Veits paduraseda hüsteeritsemist

Viimased päevad on olnud minu jaoks nagu… müstika. Ma pole elus end nii veidralt tundnud, kui tunnen nüüd. Ma nii igatsen seda naiivsust ja rahulikku kulgemist, mis mul Annut oodates oli. Kuigi ma moe pärast vingusin, et tahan juba sünnitada ja kõik muud jutud, siis seesmiselt olin ma ikkagi üsna rahulik. Vähemalt nii ma seda asja nagu mäletan.

Ma ei mäleta, et ma tema ajal oleksin selline närveldis olnud, nagu praegu. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata millal ükskord asi tõeliselt pihta hakkab! See pidev üle saamine on mind täiesti hulllllluuuuuuks ajamas! Iga jumala õhtu lähed valudega magama ja ärkad IKKA ühes tükis! Teate ka kui õudne selline keberniit on? Ma eile õhtul tihkusin lausa vaikselt nutta ja ütlesin poisile, et kebi välja sealt kõhust, aitab pullist. Tuleb, ei tule, tuleb, ei tule – otsustagu ära! :D

Nagu eile. Mul oli terve päeva maru kahtlane tunne olnud ja olin õhtu ees juba põnevil. Ma nimelt loodan/arvan, et mul hakkavad valud öösel ja siis saan rõõmsalt hommikul sünnitama sõita – ajaliselt oleks see ideaalne, sest mees jõuaks siis ehk õhtuks juba koju Annu juurde tagasi, ning laps ei peaks ”võõraga” ööseks jääma.
Sisetunne ütles nagu, et täna juhtub midagi. Ja mis siis tegelikult juhtus?
Flippisin vetsus kolm korda ära, sest arvasin, et nägin paberil midagi imelikku (oooo armas limakork, kus sa kondad).
Vaevlesin kõhulahtisuses (liiga palju infot, teaaaan).
Laps ei liigutanud terve päeva varvastki, ükskõik mida ma tegin (täna sama teema suht).
Pool päeva oli kõhus selline väga veider ebamugavustunne, mida ma isegi kirjeldada ei oska. Sama asja tundsin viimati Annut sünnitades, kui dušši all valutasin. Selline…pressimise soovi tunne. Või nagu…ülirõve igatahes. :D
Õhtul algasid taaskord valusad kokkutõmbed.
Südaööl läksin magama, mõeldes, et ma lihtsalt ei jaksa enam emotsionaalselt rase olla, ning märgasin patja.
Hommikul ärkasin järjkordselt selle peale, et Annu ronis üle minu mehele kaissu. Ma pole vist elus rohkem soovinud VALU peale ärgata, kui nüüd.

Et kui ükskord hakkavadki pärispäris valud, arvan ma ilmselt, et ned on jälle mingid ajukeberniidid, ning ma ei teegi neist välja.
Ja siis sünnitan diivani ette.
Annu võtab venna vastu.

Ma juba naeran, et ise pole veel väljagi vuranud, aga juba oskab mind täpselt sama hulluks ajada, kui tema isa. Kuradi kaksikud ma ütlen… Avastasin ÕUDUSEGA ükspäev, et kõhubeebi sünnib ka kaksikute tähtkujus. Ma olen endale ikka sellise kangusejunnide koloonia ümber sebinud, et jommajoo…

Aga tegelikult ka. Asi on naljast kilomeetrite kaugusel. Mu keha (ja see laps!) saadavad signaale, et kohe-kohe on midagi toimumas ja siis huiatki. See on nagu…

Isegi faking linna vahel (ja poes!) ei saa normaalselt käia, sest kõik vahivad sellise näoga, nagu ma oleks elevant, kes 12 kuud rase püsib. Et kas ma nagu juba mingi eelmisel aastal ei pidanud kedagi endast välja pressima asuma? Sest kuidas see võimalik on, et ma IKKA VEEL rase olen ja IKKA VEEL paisun? Kõhu järgi eeldasid enamus inimesi juba kolm kuud tagasi, et ma kohe sünnitamas olen. No ja siis võite nende imestust endale ette kujutada, kui ma neile ikka veel päev päeva järel 2in1 vastu sammun, endal kõht põlvini.

Enne oleksin just kõhu auto pagasniku luugi vahele jätnud. Tüüp, kes meile piima toob, vaatab mind iga kord aina suurema ja suurema imestusega. Vähemalt pole tal julgust küsida millal mu tähtaeg on. Ma ei oska selle küsimuse peale mitte midagi kunagi öelda! 24.mai-9.juuni? Kuldne keskmine 2.juuni? MA EI TEA JU.
Ja nüüd saan ma juba aimu ka sellest, mida tähendab pidev pärimine ”kas sa oled ikka veel rase?”. Ei tead, ma siin niisama trollin inimesi oma feik kõhuga. Tegelt mul titt juba kolme kuu vanune. Lihtsalt hoian teda keldris. Noh, niisama, nalja pärast või nii…

Agh, ma ei taha sellest rääkida. Ma lähen närvi muidu jälle. :D

Ühesõnaga, ma olen valmis need kuradima veed ise endal läbi torkama, kui ta lähima paari päeva jooksul ei tule! :D
Naliii.
Aga tegelt, kas see on võimalik?
Okei-okei.
Nali.

Edit: Hah, OK. Sõbrants ütles mulle just, et poiss ei julge välja tulla vist.
Kuule, ma ka ei julgeks, kui peaks kuskilt summutatud kapist kuulama mis siin väljaspool toimub. Üks hull huilgab enamus päevast nagu keegi saeks teda pooleks, teine hull lihtsalt möliseb, röögib, närvitseb, nutab ja möliseb natukene veel. Kolmandast ei maksa kohe üldse rääkida.
Jap. Ma istuks ka emaksa edasi ja väriseks hirmust.

each-month-has-an-average-of-30-31-days-except-the-last-month-of-pregnancy-which-has-1453-days-3e750



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

19 thoughts on “Veits paduraseda hüsteeritsemist

  1. Lõpuks algab sünnitus ikka ootamatult. :p Ma mäletan oma piinu lõpus. Kõhu ümbermõõt oli 115cm, ise olen alla 150cm pikk… Liikuda ei jõudnud, magada ei saanud, pidevad libakad jne jne. Nutsin ja anusin, et hakkaks juba pihta. A kui lõpuks hakkas ühel ööl täiesti ette hoiatamata, siis hommikul veel viimaseid hetki pikutades ja oodates haiglasse sõitu käis telekas üks multifilm. Ja siis ma mõtlesin, et ahh pekki, pidi just täna algama sünnitus, ma ei saagi lõpuni vaadata. :D Niii pettunud olin. Muidugi hiljem nägin seda korduvalt ja alati kui näen, meenub see päev. :)

  2. Mul on täpselt sama tunne! Emotsionaalselt lihtsalt ei jaksa enam ja tahaks sünnitada. Ja nüüd eelmisel nädalal (38) hakkasid venitusarmid tekkima. Mitte,et see maailma lõpp oleks,aga esimese beebiga ei olnud ühtegi ja ise veel rääkisin,et osadel võivadki alles lõpus tekkida ja sõnasid ära. Nüüd ma siin istun õnnetult ja vingun kõige üle oma nelja venitusarmiga ja kujutan ette,kuidas ma jälle 42. Nädalal alles sünnitan :D

  3. Mul oli sarnane kogemus. Tähtajaks pandi 9.kuupäev. Hakkasin juba eelmisel kuul beebit ootama. Väiksed valud käisid ju. Haiglakott oli ammu koos. Ei tulnud kedagi, siis pani ämmakas tähtajaks reede, 23. kell 8.45 haiglasse. Mis? 8.45??Mulle see kella aeg üldse ei sobinud. Olen ööinimene ja ootusärevuse tõttu jäin tavaliselt alles kell 4-5 paiku öösel magama (ärkasin kell 12 ja päeval magada ka ei saanud, olin need viimased nädalad nagu zombie). Proovisin siis kõiki esilekutsumis nippe, et mitte 8.45 sünnitusmajja minna. Ei õnnestunud.
    Lõpuks oligi kõige hullem variant. Teisipäeva öösel sain 5 tundi magada, kolmapäeva öösel sain 4 tundi magada! Neljapäeval jäin SUURE pingutuse peale öösel kell 4 magama ja ärkasin 7.30, et sünnitama minna, jehuu! Haiglas oli ka suur jokutamine. Õiged valud hakkasid alles õhtul pihta ja sünnituslaual ma lihtsalt magasin tuhude/presside vahel. Ei mingit “minu imeline hetk on käes” tunnet. Minu ainus mõte oli, et saaks ainult ma-ga-da! Poiss sündis 5.50 (siis lisandus meeletu nälg). Mu keha polnud tegelikult sünnituseks üldse valmis.
    Kokkuvõttes, ootasin sünnitust kuu aega ja viimased 2 nädalat proovisin kõike teha, et mitte 8.45 haiglasse minna, mis ajas mind veel rohkem hulluks.
    Pea vastu :)

  4. Äkki teed ühe pika pika jalutuskäigu, nii 10+km koos Annuga käruga ehk siis hakkab sünnitus pihta :D Endal esimese lapsega piisas autosõidust metsavahelisel teel ja veed hakkasid jooksma, teisega niitsin muru ja sama pull. Edu ja väga põnev on kaasa elada :D

    • Ma kardan, et ma ei suudaks. Kui ma selle 10 kilti ümber maja maha kõnnin, siis veel, aga kuskile kaugele ma küll ei jaksa, ega julge jalutada. Eriti viimaseid päevi arvestades. Pea käib vahepeal nii jubedalt ringi, et tekib hirm ära minestada. Õues parajalt palav ka.
      Ja ei tea kas see aitakski, kui ma niikuinii suht päevadläbi jalgadel olen ja Annuga/aias tegutsen…

  5. Oii ma ootasin ka raseduse lõpus juba 37nd et millal ma sünnitama hakkan. Lõpus ma 24/7 valutasin mul oli kopp nii ees ja väga raske olla. Ja kui tähtaeg kukkus läksin liba valudega haigla jaa siis kutsuti esile kohe. Kuna elan paidehaiglast kaugel siis nad ei hakanud koju saatma ja nagunii oli tähtaeg. Ma vist pole iial niiväga ootand et hakkaks juba valus 😀 Noo ja lõpuks siis see poisiuss nägi ilmavalgust 15.04.16😀Täpselt tähtajal.

    • Läksin haigla öösel. Kohale jõudes kontrolliti ja olin ktg all ja siis ei hakand miskit toimuma. Saadeti tuppa et hommikul vaatame edasi. Ja hommikuks oli seis sama ja polnd mingit sünnitegevust avatus oli 2sõrme jagu ja ktg näitas ebaregulaarseid kokkutõmbeid. Ja siis otsustati et kutsuvad tampooniga esile muidu vb oleks ma seal veel mitu päeva ootand või oleks koju saadetud aga kuna ma kaugelt olin siis kitsuti esile. Hommiku kell 9pandi tampoon. Kell 15.00 avati veed ja 17.00 oli poiss rinnal 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.