterid ei viitsi vist kontosid teha/ei julge oma konto alt isegi anonüümsena möliseda. :D

Comments

comments

15 thoughts on “Vanaemaga Tartus

  1. Mulle jõudis alles nüüd, kui laps kohe pooleteist aastane, kohale et temaga shoppamise aeg on lõppenud:D.

    Esmaspäeval veetsin suure osa shopingu ajast lõunaka taga üritades teda magama panna…ja peale pooletunnist und oli laps jälle üleval, seega sain kiirelt veel paar poodi ära vaadata ja tulime tulema:D Kodus siis otsustasin, et never enam lapsega shoppama ei lähe…aga siis meenus, et olen ennegi seda endale lubanud.

  2. Ma proovisin kirjutada ilma kasutajata kellelegi (päriselt muidugi ei kirjutanud :D) Sai küll, ma ei tea mis jutt see on, et ei saa :D

    • Ahsoo. Ma ei tea. Ma kuskilt lugesin, et enam ei saa ja panin kaks ja kaks kokku, miks mul (ja paljudel teistel ka) vaikne on seal. :D

    • Küsimuse saab küll jah sinna kasti toksida, aga kui “Küsi” vajutad, siis lööb registreerimislehe ette :)

  3. Oi ma mäletan seda aega, kui vankris magavast lapsest sai suur laps :D Olin harjunud, et sain poodi minna, tema magas ja rahulikult asju valida. Riidepoes samamoodi. Lükkasin lapse kuhugi nurka ja magas. Sain rahus asju vaadata ja proovida. Korraga oli üleval koguaeg, siis ei püsinud vankris enam, siis ei meeldinud poes käia ja nüüd on suur väikene inimene. Kuulab, saab aru ja meeldib täiega poes käia. Oota 4 aastat umbes veel, siis saad selle rahu tagasi :D

  4. Lenna on 1 aasta ja 2 kuud ja noh.. shoppamise aeg on ka täiesti möödas. Tahab vankrist välja, et ise poes jalutada.. ehk, et siis endale ise asju lettidelt valida. :D

  5. Kindlale unerütmile aitab kindlasti kaasa ka nö päevaplaan. Ärkamine kindlal ajal ja korduvad toimingud, mis süübivad lapse alateadvusesse ja juhatavad teda unele. No näiteks, et hommikul üles, siis söök, siis mängimine, võimlemine jne ja siis on näiteks kindel laks, et kell 12 lähed vankriga välja jalutama ja siis laps tõenäoliselt läheb magama. Õhtul jälle samamoodi, et vann ja siis tuttu, see aitab lapsel unelainele minna. Eks sa ise pead oma elu järgi sättima selle plaani, sina tunned oma last kõige paremini.

    Aga see, et ta Tartu šopingutuuri päeval selliseid kaootilisi uinakuid tegi, on ju normaalne. Laps on võõras keskkonnas, igasugused hääled, lõhnad, uued pildid, see loomulikult lööb normaalse rutiini sassi.
    Aga selleks, et sul Annuga lihtsam oleks (või et Annul ilma sinuta lihtsam oleks), võiksid sa ikkagi proovida teda harjutada kellegi teisega olema, muidu lähed sa ise hulluks lõpuks. Kasvõi tunnikese kaupa. Sa ei taha ju olla see ema, kelle 4 -aastane laps ainult sinu jala küljes ripub ja kes esimese piiksu peale lapse sülle haarab ja siis on ise hädas ja kurdab, et ei saa duši all ka mitte käia. Lapsed on uskumatud manipulaatorid tegelikult.

    (Mul endal lapsi ei ole, aga mul on väikeste lastega väga palju kogemusi. Vabandust, kui tundusin targutavat, see ei olnud kindlasti mu eesmärk).

  6. Tahtsin kommenteerida, aga ei teadnud kuhu. Igatahes nägid seal blogiauhindade jagamisel väga kena välja :) Märkasin sind ühe pildi peal :D

  7. Ma pole küll varem su blogi kommenteerinud, aga ei saa seekord ütlemata jätta, et nägid auhindade jagamisel tõesti ilus ja armas välja. Mu arvates olid sina neil Marimelli fotodel üks ilusamaid naisi! Meik ja soeng olid väga kaunid ning mulle meenusid kohe igasugused kuulsad maalid Madonnast lapsega- sellist rahu ja sära õhkus sinust ja su armsast tütrest!

Vasta Pisike Pätu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.