Viimase vindi peal rasedana mööda Eestit ringi trippimas, ehk meie ”puhkus”

Pühajumalaema, imede-ime, et ma veel elan. Enamus arvavad, et ma olen peast soe, et selle tripi antud hetkel ette võtsime, aga noh… ma teadsin, et sünnitama ma veel ei hakka ja hädaldanud oleksin ma samamoodi ka kodus, seega vahet pole kus ma inisen – vähemalt oli lastel lõbus. :D

Kuna ilm meid ei hellitanud, siis telkima me seal ei läinud, aga ülejäänud asjad said kõik tehtud. Esimesed kuus päeva kulusid ämma maamaja remontimisele, seega sõitsime me pidevalt minu ema ja mehe ema kodude vahet. Ämma juures on lapsi palju, seega oli ka Joelil ja Annul väga lõbus seal möllata. Kui remont valmis sai, põrutasime kohe järgmisel päeval Tallinnasse loomaaeda. Sellest seiklusest said juba Lipsukese Facebooki fännid aimu.

Lõppkokkuvõttes jäi mõnest kommentaarist veel mulje, et mina olen süüdi, et rong oli matse täis… Johhaidii, aga vot nii palju olen uhke küll, et kui mitukümmend inimest näevad selge silmaga, et lapsed magavad maas, vanurid, põdurad ja rasedad seisavad püsti ja mitte keegi ei tõuse, et kohta pakkuda, siis mina ka anuma ei lähe. Minu jaoks on endast nõrgemate aitamine elementaarne, seega kui inimene seda ise teha ei soovi, siis milleks minna teda tüütama? ”Oi ma ei pannud tähele, ma olin oma asjadega nii hõivatud” on küll kena vabandus, jah…

Jah, okei, auto inimestena me tõesti ei mõelnud üldse ei päevale, ega kellaajale, millal rongile ronime, aga kui me poleks just sel päeval loomaaeda läinud, polekski me sinna enam jõudnud kah. Kuna me ei teadnud kui kaua meil läheb, ei saanud me ka pileteid ette osta. Oma autoga ma ka minna ei julgenud, sest ma pole varem Tallinnas sõitnud ja 9k rasedana ma seda stressi enda peale võtta ka ei soovinud. Plaanisime küll, et sõidame linna äärde ja siis lähme ühistranspordiga edasi, aga lõpuks tundus ikkagi lihtsam minna Rakverest rongi peale ja Balti jaamast otse nr 43 bussiga loomaaia ette, kui hakata otsima kust ja kuidas kuskilt lõpuks kohale saab. Istu sada korda nende jubinatega ümber, et õigesse kohta jõuda jne. No sorri, aga ma ei viitsinud otsida ja ma ei näinud pointi – rong + buss tundus kõige stressivabam ja lihtsam. Ühesõnaga, loomaaias oli väsitav, aga väga tore, ning praeguseks hetkeks meenutan ka seda rongiseiklust muigega – on vähemalt mida laste esimesest loomaaias käigust meenutada!

Ma olin enda võimete üle täitsa üllatunud – 9k rasedana viis tundi loomaaias jalgadel, siis paar tundi Tallinnas ringi kõmpimist, ning lõpuks veel pea 1,5h püsti seismist. Juba 20 minutit peale loomaaeda sisenemist, jääkarude maja juures, oli mul selline tunne, et okei, võiks istuda, aga näed, viis tundi hiljem olin ikka veel ühes tükis ja jalgadel. :D

Mulle meeldisidki kõige rohkem vist jääkarud. Neile on nii vahva koht ehitatud. Kui mina viimati loomaaias käisin (üle 10a tagasi kindlasti), oli neil vaid tillukese basseiniga puur. Annu aga tahtis üle kõige näha tiigrit ja lõvi, ning neid ta suure pingutusega piiluda ka sai. Mitu korda jalutasime tagasi nende puuride juurde, et näha kas nüüd on keegi välja tulnud, või ei. Lõpuks ikka nägime ära ja lapse süda sai rahu. :)

Peale loomaaia käisime veel Eismal, mere ääres mängimas ja jalutamas. Uskumatult ilus koht! Sinna oleksimegi telkima ka jäänud, aga vihmaga nagu väga polnud pointi liguneda seal.

dsc_0273 img_20180712_140132_980

Siis möllasime batuudikeskuses, käisime metsas marjul ja seenel, ronisime Vallimäel, vaatasime Tarvast, käisime kõikvõimalikel mänguväljakutel ja randades, ning koduteel olles hüppasime läbi Ahhaa keskusest. *Paar kohta raudselt unustan, sest noh, udupea!*

20180707_183033 20180709_171710 20180709_17164420180711_145050

Peale Ailiga pildistamas käimist, jõudsime ka Elva seiklusparki, kus lapsed turnisid ringi nagu väiksed ahvid. Joel olevat lausa nende kõige noorem ronija!

dav

dav

dav

dav

dav

Paar päeva tagasi otsustasime ka telkimise oma listist maha kriipsutada ja läksime üheks ööks kohaliku järve äärde. Grillisime, ujusime, võitlesime sääskedega, magasime telgis ja öösel vaatasime järve peal sõitvaid paate, mis olid led tuledega kaunistatud.

img_20180713_095913 20180712_20253820180712_233643

Paadi, lodja, või millegi sellisega lubasime ka lapsed sõitma veel viia, ning ehk jõuame ka liikluslinnakusse ja viimast korda, enne lapse sündi, ratsutama.

Tahtsime jääaja keskusesse ka minna, aga väikse uurimise käigus siiski otsustasime mitte minna, sest see koht olevat pigem selline muuseumi laadne ja kahe-kolmeaastastega polevat seal väga palju tegevust. Vembu-Tembumaa ja Vudila välistasin kohe, sest see tundus juba liiga ekstreemne 9k raseda emavaala jaoks.

Ühesõnaga, oli väsitav ja närvesööv, aga niiiiii tore! Siiski on kõige parem ja mugavam koht kodu ja oma voodi. See tripp kiskus niigi ääri-veeri sünnituseni, seega üsna napikas. Nüüd tahaks rahulikult kodus lebos olla, sest jalad on ikka mega paistes koguaeg ja selle kuumaga on metsikult raske kuidagigi olla. :D

Aga teate mis on kõige suurem wau-faktor kogu selle nalja juures? Meie auto ei andnudki selle tripi käigus saba! Ma olin jumala kindel, et ühel hetkel me siiski kuskil pärapõrgus oma autoga istume ja patja nutame. Aga noh, vähemalt olid telgid, grillid jms juba auto peal, seega oleks me sellestki saanud välja võluda järjekordse seikluse ja hea loo, mida meenutada. :D

Aga okei, ma lähen nüüd korjan oma mustsõstraid edasi ja teen mõned mahlad, enne kui siin ühte tsikki endast välja pressima pean hakkama…

Mida teie sel suvel juba toredat ette võtnud olete, või mis veel plaanis on?

Comments

comments

6 thoughts on “Viimase vindi peal rasedana mööda Eestit ringi trippimas, ehk meie ”puhkus”

  1. Vabandust minu kommentaar ei puutu küll teemasse aga küsin ikka.Miks te oma autot ei lase korda teha?päris hirmus on pidevalt sõita autoga, mis võib tee peal katki minna ja istuda lastega tee ääres. Korralik täishoolduse remont ja saate ehk muretult sõita? Kas abikaasa ei muretse auto korrashoiu eest?

  2. Sa näed nii hea välja!
    See otsus, et te Jääaja keskusesse ei läinud on väga õige. Seal pole nii väikestel kindlasti midagi teha. Pigem kooliealistel ja vanematel.
    Ma Sinu facebooki kontot ei jälgi, seega ma ei tea, mis sul rongis täpselt juhtus, aga mina võin mõlemad käed püsti tõsta ja öelda, et mina olen see “”Oi ma ei pannud tähele, ma olin oma asjadega nii hõivatud” inimene. Ilma mingisuguse vabanduseta, mina olen see inimene! Kui ma istun bussis, siis ma olen alati oma mõtetes ja ei vaata kogu aeg ringi, kas keegi äkki istet soovib. Kindlasti kohe ei tee ma seda pikal sõidul. Tavaliselt panen klapid pähe ja loen raamatut või vaatan aknast välja ja olen täiesti teises maailmas. Muidugi kui ma näeks mõnda 9. kuud rasedat isikut, siis ma pakuks istet, aga mind pigem ajab närvi see suhtumine, et miks keegi istet ei paku. Vabandust tõesti, aga ma ei ole niiiii hea inimene, et kogu aeg silmad punnis vaadata, et kas igas peatuses tuleb keeegi peale, kes istet vajaks. Samas kui keegi tuleks ja küsiks, et kas ta võiks mu kohale istuda, siis ma annaks seda hea meelega.

    • Arusaadav. Aga antud juhul on täiesti kindel, et inimesed märkasid, aga neid lihtsalt ei kõigutanud see…

  3. Samas on natuke inetu ka see, et kui ikka ise ei tea ja ise ei planeeri, siis oodata, et keegi teine annab ja tuleb vastu. Mina näiteks ostan alati pileti ette netist. Olen kusjuures 34-aastane ja tegelikult väga sportlik ja aktiivse eluviisiga, aga on kaks asja, mida ma teha pärast õnnetusejärgset oppi ei saa. Pikalt seismine ja pikalt sirgelt laimamine. Ja sätingi oma elu selle järgi. Isegi ripsmetehniku pidin välja vahetama, sest tal on laud, mitte tool :) Seega ma ei soovi oma kohta loovutada rongis. Ja kui ikka on võimalus netist ette osta pilet, siis inimene, kes tunneb, et ta seda vajab, peaks seda ka tegema. Rakvere ots pole just väga kallis ja kui ikka üldse planeerida ei suuda, osta või topelt. Samas jälle leian, et kohe kolme lapse ema peaks suutma oma käike planeerida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga