Vastus perekooli kägudele

Ma tean, et ma ei pea end õigustama ega selgitama, aga hetkel ma tunnen, et ma tahan seda siiski teha. Muudab see siis midagi, või ei. Ühesõnaga, mulle saadeti eile üks perekooli link, kus natuke nõmetseti ja need sõnavõtud seal panid mind tõesti kulmu kergitama, sest… wtf. Kes ütleb midagi sellist, et ma umbes olen oma raseduse peetumisega meelega nii suure draama üles tõmmanud, et tähelepanu keskpunktis olla ja see kõik tundub nüüd feik, ning ei tea kas ma üldse rase olingi.

Okei, ma saan aru, et mõnele võivad mu postitused tõesti üle võlli tunduda ja jääb mulje nagu ma oleksin vastsündinud kaotanud, aga mitte kellelgi pole õigust teise leina alavääristada. Jah, kui ma neid postitusi nüüd ise üle loen, siis tunduvad need mullegi väga emotsionaalsed. Aga mis teha. Need saidki kirja emotsiooni tulval olles. Just nii ma tundsin ja nii ma ka kirjutasin. Täna ma enam end nii ei sõnastaks. Täna on juba kergem. Vähemalt hetkel küll. Ma pole täna veel nutnudki, seega win! Kes teab mis ma homme jälle tunnen, kui haiglasse lähen, et asi lõpuks lõpule viia. Lihtne see igatahes olema ei saa. Aga üks on kindel – hetkel ei ole mul enam igatahes mitte mingit tahtmist end teie ees ”alasti kiskuda” ja emotsiooni ajel kirjutada millestki nii valusast.

Ma ei saa aru, et kuidas ma siis nende arvates käituma peaksin? ”Ah peetus ära siis peetus, pohlad ju. Järgmine kuu teeme uue!” Sorri, aga minu jaoks polnud see laps mingi rakukogum, kelle südagi lööma ei hakanud. Minu jaoks oligi ta laps. Laps keda me väga ootasime ja armastasime. Mis siis, et anatoomilises mõistes oli ta ”tuust rakke”.

Naerma ajas mind üks kommentaar ka. Ala, et ma jäin rasedaks, sest Mari-Leen seda mulle ”soovitas”. Et siis saan blogiauhindadel hea koha ja saan koostööd jne. No palun! Tõsiselt? :D
Btw, tol ajal oli meil titetegu juba jutuks, lihtsalt ma ei rääkinud sellest kellelegi ja üritasin isegi seda isu maha suruda mõtetega, et tahan veidi puhata ja mängida, enne kui uus titemöll peale tuleb. Aga noh, kui spiraal välja kukkus, võtsime seda kui märki.

Keegi kirjutas ka, et ma olen nii noor, mul on kaks tervet last ja selline hüsteeria peetunud raseduse ümber on rumal. No ma ei tea. Minu jaoks ei mängi hetkel rolli mitu last mul on, või kui vana ma olen. Kuna mul on Annu ja Joel, siis ei tohigi ma ääretult kurb olla? See on siis umbes sama hea, et sul on 10 last. Üks sureb, siis keegi ütleb, et ”ah mis ulud, 9 tk on ju järgi veel!”

Okei, see ei ole ‘sama hea’… Kaotada reaalne laps vs kaotada oodatud ja armastatud rasedus/”laps”. No ei anna võrreldagi tegelikult. Ma ei taha mõeldagi, mida tunnevad veel need emad, kes ongi reaalselt sünnitama läinud teadmisega, et koju lähevad nad tühjade kätega. Või, et laps sureb peale sünnitust, või… Agh, ma ei taha sellele mõeldagi. Seega olengi korduvalt öelnud – pigem katkegu praegu, kui poole raseduse pealt vms. Aga äärmiselt kurb on see ju siiski…

Jah, neli last on olnud alati mu soov. Ma pole seda kunagi ka varjanud. Alguses mõtlesin, et saaks kaks ja kaks. Aga nüüd muutsin meelt ja tahan neli jutti. Saab selle titejama ”kaelast ära” ja ma juba kujutan ette kui vinge saab neil koos kasvada olema. Jah, siin on oma osa tõesti ka sellel toetusel. Tänu sellele tuleb ilmselt paljudel see kolmanda+ lapse otsus kergemini. Aga mitte selle pärast. Pigem ikka tänu sellele. Toetuse pärast teevad lapsi vaid parmud ja narkarid.

Võib öelda küll, et nelja lapse jutti saamine on mul omamoodi ”kinnisidee”, aga ma ei näe, et siin midagi halba oleks. Mulle meeldib ema olla, mis siis, et vahel on raske ja tahaks natukene metsa joosta. Aga selliseid hetki on ju kõigil emadel. Ka ühe lapsega emadel, ei? Võtan omale hetke, hingan ja tunnen jälle oma lastest rõõmu edasi.

Asi pole selles, et ma ei oskakski muud, kui ema olla. Ma lihtsalt ei tahagi mitte midagi muud hetkel olla, kui kõigest ema. Ambitsioonitu? Võib-olla. Aga see on see mida ma praegu tahan ja nõnda ma ka teen. Seega jah, enne ma tõesti ei jäta vist, kui ma need neli saan. :D

Comments

comments

8 thoughts on “Vastus perekooli kägudele

  1. Ahh tead ära tee neist idikatest välja. Mina ise olen triibupüüdjate teemas aktiivne ja no sinna satub ikka aegajalt neid, kes llihtsalt lahmivad ja plämavad tühja. Näiteks ükskord oli üks naine, kelle oli hcg suhteliselt madal, see ülbik siis raidus, et teised kõik on lollid ja tal on niikuinii juba peetunud ja laps surnud, kes lootust andsid ja kel hästi läinud juhtumeid on, need on pilvedes elavad idioodid jne jne, lõpuks tuli välja ikkagi, et rasedus oli pisem ja beebiga on kõik korras. Siis algul vabandas, et niimoodi ütles ja järgmine hetk hakkas raiduma, et teemaalgataja valetab ja niikuinii ta rasedus hoopis katkes. Ühesõnaga neid idikaid ikka satub, kelle eesmärgist ma nagu aru ei saagi, tahavadki lihtsalt lahmida ja lolle mängida vist.

    Ma tean, et kerge öelda, kuid raske teha- kuid ürita neist lihtsalt mitte välja teha. Kompleksidega õelad elukad on need lihtsalt, kel ilmselt endal elu ikka väga mõru, et niimoodi teiste elu-otsuste ja valikute kallal inisema ja mölisema peab.

    • Ega ma väga ei teegi neist välja. Praegu lihtsalt tahtsin parandada neid, sest ehk mõtleb keegi mu toredatest lugejatest nendega sarnaselt. Sest noh,mu postitused ongi hetkel veidi hullumeelsed…

  2. Aga kui sulle ema nii väga meeldib olla ja see ongi sinu nn unistuste amet, siis miks sa titenduse ”kaelast ära” tahad saada?

    • Kas peale titenduse aja lõppu polegi ma enam ema? :D
      Ma olen tegelt mitu korda öelnud, et beebid on armsad, aga sellega asi ka piirdub. :D

    • Sellepärast, et siis on kõik veel värskelt meeles, mida/kus/kuidas/miks. Samuti on alles kõik beebistaff: vankrid, riided, rinnapumbad, mänguasjad jne. Kui pikem vahe jätta, siis paratamatult hakkavad need asjad ruumi võtma, annad/müüd ära ja paari aasta pärast pead jälle soetama.
      Pluss, loomulikult kõige suurem boonus: ühevanuselistel lastel on omavahel tore koos kasvada, neid on samad mängud ja huvid.
      Vot nii 😊

  3. Suva ju, mida kuskil mõni Kägu arvab:)
    Minu jaoks muidugi ka 4 last liig, aga oma kahega pole küll iial tunnet olnud, et jookseks metsa:) Minu võimetele ja närvidele, jõuvarudele vastav arv lapsi. See muidugi ei tähenda, et teistel ei võiks rohkem lapsi olla, sünnitage kasvõi 12 last, kui jaksu neist inimesed kasvatada on:)
    Olen enam kui kindel, et pooleteise kuu pärast taas beebiootel, ära nukrutse, vaid võta seda nii, et kas Sa jõuaksid väga erilist ja puudega last kasvatada, eriti kui kaks paariaastast juba ees? Sel juhul terve pere kannataks ju.
    Mul on kolm tuttavat sünnitanud ja lapsed peale sündi surnud, lisaks ühel 2,5 a laps õnnetuse tagajärjel surnud, usu – see ei ole võrreldav valu…Elu läheb edasi ja mingil määral lein muutub kaugemaks, ei unune muidugi kunagi.

    Kerget taastumist ja kallista oma olemasolevaid musirulle!

  4. Olen ise 5 lapse ema.Vanus 30 veel ei ole.Olen üle elanud ka päris mitu raseduse katkemist ja viimsed 3 rasedust olen tarvitanud raseduse säilitamise tablette.Olen uhke oma laste üle,Hoolimata sellest et kasvatan neid mudilasi üksi ei saa ma kurta mitte millegi üle.Vaid tunnen uhkust et nad mul olemas on.Ja selline nõmetsemine mis perekoolis j mujal toimub.Ilmselt on see nende poolt kes veel lapsevanemad pole ja raseduse katkemist pole üle elanud.Ilmselt on need noored kelle jaoks pole peale sôprade,pidude ja alkohooli elul muud tähendust ja kes ei tea milline imeline tunne on olla EMA. Seega ära loe neid kommentaare,teed haiget iseendale.Ole tugev

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.