Veidikene koristamisest ja mu uuest vaimustusest

Mulle on alati meeldinud koristada. Seda on muidugi raske uskuda, kui 90% ajast näeb meie maja välja nagu… siit oleks tuulispask üle käinud. Või midagi hullemat. Näiteks Annu. Aga noh, üldiselt…

Peale oma majja kolimist, on kodu korrashoid minu jaoks palju tähtsamaks muutunud. Seda ilmselt sellepärast, et eelmine korter oli lihtsalt nii koledas seisukorras, et seal ei tekkinud niikuinii kunagi ‘puhast’ tunnet. Pluss veel see, et koer elas ka toas ja täiesti võimatu oli kodu nii korras hoida, et karvu ei lendaks.
Nüüd on aga olukord tunduvalt parem, kuigi loodetavasti saab suve lõpuks see üldpilt veel paremaks, kui remont tehtud on. Hetkel ma vähemalt ei pea häbenema, kui keegi külla tahab tulla, keda ehk nii hästi veel ei tunne…

Kuigi fakt on see, et kui sul on ikka majas loomad ja lapsed ja muud sitarattad, kes non-stop prahti laiali veavad, karva ajavad, midagi kummuli keeravad ja lihtsalt pohhuilt läbi prahi sahisevad, nii, et terve elamine on pärast sodi täis, siis võid sa 900 korda ka päevas koristada, aga ikka astud järgmisel hetkel mingi puru otsa ja tahaks kedagi aknast välja visata, sest no päriselt – kaua võib, ahh? :D
Ja praegu on veel see kütmise periood ka. See puusodi ajab mu hauda… Ma reaalselt pühin köögis 50 korda päevas põrandat ja IKKA järgmine kord kööki minnes, jääb mingi puru talla alla.
Kui lisada sinna valemisse veel sodilõug Annu, üks pikakarvaline kass, üks lihtsalt täiesti sooda kass, kes isegi sodihunnikust leiab midagi, mida taga ajada, siis on üsna selge, et see praht kandub üle terve maja laiali.

Ma olen viimased kuu aega (?) juba ahastuses, sest tolmuimeja andis JÄLLE otsad. Ma ei saa aru mida ma nende tolmuimejatega teen, et need mul absoluutselt vastu ei pea. Viimase nelja aastaga on meie põrandaid imenud neli-viis erinevat tolmuimejat ja kõik on saba andnud…

Igatahes, homme peaks minuni jõudma järjekordne masin, mis loodetavasti teeb mu elu jälle veidikene kergemaks ja ma ei pea ahastuses näoga ringi käima, sest elutuba on nagu prügimägi. Harjaga ju põrandalaudade vahelt sodi ja pudi kätte ei saa. Sõbranna ütles küll, et noh – sodi, kui soojendus, aga jaaaamh. :D

Lisaks uuele tolmuimejale sain hiliseks jõulukingituseks/varajaseks sünnakingiks ka H20 X-6 aurumopi, mille täna põnevusega käiku võtsin. Ja no ma olen nii rahul!
Ma olen aurumopist juba ammuilma unistanud, sest siin on seda põrandapinda ikka omajagu ja tavalise nöörmopiga pesemine oli äärmiselt tüütu, ega tundunud üldse efektiivne. Isegi peale korralikku koristamist, olid Annu sokid üsna pea alt jälle mustad… Aurumopiga sain ma aga põrandad nii puhtaks, et see lausa läigib vastu ja krudiseb jala all.

Selle soetamisele mõtlesin ma ka sellepärast, et kui beebi#2 ükskord roomama hakkab ja niisama maad lakub, ei pea ma muretsema, et ta mingeid jubedaid baktereid endale sisse kaaniks. Kuum aur tapab kõik koledad asjad ära.
Mitte, et ma baktereid kardaksin, pigem ikka vastupidi – ma usun, et teatud bakterid mõjuvad pigem immuunsust tugevdavad. Aga kui sama põranda peal käivad ka loomad, on seal kindlasti ka selliseid elukaid, keda ma lapse organismi ehk ei tahaks. Korteris oli meil see suur probleem, sest Annu ei saanud roomata kuhu iganes tahtis, vaid pidi oma ”aedikus” kinni olema…

Lisaks mopi funktsioonile on H2O x6’el veel 838309 võimalust ja erinevat otsikut, mis mul kõik kindlasti kasutust leidma hakkavad. Alustades siis akende pesemise võimalusega, lõpetades diivanilt pleki eemaldamisega. Katsetasin täna juba mitmeid asju ja jäin vägagi rahule. Annu söögitool pole ilmselt puhtam olnudkui, kui praegu…

Nüüd tuleb lihtsalt loota, et ma seda pekki ei suuda keerata ja ta mul ikka vastu ka peab. Ema hirmutas küll, et need aurumopid ei pidavat üldse vastu pidama, aga ma kardan, et eks see oleneb ikka suuresti sellekst mis hinnaklassis sa selle mopi ostad, ja kuidas kasutad. Retsides ei jää ju miski ellu…

Miinusena tooksin ma oma masina puhul välja selle, et juhe on väga lühike. Meie köök on ikka üsna tillukene, aga juba poole köögi peal pidin pikendusjuhtme appi võtma… Sel võiks ka tolmuimejaga sarnane juhtmesüsteem olla. Siis muidugi muutuks veidikene ka välimus ja lisanduks raskust jne, aga jamh.
Teine asi, mis häirima jäi oli see, et nurkadesse see ikka nii hästi ei lähe, kui lubatakse. Sellega tekib tõesti oht põrandad ”ümmarguseks” pesta. :D
Häiris ka see, et kaasas polnud eestikeelset kasutusjuhendit.

Nüüd oleks vaid vaja neid lappe juurde muretseda, mis mopi alla käivad. Ma saan ühe lapiga ühe toa tehtud ja siis peaks juba uue panema. Ma pole veel guugeldanud, aga kui keegi oskab öelda, kust neid saab, siis olen üks suur kõrv. :)

Kas teil on kodus aurumopp? Milline? Kas olete rahul?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

6 thoughts on “Veidikene koristamisest ja mu uuest vaimustusest

  1. Mul on ka aurumopp juba üle aasta ja olen mega rahul! Põrandate pesemine on imelihtne ja väga puhtaks saab ka näiteks WC ja vannitoa vuugivahed ja igasugused salajased praod ja pilud, kuhu muidu puhastama ei pääse. Ma ei tea, kas sul on ka nii, aga minu mopil on igas nurgas nagu klõps, kuhu see alla käiv lapp kinnitub? Mul käib see nagu klabritega kinni nurkadest ja olen sinna lihtsalt tavalisi mikrofiiber lappe alla pannud (need pehmed tolmu pühkimis lapid, mis poes müüakse. Soodukate ajal saab neid ntx 3tk 0.99€) Volidin nelinurkse lapi kolmnurgaks ja panen klambritega sinna alla.

    • On küll jah, aga ma suutsin ühe klapi juba kogemata oma lollijõuga lahti murda, ja see ei käi enam nii ilusti, kui enne. Aga ära ka midagi nagu ei kuku vahelt, seega toimib ikka. :D
      Ma isegi tegelikult mõtlesin nii teha, aga ma ei teagi, miks ma ei katsetanud. Põrand sai enne pestud vist. :D

  2. Meil on Kärcheri aurupuhastaja ning õmblesin sellele vanast fliisisarnasest materjalist hommikumantlist lisalapid. Ajavad asja ära isegi :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.